Varakevadised õied
Harilik lõokannus on Eestis hajusalt levinud varajane õitseja.
Lillad-roosad õied püsivad lühikest aega, nii et nende õieilu nautimiseks tasub
sammud seada lähima lehtpuusalu või võsa poole. Kui napp õieaeg läbi saab, siis
kogub õrn lilleke jõudu, et uueks õitsemiseks uus mugulake kasvatada.
Kollane kuldtäht
Kollane kuldtäht pakub silmailu enne puude lehtimist,
kirjates päikeselised metsaalused ja pargi- ning aiamurud kollasekirjuks.
Pisikesi kuldkollaseid tähekesi meenutavate õitega kevadine sibullill armastab
kasvada täispäikeses lehtpuude all.
Paiseleht
Paiseleht on esimene kevadekuulutaja nii linnas kui ka
maal. Vähenõudliku taimena kasvab ta võrdselt hästi nii linna prahipaikades,
müüripragudes, jäätmaadel, raudteeservades kui palistab tolmuseid kruusateid. Paiselehe
suured lehed ilmuvad alles tükk aega pärast õitsemist ja on läbi aegade olnud
tuntud ravimtaimeks. Nagu taime nimigi ütleb, kasutati paiselehe värsket
muljutud lehti paistetuse leevendamiseks ja kuivatatud lehtedest tee on tõhus
köharavim.
Sinilill
Heitlike ilmadega kevadel rõõmustab sinilill silma pika
aja jooksul, värvides lehtpuusalud ja võsaveered siniseks ning poetades sekka
ka üksikuid roosasid, harvem valgeidki õisi. Uued lehed kasvatab taim peale
õitsemist, kui puud on juba lehes ja pakuvad taime edasiseks arenguks vajalikku
varju – kevadel õitsemisajal kohtab üksnes taime vanu lehti. Ennevanasti
kasutati sinilille ka ravimtaimena, aga tänapäeval tuleks sellest hoiduda, sest
taim on mürgine.
Võsaülane
Nimetusele vastavalt leiab võsaülase kõikjal kevadist
lehtpuuvõsa kaunistamas.
Sarnaselt kõigile tulikalistele on ka võsaülane mürgine –
taimemahlad võivad põhjustada ville ja seespidisel tarbimisel võib saada tõsise
ülasemürgituse. Võsaülasel ja kollasel ülasel on nöörjas roostepunane
risoom, mis hoogsal lillenoppimisel tihtipeale näppu kipub jääma.
Lepiklill
Lepiklill on omapärase ja meeldejääva välimusega kirgast
kollakas-rohelist õunakarva lilleke, mis oma rõõmsa värviga kevadist
pruunitoonilist lepavõsa elustab. Lepiklille seemned on mürgised, aga taime
lehti võib julgelt kasutada – taimemahlaga on ravitud nahahaigusi ja töödeldud
lehtedest saadud abi kopsutõbedele.
Kollane ülane
Sarnaselt võsaülasele on ka mõnevõrra hilisem õitseja
kollane ülane mürgine kevadlill. Nagu sinililledel, puuduvad ka ülastel
kroonlehed ja suured värvilised lehed, mis õie moodustavad, on hoopis
tupplehed.
Harilik katkujuur
Harilik katkujuur on silmatorkava välimusega kevadine
õitseja, kelle lillakas-roosast õitekolooniast on raske ükskõikselt mööduda. Suvel
tähistab kevadist õiteilu hiiglaslike lehtede läbimatu patsik. Katkujuur on
tänaseni kasutatav ravimtaim, mille kasutusala sarnaneb natuke paiselehele –
lehtedega ravitakse paistetust ja ülemiste hingamisteede hädasid, aga
vahetevahel on kasutamist leidnud ka taime õied.
Kanakoole
Ka see kevadine kollane õitseja kuulub
tulikate hulka ja on, nagu teisedki tulikate esindajad, mürgine – lausa nii
mürgine, et võib kana tappa. Kanakoole ääristab kevadisi porimülkaid ja
kraavikaldaid ning on üsna levinud ning tavaline. Sarnaselt paljudele teistele
kevadistele taimedele, on vanarahvas üritanud ka kanakoolet arstimiseks ja
isegi toiduks tarvitada.
Lisa kommentaar