Vahastu küla metsamajandamise kava koostamisel arvestati eelkõige kogukonna ettepanekuid
Autor: Raplamaa Sõnumid
Margus Emberg, RMK Raplamaa metsaülem
Pealiskaudselt vaadates võib jääda mulje, nagu oleks raiejärgselt lage ka eraldisel 1 (kaardil kõige ülemine) asuv noorendik. Tegelikult on see metsaeraldis uuendatud 11 aastat tagasi, kusjuures alal sirgub praegu just erivanuseline puistu – 11-aastane seganoorendik (kask, mänd, kuusk, sanglepp), milles kasvavad ka poole vanemate (keskmiselt 22-aastaste) kuuskede järelkasvu puud ja nende grupid (kokku 1700 tk) ning lisaks 96 aasta vanused männid 16 tk (metsaregister ja kõik see on nähtav ka ortofotolt). Selles noorendikus on tehtud ja tehakse hoopis valgustus-, mitte lageraiet. Lisaks jääb see eraldis kohalike elanike otsesest huvist eemale.
Sanitaarraiet, valgustusraiet ja uuenduse hooldust me metsakavas ei käsitle, sest üldjuhul need metsatööd inimesi ei häiri, kuna maastik olulisel määral ei muutu. Neid töid ei saa ka planeerida, sest neid tehakse siis, kui on tarvis.
Eraldisel 12 ei ole lõpptulemusena harvendusraiet tehtud kaks korda, nagu püüab näidata MTÜ, lähtudes 2017. aastal esitatud harvendusraie metsateatisest, vaid ühe korra, vastavalt RMK raiekavale. 2017. aastal harvendusraiet ei tehtud.
FB-s väidab MTÜ, et kogukond palub lageraie välistada. Tegelikult oli inimeste soov võimalusel vältida lageraiet kogukonnale olulistes metsaosades. Püsimetsandus ja vääriselupaiga inventuur (MTÜ-de ettepanekud) Vahastu inimeste initsiatiivil jutuks ei tulnud, kuid arutelul tõdesid inimesed, et puit on oluline materjal, mida ilma metsa majandamata ei saa.
Vääriselupaik (VEP) tähendab, et metsas ei tehta enam mingit raiet, kuid majandamata KAH-aladel osutub sageli vajalikuks teha inimesi ja nende vara ohustavate ohtlike puude raiet või soovitakse „kujundusraiet“. Ka arutelul pidasid inimesed eelkõige vajalikuks vigastatud ja surnud puude raiet. Siinjuures aga tekib küsimus – mis sellise VEP-i mõte on, kus loodusrikkus ära raiutakse? Liiatigi ei meeldi paljudele liikidele pidev inimeste kohalolek ja enamikule kohalikest inimestest ei pruugi meeldida selline elustikupuudest „maastikukunst“.
Elustikupuud – tükeldatud ohtlikud puud KAH-alal rangelt kaitstavas metsas. Erakogu
RMK-l on alati heameel metsaasju kohalike inimestega arutada – läheb ju eelkõige neile korda, milline nende kodulähedane mets edaspidi välja näeb.
Püsimetsandus – mis see ikkagi on?
Reeglina, sõltumata metsatüübist, kohalikest oludest ja mastaapidest teevad MTÜ-d RMK-le ettepaneku majandada metsa püsimetsana, kasutades raieviisina valikraiet. Sealjuures, kui aktivistide juttu kuulata, on neil kõigil valikraie puude valikust erinev arusaam. Nii mõnigi neist arvab, et püsimetsandus on sanitaarraie põhine ehk siis tõmmatakse valikraie ja sanitaarraie vahele võrdusmärk – mõnes mõttes see nii ongi (sellest edaspidi). Paljud tõmbavad võrdusmärgi aga hoopis püsimetsanduse ja mittemajandamise vahele. Sealjuures väidab suurem osa, et „me pole majandamise vastu“. Selles on siiski põhjust kahelda!
Metsaraie üksikpuudena või väikeste kogustena, kus saaduseks on kõrge omahinnaga madalakvaliteediline või riknenud puit, mis kõlbab põhiliselt vaid kütteks, on kõige ebaratsionaalsem tegevus igas mõttes, sealhulgas sotsiaalses ja keskkonnakaitselises – see ei ole säästlik majandamine. Enamik kohalikest inimestest ei pruugi olla rahul ja ka loodus on rikutud. Samuti ei ole õige nimetada majandamiseks haljastustöid (näiteks võsa ja üksikpuude raiet või okste lõikamist), mis hoonete või rajatiste juures on sageli võimetekohane vaid arboristidele.
_block.jpg "Majandamata 160-aastane püsimets KAH-alal (vääriselupaik VEP). Erakogu")
Metsaseadus lubab valikraiet teha vaid küpses metsas ja seab puistu raiejärgsele seisundile küpse metsa kohta vägagi karmi keskmise rinnaspindala (põhirinde puutüvede ristlõigete pindala inimese rinna kõrguselt) miinimumnõude, mis võimaldab valikraiel väljaraiet vaid kuni 1/3 lageraie mahust, lubades sealhulgas teha ka kuni 20-meetrise läbimõõduga lagendikke. Kuid alati teeb loodus vanas metsas raiejärgselt korrektuure ja mingi plaan peab ka edaspidiseks olema.
Küps mets enam ei kasva, sest kasvupotentsiaal on ammendatud ning väetid ja vigastatud vanad puud langevad pidevalt välja, mistõttu pärast esimest valikraiet taastub rinnaspindala väga visalt, enamjaolt ei taastugi (vahemärkusena – harvendusraiel näiteks taastub rinnaspindala alati, sest harvendusraiet tehakse keskealistes puistutes, mis kasvavad).
Selletõttu vanas metsas rohkem valikraiet ei pruugigi saada teha ja vägagi reaalne on väljavaade, et pärast esimest valikraiet tuleb ala ikkagi noorendikuks raiuda nagu turberaiel, kuid üleaastaste sanitaarraietega 10-20 aasta jooksul. Teiseks reaalseks väljavaateks on see, et esimesel valikraiel välja raiutud puit jääbki enamuseks sealt saadavast tarbepuust, sest Eesti kliimas on kestvamaks metsakomponendiks, mis tuleks valikraie mõtet (püsiv mets) silmas pidades kasvama jätta – jässakamad puud ning kõvalehtpuud ja jämedamad männid, sest need on tormikindlamad. Selle ja vanade puude pideva väljalangemise tõttu ning suurte puude kasvavate puude vahele langetamisest neile tekitatud tehnoloogiliste vigastuste tõttu võibki olla järgmiste püsimetsa raiete saadus suures osas madalakvaliteedilisem, sorditu või küttepuu kvaliteediga puit.
Soomlaste uuringud näitavad ka seda, et valik- ja turberaietel võib ressursside kulu olla kuni kaks korda suurem ja seda kinnitab ka praktika – puude valik, langetamine ja kokkuvedu vanas metsas on kasvavate puude vahel vägagi komplitseeritud. Telesaates „Osoon“ langetati haabja tarvis haaba – võimas säilikpuu kukkus keset varem raiutud lageraielanki! Sedasi on ju puud maha võtta väga lihtne, aga kuidas ja mis hinnaga selline üksik hiiglane püsimetsast oleks välja nokitud?
Soovunelm püsivast metsast on eepiline, mistõttu on mõnigi metsamees midagi sellelaadset ühel või teisel moel üritanud. Püsimetsa fännidel on mõistlik eelloetletud riske maandada, alustades „püsimetsandust“ turberaiega, millega on lubatud välja raiuda kuni 2/3 tagavarast, või esitada lageraie teatis, millega on kindel, et seaduse ees ei eksi ka veelgi rohkem välja raiudes. Mõlemal juhul saab üritusest ilma suurema kärata väljuda.
Püsimetsanduses peaks vähemalt esialgu olema „edukamad“ need üritused, kus panustataksegi teadlikult esialgse raievajaduse puudumisele (noored metsad) või peetakse oluliseks emotsionaalseid ajendeid nagu näiteks maastikuilmet.
Säästliku puidukasutuse seisukohalt, lisaks oluliselt väiksemale raiemahule praegu, vaatab tulevikust vastu tõsiasi, et püsimetsas väheneb puitne potentsiaal, mille taastamiseks tuleks varem või hiljem teha lageraiet ja rakendada sihipäraseid, läbiproovitud metsakasvatuslikke võtteid. Vajame ju külmas kliimas elamiseks palju just ehituspuitu, mis peab olema terve ja tehnoloogiliselt mõistlike proportsioonidega.
Energiapuud saame tootmis- ja raiejääkidest ning saekaatrisse sobimatust küttepuust palju niigi, pole vähimatki vajadust seda püsimetsanduse abil veelgi juurde toota. Metsavööndi riikide globaalne kohustus on varustada puiduga ka neid riike, kus kohapeal selliseid puid piisavas koguses ei kasva. Soovime ju ka ise tarbida teiste riikide loodusvarasid või asju, mida saab vaid raadatud metsast, näiteks autosid, kodutehnikat, energiat ja toitu.
Kriitilise hinnangu on andnud püsimetsandusele ja valikraiele, aga ka turberaiele August Örd: “Neid raieid on Eestis katsetatud ja kasutatud pikka aega – mõisnike poolt tsaariajal, Eesti Vabariigis I ja II maailmasõja vahel, nõukogude võimu poolt enne 1967. aasta tormi. Alati on need raied lõppenud läbikukkumisega. Jääb vaid imetleda seda visadust (või asjatundmatust?), millega neid ikka ja jälle lavale tiritakse (August Örd 2000).
