Jupiteri habe
Eestis kasvab looduslikult üks liik Jupiteri habet. Piiratud alal vähestes elupaikades ja sobivate elupaikade kadumisel aheneva levila tõttu on taim arvatud kaitsealuste liikide II kategooriasse. Laiem avalikkus tunneb teda küll eestikeelse nime all võsu-liivsibul (Jovibarba sobolifera syn J. globifera).
Jupiteri habeme nime ei kanna ta mitte ainult rahvasuus, vaid tema ladinakeelne teaduslik nimi Jovibarba just seda tähendabki (Jove alias Jupiter, Vana-Rooma mütoloogias peajumal, kes valitseb kõigi taevaste vägede, sh äikse, üle, ja ’barba’ , st habe); ka saksakeelne Donnerbart viitab germaani äikesejumal Thorile ja omakorda tema habemele.
Üheltpoolt on läbiv seos äikesega, st loodusliku lahtise tulega, seotud sukulentse taime enda vastupidavusega ekstreemsetele oludele, sh kõrge temperatuur, päikesekiirgus ja kuivus, sel määral, et taime on tema põhilevilas traditsiooniliselt katusel kasvatatud. Samas on teda katusel kasvatatud ka kaitsemaagilistel kaalutlustel ehk hoidmaks katust, st maja, tule ja pikselöögi eest.
Siinkohal on oluline teha järjekordne ekskurss taimesüstemaatikasse. Nimelt on liivsibulaid Jovibarba varem käsitletud mägisibulate Sempervivum alamperekonnana ja nii võib varasemast kirjandusest leida viiteid neile ka kui Sempervivum soboliferum syn S.globiferum. Täna käsitletakse neid valdavalt kui botaaniliselt lähedasi liike.
Seega on igati ootuspärane, et eesti keeles on argikasutuses kõik Jovibarba’d ja Sempervivum’id üks mägisibul puha. Sama kehtib ka teiste keelte puhul, kus näiteks ingliskeelne rahvalik Jupiter’s Beard võib tähistada nii liivsibula kui ka mägisibula liiki. Ingliskeelses kultuuriruumis on ka väga tore kujundlik folkloorne taimenimi hen and chicks (i.k. kana ja tibud), mis teenib katusnimetusena mitte ainult Jovibarba’dele ja Sempervivum’itele, vaid tervele reale erinevate taimeperekondade esindajatele, kes sarnaselt käituvad, kui nii võib öelda.
Viimane viitab taime vegetatiivsele paljunemisele, kus tihe lihakas juurmine sibulakujuline lehekodarik („kana“) produtseerib terve trobikonna uusi pisikesi lehekodarikke („tibud“), mis hõlpsalt laiali pudenevad.
Kui Jovibarba’de õied on valdavalt valkjad, siis Sempervivum’itel roosad; taim on küll võimeline ka suguliselt seemnetega paljunema, aga see on märksa ebaefektiivsem kui vegetatiivne protsess.
Kui valdav osa Eesti võsu-liivsibula looduslikust populatsioonist sirgub Kagu-Eesti liivastel metsanõlvadel, siis aeg-ajalt kohtab teda ka päikselise põhjaranniku paesel pinnal.
