Tekst: Sander Silm
Fotod: Igor Tee
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kuidas teie teekond Eestisse alguse sai?
Olen sündinud Luhanski oblastis, kuid valdava osa oma elust elanud Harkivis, kus ma käisin koolis ning sain keskkonnakaitsja ja ökoloogi hariduse. Kuigi ma elasin Harkivis, tabas sõda mind Ida-Ukrainas, kus me olime parajasti minu vanemate juures, ja nii ma pääsesin Harkivit tabanud õudustest.


Millega te Ukrainas tegelesite?
Minu tegevus oli seotud nii loodusturismi kui ka teadusega. Uurisin turismi mõju looduskaitsealadele. Töötasin Ukrainas mitmes rahvuspargis, kus tegelesin teaduse ning turismi arendamisega. Eestisse saabunud, saatsin CV rahvusparkidesse, näiteks Lahemaale, aga ka RMK-sse, kuna RMK tegeleb samuti looduses liikumise võimaluste loomisega. Nädala pärast saingi vastuse, et mind oodatakse vestlusele, ning pärast seda asusin tööle loodusteabespetsialistina RMK külastuskorraldusosakonnas. Minu kontoriks sai Viimsi külastuskeskus. Mulle pakuti võimalust jagada oma kogemusi loodushariduse vallas, samuti on minu ülesandeks veebilehe loodusegakoos.ee ukrainakeelse osa tõlkimine ja toimetamine.

Mis teid praeguse töö juures enim võlub?
Väga suur pluss on see, et saan aidata oma siinsetel kaasmaalastel tutvuda Eesti loodusega, kuna ma teen loodusretki nii ukraina lastele kui ka siinsetele vene keelt rääkivatele lastele. Minu jaoks on see väga põnev, kuna saan teha erialast tööd, kuid samas aidata ka ukraina lastel tutvuda Eesti loodusega ning seeläbi kohaneda Eestiga. Me käime metsas ja õpime ellujäämist, ma tutvustan lastele Ukraina ja Eesti looduse erinevust.


On huvitav, et kui ma varem olen teinud ekskursioone täiskasvanutele ja nüüd siin Eestis peaasjalikult lastele, siis mulle tundub, et lapsed teavad loodusest rohkem kui täiskasvanud. Minu meelest ei saa täiskasvanud aru sellest, et looduskeskkond kui ökosüsteem on väärtus omaette, aga lapsed tajuvad seda mu meelest tunduvalt paremini.

Mis on Ukraina ja Eesti looduse suurim erinevus?
Kõige suurem erinevus on kindlasti Ukraina looduse mitmekesisuses, sest Ukraina on suur riik, kus lõunas ja idas on stepivöönd, põhjas boreaalsed metsad. Läänes on Karpaadid ja võib öelda, et Karpaatide kuuse- ja männimetsad ning isegi mõned sood meenutavad kõige rohkem Eestit. Ukraina keskosas on peaasjalikult lehtmetsad ja Ukrainas pole maapind nii niiske kui Eestis, meil pole seal väga palju soid ega rabasid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti on külmem ja niiskem.


Mis on Ukraina lastele Eesti looduses kõige põnevam?
Eestisse on tulnud hästi palju lapsi eelkõige Ida-Ukrainast ja nende jaoks on kõige imekspandavamad sood ja rabad, sest nad pole kunagi neid näinud. Nende arvates on soo veega kaetud ala, kuid kui ma näitan neile kõrgsood, mis on kaetud metsaga ja kus vett on näha ainult laugastes, siis nad küsivad, et kus siin soo on. Ja nii ma ütlen, et vaadake, lapsed, soo on teie jalgade all. Lastele on see suur üllatus, et vesi on kaetud turba ja puudega. Või kui ma tegin lastele ekskursiooni Harkus, siis oli nendele suur üllatus, et kunagi oli seal järv ja nad jalutavad põhimõtteliselt järve põhjas.


Kuidas on Ukrainas korraldatud loodusturism, kas seal on samasugune süsteem nagu Eestis?
Kui RMK ülesanne on nii metsamajandamine kui ka looduses liikumise võimaluste pakkumine, siis Ukrainas on selgelt eristatud rahvuspargid ja metsakombinaadid. Metsakombinaadid tegelevad eranditult ainult metsa majandamisega ning loodusturism on rahvusparkide pärusmaa. Rahvusparkides on meil samuti olemas kämpingud, ökorajad, lõkkekohad, kuhu on toodud, nagu Eestiski, küttepuud. Seega põhimõtteliselt on meil samasugune süsteem ka Ukrainas. Eestis meeldib mulle aga kõige rohkem, et kuigi RMK on eelkõige metsamajandamise ettevõte, on RMK suhtumine metsa minu meelest Ukraina metsafirmadest loodushoidlikum. RMK-s on nii, et isegi kui me teame, et see mets võetakse kunagi maha, siis suhtutakse sellesse ikka kui loodusvarasse. Ukrainas nii ei ole, majandusmets on peaasjalikult monokultuur, seda ei kasutata puhkamiseks ja seal pole oluline looduslik mitmekesisus. Suhtumine on kui köögiviljaaias – istutasime, ja kui tuleb õige aeg, võtame üles. Taolist loodushoidlikku suhtumist nagu Eestis, Ukraina metsamajanduses pole.

Ukraina ja Eesti erinevustest rääkides, mis teid Eestis kõige rohkem hämmastas?
Minu meelest on eestlased tunduvalt looduslähedasemad kui ukrainlased. Inimestele meeldib elada metsas, siin on kodud rahvusparkides ja matkaradade lähedal. Käisime näiteks Saaremaal ja seal oli ühe matkaraja kõrval majapidamine – see polnud suvila, vaid seal elati aasta ringi! Linnades võib vabalt kohata metsloomi, nii võib näha jänest ja teed ületavat põtra. Mulle tundub, et eestlased saavad loodusega kõrvuti elamisega kenasti hakkama ja minu meelest justkui ei sega üksteist. Ukrainas on loodusmaastikud ja linnakeskkond väga selgelt eraldunud. Märgata Ukraina linnades mõnda metslooma on väga suur haruldus. Inimese ja looduse lähedus on Eestis selgelt märgatav ja loomulikult aitab sellele kaasa seegi, et Eesti pindalast on suur osa kaetud metsaga. Põhimõtteliselt – kuhu sa ka ei läheks, oled paratamatult ikka metsas.


Ukrainas peab loodusesse jõudmiseks päris kaua sõitma, sest Ukrainas on tihe inimasustus: linnad, külad, talud. Meeletud territooriumid on asustatud, kuid Eestis on pidevalt tunne, et asud metsas. Isegi siis, kui oled linnas, sest ka linna ümbritseb mets. Mis mind Eestis positiivselt üllatas, oli kõrge looduskultuur ja ma väga soovin, et ka Ukrainas oleks keskkonnakultuur sama kõrge kui Eestis. Kui aus olla, siis me pole Ukrainas jõudnud oma arengus nii kaugele, et metsa prügi maha ei jäta. Mulle meeldivad Eestis puhtad lõkkeasemed ja parkimisplatsid, kus inimesed võtavad oma prügi kaasa. Me oleme Ukrainas pikki aastaid tegelenud keskkonnakultuuri arendamisega ja Eesti näitel võin öelda, et see on võimalik.


Teie abikaasa töötab ka Eestis?
Minu abikaasa töötab Keskkonnaagentuuris, kus ta tegeleb geoinfosüsteemidega. Põhimõtteliselt tegeleb ta sama tööga, mida tegi Ukrainas.

Tuhanded Ukraina lapsed tutvuvad Eesti loodusega

Ukraina noorte kohanemise toetamiseks korraldas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) 2022. aasta suvel loodusretki üle Eesti. Osales ligi tuhat sõjapõgenikku. Sügisel jätkusid matkad Ukraina klassidele ja õpperühmadele juba RMK-ga.

Matkade eesmärk oli tutvustada Ukraina lastele ja noortele Eestimaa loodust, selle hoidmist ning toetada keelekümbluse põhimõtetele tuginedes lihtsama keskkonnateemalise sõnavara omandamist.

RMK pakkus ukraina- ja venekeelset eriprogrammi Aegviidu ja Viimsi külastuskeskuses ning ukraina keelde on tõlgitud ka kodulehte loodusegakoos.ee.


„Matkade mõte oli ajendatud sellest, et suur osa Ukraina sõjapõgenikest ei pruugi eesti või inglise keelt piisavalt osata. Et tutvustada ukrainlastele Eesti võrratut loodust neile arusaadavas keeles ja nende siin viibimist kodusemaks muuta, kasutame Maksimi abi,“ rääkis RMK juhatuse liige Kristjan Tõnisson.

Huvi matkade vastu on olnud üsna suur. RMK programmides on alates 2022. aasta juulist kuni oktoobri lõpuni osalenud 569 ukrainlast. Osa ukrainlasi osalesid KIK-i organiseeritud suvistel väljasõitudel (248 osalejat) ja teine osa RMK sügisprogrammides (321 osalejat). Osalejate hulgas oli ka täiskasvanuid.