Mind valdab paratamatult deja vu, kuna jälle on käes kriis ja metsaga seotud liigid on jõudnud hävingu äärele. Kui möödunud kümnendi alguses ja keskpaigas oli metsaga seotud kõige hullem kriis vana metsaga seotud liikide hävimine põhjusel, et Eestis ei olnud piisavas koguses kaitse alla võetud viljakate kasvukohatüüpide vanu metsi, siis nüüd, kui nende alade kaitse on tagatud, oleme olukorras, kus selgub, et tegelikult on vanade metsade liigid ja elustik hävimas hoopis põhjusel, et pole suudetud üles leida ja kaitse alla võtta kõiki metsa vääriselupaiku. Vaatame siis, mis seis on riigimetsade vääriselupaikade ja teiste loodusväärtustega.

Vääriselupaik

Vääriselupaik on definitsiooni kohaselt ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur (Metsaseadus RT I, 30.12.2020, 8). Vääriselupaika on nimetatud ka põliseks loodusalaks, kus elavad haruldased ja ohustatud liigid (EPL, 25.03.2021) või vähima inimmõjuga metsaalaks, kus praegusajal suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid liike, mis on kasvukohtadega kitsalt kohastunud (Eesti Loodus, 2010).

Vääriselupaiga puhul on algusest peale peetud oluliseks kahte aspekti:
1) see on väärtuslik ala, kus tõenäoliselt esinevad haruldased liigid, st liikide esinemist ei pea tegelikult tõestama, kuid alal peavad olema eeldused (eelkõige struktuur, inimmõju puudumine ja puude vanus), et haruldased liigid saaksid seal elada;
2) tegemist on vabatahtliku meetmega elurikkuse kaitsmiseks majandatavas metsas, vääriselupaik on pehme looduskaitsemeede, mille rakendamise üle näiteks erametsas võib otsustada teadlik metsaomanik. Riigimetsas reguleerib vääriselupaikade kaitset keskkonnaministri määrus.

Vääriselupaikade kontseptsioon jõudis Eestisse Rootsist ning vääriselupaiku inventeeriti Eestis nii Eesti Metsakaitsealade Võrgustiku (EMKAV) kui ka vääriselupaikade inventeerimise projekti raames aastatel 1999-2002. Näiteks EMKAV projekti eelvalikuala suurus oli 140 100 hektarit ja see hõlmas nii tüpoloogiliselt esinduslikud vanad metsad kui ka taastumisvõimelised kõrge loodusväärtusega metsad, samuti vääriselupaigad ja potentsiaalsed vääriselupaigad. EMKAV projekti tulemusena tehti ettepanek 136 uue metsakaitseala moodustamiseks, millest 2009. aastaks oli seaduslik kaitse tagatud 97 alal (Korjus et al, 2012).

Esimene VEP inventuur

Paralleelselt EMKAV projekti tegevusega toimus ülepinnaline vääriselupaikade (VEP) inventuur Eesti-Rootsi ühisprojekti raames, mis kestis samuti aastatel 1999-2002. VEP inventuuri fookuseks oli 2 110 734 hektarit metsa, mis hõlmas kõiki metsaalaasid väljaspool rangelt kaitstavaid metsi ja EMKAV projekti raames inventeeritud alasid. Inventuure viisid läbi 64 koolitatud spetsialisti ja nad tuvastasid 7 080 vääriselupaika kogupindalaga 17 949 hektarit (Eesti Loodus, 2003).

Võiks ju arvata, et kui sedavõrd mahukad inventuurid on läbi viidud, siis on metsade elurikkuse kaitseks tehtud kõik, mis võimalik. Siiski tõid vääriselupaikade projektis osalenud Rootsi koostööpartnerid enda kogemusele tuginedes välja, et ühekordse inventuuriga ei leita metsast erinevatel põhjustel üles kõiki vääriselupaiku ja suurusjärgus 50% jääb tuvastamata. VEP metoodika koostajad hindasid, et VEP-de osakaal metsamaast peaks olema suurusjärgus 2%, esmane inventuur tuvastas 0,94%. Just sellel põhjusel nägi riik suuremahuliste inventuuride lõppedes ette töökorralduse, et vääriselupaikade väljavalikut korraldab keskkonnaministeerium oma allasutuste kaudu, kasutades ära juba väljakoolitatud spetsialiste. Riigil ei olnud plaanis, et RMK või metsaomanikud hakkavad ise oma metsades vääriselupaiku või teisi loodusväärtusi otsima.

RMK ülesanne

RMK põhiülesanne metsaseadusest tulenevalt on riigimetsa majandamine ja loodusväärtuste kaitse, lisaks ka muud tegevused. Loodusväärtuste inventeerimine ja kaitse alla võtmise ettepanekute tegemine ei ole RMK ülesanne ega ole seda õigusaktidest tulenevalt ka kunagi olnud. Sellest hoolimata on RMK looduskaitsesse panustanud märkimisväärselt ja teinud märksa enam, kui seadustes või määrustes ette nähtud.

Allpool toon mõned näited sellest, mida RMK on looduse kaitsmiseks teinud.

Lendorav

2013 – analüüsiti lendorava leiukohti ning koostati reeglid riigimetsas leiukohtade vaheliste ühendusteede piiritlemiseks ja säilitamiseks ning uute leiukohtade tekkimiseks ühendusteedel. Rõhutan, et seda tehti ajal, kui lendorava kaitse piirdus suuresti pesapuu ümber ringi tõmbamisega ning maastiku sidususele ja lendorava levikuvõimalustele märkimisväärset tähelepanu ei pööratud. RMK poolt majandusmetsa kavandatud lendorava levikukoridoridesse kavandatud peatuskohtades kehtestati juba 2013. aastal RMK poolt range kaitse. See protsess on olnud nii tulemuslik, et tänaseks on ligi pooled 2013. aastal ühendusteedele moodustatud lendorava peatuspaikadest lendoravate poolt uute elupaikadena asustatud. Lisaks panustab RMK ise aktiivselt lendorava seiresse ning on seire käigus leidnud mitmeid uusi lendorava leiukohti. Märkimisväärne on see, et lendorava liikumisvõimaluste tagamiseks pole vaja levikukoridore seadusega kaitse alla võtta, sidusad ühendusteed metsamaastikus on võimalik tagada vastava töökorralduse kehtestamisega, mida RMK on ka teinud. Nõnda ei välista levikukoridori säilitamine tegelikult metsa majandamist, sest koridori saab maastikul dünaamiliselt ümber paigutada, tagades samal ajal lendoravale liikumisvõimaluse. See on kindlasti aspekt, mida uute lendorava püsielupaikade moodustamisel tuleks arvestada.

Metsis

2013 – 2016 kestis RMK rahastatud teadusprojekt „Metsise elupaigakvaliteeti määravate tegurite kompleksuuring“, mille eesmärgiks oli selgitada metsise elupaigakasutust ja seda piiravaid tegureid võrdlevalt loodus- ja majandusmetsamaastikus. Paralleelselt teadusprojektiga hakkas RMK osalema Keskkonnaagentuuri läbiviidavas metsisemängude riiklikus seires, mis hõlmas nii seni teadaolevaid mänge kui ka metsise elupaigamudeli poolt ennustatud võimalikke uusi metsisemänge. 2016-2020 on 95 RMK töötajat metsisemängude seiret läbi viinud kokku 181 alal. RMK jätkab metsisemängude seires osalemist ning on metsise kaitseks väljaspool kaitsealasid ja püsielupaiku asuvates metsisemängudes (5 200 ha) kehtestanud lageraie keelu ja loobunud metsise mängupaikades kuivenduskraavide, välja arvatud teekraavid ja eesvoolud, rekonstrueerimisest.

Natura metsaelupaigatüübid

2017. aastal võttis RMK vastu otsuse, et kõik Natura metsaelupaigatüübid, mis asuvad kaitse- või hoiualadel sõltumata kaitserežiimist, on RMK jaoks range kaitse all ja seal ei toimu majandustegevust. Nimelt on seadusandja iga kaitseala jaoks määranud, milline väärtus on kaitse-eesmärgina oluline ja näiteks hoiualadel ja kaitsealade piiranguvööndites võib esineda ka selliseid metsaelupaigatüüpe, mille kaitset antud alal ei peeta prioriteetseks ja seal võib kaitse-eeskirja kohaselt metsa raiuda. Siiski on juba 2017. aastast kõikides kaitse-või hoiualadel registrisse kantud Natura metsaelupaigatüüpides raie RMK enda otsusega keelatud. Selliseid metsi on RMK metsafondis kokku 36 000 hektarit.

Täiendavad salu-, laane- ja soovikumetsa kaitsealad

2017. aastal vedas RMK koos Keskkonnaameti, Tartu Ülikooli ja keskkonnaorganisatsioonidega täiendavate metsakaitsealade moodustamise protsessi, mille tulemusena esitati keskkonnaministrile septembris 2017 ettepanek võtta range kaitse alla täiendavalt 26 000 hektarit laane-, salu- ja soovikumetsi RMK majandusmetsadest ning karmistada kaitsekorda 13 000 hektaril olemasolevate hoiu- või kaitsealade piiranguvööndites. Tänaseks on selle tulemusena moodustatud 58 uut metsakaitseala ning sisuliselt on Eestis loodud eeldused vanametsa oma koduks pidavate liikide püsimajäämiseks pikemas perspektiivis.

Kui seada kaalukausile esinduslik ja kõiki metsatüüpe hõlmav rangelt kaitstav metsakaitsealade võrgustik ja teisele poole majandusmetsas inventeeritud vääriselupaigad, siis ökoloogilises plaanis on vanale metsale spetsialiseerunud elurikkuse säilimiseks kahtlemata suurem ja kandvam roll kaitsealadel. Vääriselupaigad on väärtuslikud metsafragmendid majandatavas metsamaastikus, mis pakuvad kaitsealustele liikidele ajutist pelgupaika, kuni ümbritsevad metsad vanemaks saades levimiseks piisavalt võimalusi pakuvad. Vääriselupaigad ei ole enamasti oma suurusest ja paiknemisest tingitult võimelised pakkuma pikaajalist ja jätkusuutlikku elupaika kaitsealustele liikidele. Erandiks võivad olla sellised vääriselupaigad, mis on tõesti suured ja paiknevad kaitsealadel või nende vahetus naabruses, võimaldades liikidel nõnda püsima jääda ja edasi levida.

5700 hektarit hävitatud vääriselupaiku?

RMK-le on ette heidetud 5700 hektari ulatuses võimalike vääriselupaikade raiet, kusjuures eriti suurel määral just aastatel 2018-2019. Meenutame, et 2017-2018 viis RMK läbi kõige väärtuslikumate potentsiaalsete VEP alade inventuuri ja kandis sel perioodil registrisse 3 576 hektarit uusi vääriselupaiku. 2019. aastal toimus täiendav VEP eelvalikualade väljavalimine, mille tulemusena jäi sõelale 55 000 hektarit alasid, kus vääriselupaiga esinemise tõenäosus oli küll palju väiksem, kui 2017-2018 inventeeritud aladel, kuid siiski olemas. 55 000 hektari suurune eelvalik sai koostatud aprillis 2019 ning nagu RMK juba toona nii huvirühmadele kui ka FSC audiitoritele selgitas, ei pandud RMK-s eelvaliku koostamise ajaks metsade majandamist seisma.

RMK planeerib raietööd vähemalt aasta aega ette ja sisuliselt on metsas kasvavad puud juba enne maha müüdud, kui harvester metsa jõuab. Kui 55 000 hektari võimalike vääriselupaikade kaardikiht aprillis sai valmis, siis pandi see metsakaardile ning tehti otsus, et alates 2019 II poolaastast on võimalik tagada VEP eelvaliku alade raie-eelne inventeerimine. 2019 I poolaasta langid olid aprillikuuks juba raiutud, sest 15. aprillist kuni 15. juunini kestab RMK metsades raierahu. Nende lankide raie-eelne inventeerimine ei olnud füüsiliselt võimalik, kuna raietööd olid juba lõpetatud. 2019 II poolaastast käivitunud VEP inventuur läheb edasi ja 2019-2020 on RMK registrisse kandnud veel 3 242 ha vääriselupaiku. Kogu VEP eelvalimi ala saab RMK poolt inventeeritud järgneva kahe aastaga.

Kuivõrd RMK-le ette heidetud 5 700 hektari raiutud VEP väärtusega eraldiste nimekirja ei antud, siis pole võimalik kontrollida, millega seal tegu oli. Selle numbri saamislugu on huvitav. Tegemist on teoreetilise konstruktsiooniga, kus 2010. aasta metsa takseerandmetele liideti 10 aastat ning seejärel hinnati eelvalimile kriteeriumite põhjal VEP-de esinemist kuni 10 aastat vanemaks arvutatud metsades. VEP eelvalimi põhikriteerium on vanus, mis teatud puuliikide puhul on üsna lähedane metsaseadusega kehtestatud küpsusvanusele, mistõttu VEP eelvalim vältimatult kattuski raiesse määratavate metsadega. Arvutustes võeti aluseks Eesti Loodusuurijate Seltsi (LUS) projektis saadud VEP-de väljatulek LUSi eelvalimist, mis väidetavalt on 36% ning liideti sellele veel 26% väljaspool eelvalikuala leitud VEPd. Tulemuseks saadi 5700 ha hävitatud vääriselupaiku. RMK kogemusele tuginedes ei ole suures eelvalimis VEP osakaal 36%, vaid see jääb suurusjärku 12%. 

RMK majandatava metsamaa pindala on 640 000 hektarit. Arvestades VEP metoodika koostanud ekspertide hinnanguga, et VEP osakaal on majandusmetsas 2%, saame tulemuseks, et riigimetsas peaks olema 12 800 hektarit vääriselupaiku. Tänaseks on riigimetsas kokku inventeeritud ja registrisse kantud 26 143 hektarit vääriselupaiku, mis ületab nimetatud 2% künnise ka siis, kui võtame arvesse kogu RMK metsamaa pindala (1 041 000 hektarit). Võime päris kindlad olla, et käimasolev VEP inventuur toob sellele numbrile täiendust.

Kuidas siis ikkagi hinnata RMK tegevust metsalooduse kaitsmisel? Kas tehti liiga vähe ja liiga hilja ja viivitati viimase võimaluseni, et saaks rohkem kukrut täita? Kas vääriselupaikade inventeerimisega on läbi kukutud, hoolimata sellest, et registrisse kantud VEP osakaal RMK kogu metsamaast on 2,5%?  Kas tegemist oli tõepoolest vandenõuga loodusväärtuste hävitamiseks enne, kui need jõuti registrisse kanda, nagu kirjutab Päevaleht oma 25.03.21 juhtkirjas „Riik ei tohi kirvemehi eelistada“?

Mina väidan ja kinnitan, et RMK on teinud omalt poolt kõik ja enamgi veel, kui riik temalt looduskaitses oodanud on. Kas RMK on sealjuures teinud vigu? Muidugi on, sest RMK-s töötavad täiesti tavalised Eesti inimesed. Mõelge korra, kas lugeja ise on alati eksimatu või tunneb kedagi, kes kunagi ei eksi? Kas saaks asju veelgi paremini teha? Alati saab paremini teha ja selle nimel pingutatakse.

Kui ühiskond või huvigrupid ootavad RMK-lt enamat, kui sätestavad kehtivad metsamajandamise ja looduskaitse reeglid, siis saab RMK nendele soovidele vastu tulla niivõrd, kuivõrd see ei mõjuta RMK kohustuste täitmist riigi ja klientide ees. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus maareform Eestis on sisuliselt lõppenud ja loodusväärtuste kaitseks moodustatud uute kaitsealade hulk on hakanud ka tegelikult vähendama RMK majandatavate metsade pindala, mida maareformi tulemusena RMK-le lisandunud mets seni kompenseeris.

Kui RMK peab samal ajal tagama metsaelustiku säilimise ja loodusväärtuste inventeerimise ning kaitse alla võtmise, hooldama metsa ja metsateid, tarnima stabiilsetes kogustes kvaliteetset puitu, pakkuma töötajatele ja koostööpartneritele kõikjal Eestis tööd ja looma võimalusi mitmekülgseks looduspuhkuseks, hoides korras ja renoveerides külastustaristut, siis jõuab lõpuks kätte hetk, mil see osutub võimatuks.

Taustal on vaja teadvustada, et sellel ajal, kui väidetavalt riigimetsas VEP-d muudkui kirve all langesid, jätkus aktiivne ja sisuline looduskaitseline tegevus. Aastatel 2010-2020 on riigimetsas rangelt kaitstud metsamaa osakaal ja pindala järjepidevalt kasvanud ning keskmiselt lisandus graafikul igal näidatud aastal range kaitse alla 12 800 hektarit metsa.

See pindala on suurem, kui RMK aastane uuendusraiete maht. Teisisõnu – iga sellel perioodil raiutud hektari kohta võeti riigimetsas range kaitse alla suurem pindala, kui RMK lagedaks raius ja iga lagedaks raiutud hektar on kompenseeritud vähemalt 1,25 hektari range kaitse alla võetud ja kõrge loodusväärtusega metsaga. Aga riigimetsa raielangid ju uuendatakse, sinna pannakse kasvama noor mets, mis sõltuvalt puuliigist ja kasvukohast pakub katkematut elupaika järgmised 60-100 aastat.

Valitsus on koalitsioonileppes pidanud vajalikuks viia lõpuni vääriselupaikade inventuur. Sellega saab RMK riigimetsas hakkama. Aga kui tekib järgmine kõige suurem ja metsaelustiku väljasuremisega ähvardav kriis – ja ma julgen ennustada, et peatselt pärast seda, kui vääriselupaikade inventeerimine riigimetsas on lahendatud, saame lugeda mõnda raportit selle kohta, kuidas RMK majandusmetsades tehakse metsaraiet kaitsealuste liikide leiukohas ning need leiukohad tuleb metsaelustiku säilimiseks viivitamatult range kaitse alla võtta – siis tuleb RMK metsameestel tõesti mõelda eriala vahetuse peale, sest metsas ei jää majandamiseks lihtsalt enam ruumi. Olen kuulnud, et täiskasvanute ümberõppeks on Eestis loodud head võimalused ja näiteks loodusgiidi eriala näib praeguste arengute taustal päris trendika erialana.

Elame, näeme!