Kuidas kosuvad sood peale kraavide sulgemist? Pilguheit RMK veeseire andmetesse

Teadupärast on soo märg koht, kus muist taimede poolt seotud süsihappegaasist talletub turbana. Aastatuhandete jooksul on niimoodi soodesse kogunenud märkimisväärne süsinikuvaru, mis on globaalselt suurem kui näiteks süsiniku kogus atmosfääris (Kayler jt 2017). Ent kui soos veetase alaneb, siis hakkab kuivale jäänud turvas lagunema ja süsinik lendub turbast süsihappegaasina tagasi atmosfääri. Kuivendatud soodest pärinev süsihappegaas ja teised gaasid moodustavad umbes 3% inimkonna kasvuhoonegaaside heitmetest (Leifeld ja Menichetti 2018).

Ehkki süsihappegaas on vajalik selleks, et Maal saaksid toimetada süsinikupõhised organismid (sh inimene), toob selle sisalduse ülemäärane tõus atmosfääris kaasa tõsiseid klimaatilisi tagajärgi, mis mõningate ennustuste kohaselt on suisa apokalüptilised (vt nt Postimees 15.03.2019). Seetõttu on oluline, et me vähendaksime nii kasvuhoonegaaside heitmeid kui ka teisalt prooviksime kasvuhoonegaase atmosfäärist eemaldada.

Üheks mõlemat eesmärki teenivaks võimaluseks on kuivendusest mõjutatud soodes taastada turbateke, milleks tuleb tõsta pinnases veetaset ehk sulgeda kuivenduskraavid. On leitud, et 10 cm veetaseme tõusu vähendab parasvöötmes kasvuhoonegaaside heitmeid (süsihappegaasi ekvivalentides) kuivendatud turbamuldade hektaril vähemalt 3 tonni võrra (Evans jt 2021). Tõsi, kui keskmine veetase on aasta lõikes kõrgemal kui 30 cm, siis hakkab suurenema metaani heide, ja kui veetase tõuseb turbas juba üle 10 cm, siis võib soost taas eralduda pisut rohkem süsinikku kui seal talletub.

RMK on Eestis riigimaadel viimase kümne aasta jooksul likvideerinud soodes kuivenduskraave ligikaudu 170 km² suurusel alal (vt RMK loodusblogi 17.12.21). Kraavide sulgemise tulemuslikkuse jälgimiseks oleme rajanud ka sadakond seirekaevu, kus spetsiaalsed rõhuandurid registreerivad 1 kuni 4tunnise ajasammuga anduri kohale jääva veesamba rõhku. Arvestades seirekaevu sügavust ja õhurõhku, saame veesamba rõhu teisendada veetasemeteks maapinna suhtes. Pikimad veetasemete aegread oleme kogunud Hara, Rannu ja Viru jääksoodest ning Endla rabas, kus alustasime kuivenduskraavide sulgemisega 2013. aastal.  Kõikide seirekaevude andmetega saab tutvuda veebiaadressil https://margus.shinyapps.io/rmk_vesi/.

Siin-seal Eestimaa soodes ja sooservades võib rändaja sattuda turbapinnasest välja turritavate plasttorude otsa. Sel juhul tasub oma uudishimu taltsutada ja torud heaga rahule jätta, sest seirekaevudena teenivad need õilsat eesmärki.

Meie kliimavöötmes on soode süsinikuringe puhul oluline jälgida, et kui suures ulatuses veetase turbas aasta lõikes varieerub ning kui sügavale langevad veetaseme miinimumid suvel. Kui veetase on valdavalt sügavamal kui 20 cm, siis võib olla üsna kindel, et soo pigem eraldab süsinikku, mitte ei seo seda. Näiteks suhteliselt heas seisus Öördi siirdesoos paiknevas seirekaevus (mis asub lähimast nüüdseks suletud kuivenduskraavist u 500 m kaugusel) on veetasemed aastate lõikes vägagi stabiilsed ning aasta keskmine veetase ja mediaan jäävad kenasti vahemikku, mille puhul Evans jt (2021) arvates parasvöötme sood toimivad süsiniku sidujana. Võrreldes Öördi siirdesoo seirekaevu andmeid aga soona väga halvas seisus oleva Ess-soo jääksoo seirekaevu andmetega, jääb kohe silma viimases mõõdetud veetasemete suur varieeruvus ja asjaolu, et enam kui 75% veetaseme väärtustest jääb palju sügavamale kui Öördi seirekaevus.

Öördi siirdesoo seirekaevu andmete (kokku 6 aastat) võrdlus Ess-soo jääksoos asuva seirekaevuga (4 aasta andmed). Ess-soo andmete puhul on näha, et veetasemed on väga varieeruvad ning nii keskväärtus kui ka mediaan kirjeldavad andmestikku halvemini kui Öördi siirdesoos. Samuti on näha, et üle 75% veetasemete väärtustest jäävad maapinnast (mida tähistab y-telje nullpunkt) sügavamale kui 20 cm. Lisatud on ka väike meeldetuletus karpdiagrammi tõlgendamiseks.

Öördi siirdesoos oleva seirekaevu ümbrus näeb välja nagu ühele suhteliselt heas seisus siirdesoole kohane ning ka veetasemed seirekaevus on stabiilsed. Punane kõver joonise ülaosas näitab Eesti keskmist sademete hulka, mille puhul tuleb arvestada, et eriti suvel võib sademete jaotus olla üle Eesti väga ebaühtlane. Must horisontaaljoon tähistab soopinda.

Öördi siirdesoos ja teistel kuivendusest vähem mõjutatud sooaladel paiknevate seirekaevude andmed võimaldavad meil hinnata, et kuivõrd muutuvad veetasemed mujal soodes peale kuivenduskraavide sulgemist soovitud suunas. Näiteks Hara jääksoo turbaväljal hakkas veetase tõusma kohe peale esimeste paisude rajamist ja ehkki viie seirekaevu vahel on üsna suur varieeruvus, on veetasemete miinimumväärtused peale 2013. aastat selgelt tõusnud ning väärtuse jaotuste alumine pool (veetasemete väärtused suvisel poolaastal) jääb soovitavasse vahemikku või selle lähedusse. Seetõttu pole ka imestada, et Hara jääksoo ortofotode aegreal võime näha, kuidas algne pruun turbaväli on muutunud aja jooksul kenasti heleroheliseks.

Hara jääksoo seirekaevude andmed näitavad, et asjad liiguvad õiges suunas.

Ka kõrgelt õhust paistab, et Hara jääksoo on taas soostumas: pruun kõdunev turbaväli on aastate jooksul omandanud soole omasemaid vesisemaid toone.

Hara jääksoo põhjapoolse väljaku idaosas kasvavad madalas vees villpeamättad, mille vahel punuvad pesa turbasamblad.

Viru jääksoo turbaväljadel asuva kolme seirekaevu andmed näitavad samuti, et veetasemed on tõusnud, kuid seda alles peale 2015. ja 2016. aastal tehtud täiendavaid töid. Viru jääksoo erinevate seirekaevude võrdlusest jääb silma veetasemete suur ruumiline varieeruvus. Kui näiteks Viru01 seirekaevus olid veetasemed kõrged ka enne esimeste paisude rajamist, siis Viru jääksoo keskmisel turbaväljakul asuvas Viru02 seirekaevus ei küüni veetasemed maapinnast kõrgemale ka peale täiendavate paisude rajamist. See erinevus kajastub ka seirekaevude ümbruse taimkattes: kui Viru01 ümber kasvab hulgaliselt turbasamblaid, siis Viru02 ümbrus pigem nõmmestub pakkudes kasvupaika kanarbikule ja pohlale.

Viru jääksoos esimeste paisude rajamisest veetasemete tõstmiseks ei piisanud, kuid peale 2015. ja 2016. aasta lisatöid jääb veetasemete väärtuste mood (või siis alumine mood bimoodalse jaotuse korral) maapinnast kuni 20 cm sügavusele.

Viru01 seirekaevus tõusevad veetasemed tihti turbapinnani või isegi üle selle, mis meeldib villpeale ja turbasammaldele.

Viru02 seirekaevus jõuab veetase turbapinnani harva ning see mõjutab ka ümbruse taimkatet – turbasamblad ei taha seal kanda kinnitada.

Ortofotode aegreal on näha, et ka viimasel, 2020. aastal tehtud fotol on Viru jääksoo keskmine turbaväljak teistega võrreldes kuivem. See, et kõigi kolme Viru jääksoo turbaväljakutel olevate seirekaevude koonandmed näitavad veetasemete tõusu alates 2016. aastat, tuleneb põhjapoolsema turbaväljaku märjemaks muutumisest.

Rannu jääksoo turbaväljal asuvate seirekaevude andmetest nähtub, et teatav nihe veetasemetes soovitud suunas on toimunud 2016. aastal (2015 ja 2016 parandati ja rajati Rannu jääksoos täiendavaid paise). Siiski jääb veetasemete alumine mood sügavamale kui 25 cm. Sarnaselt Viru jääksoole on ka Rannus täheldatav seirekaevude veetasemetes suurt ruumilist varieeruvust. Läänepoolsel turbaväljakul on õnnestunud veetasemed üles saada, mis kajastub ka taimkattes, ent idapoolne väljak on jäänud siiski suhteliselt kuivaks.

Rannu jääksoo seirekaevude veetasemete keskväärtus on küll peale 2013. aastat tõusnud, kuid andmete varieeruvus on suur, mis tuleneb osalt veetasemete erinevustest lääne- ja idaväljakul.

Lääneväljakul asuvas Rannu04 seirekaevus on veetasemed peale 2016. aastal tehtud täiendavaid töid tõusnud ja on enamasti vaid mõned sentimeetrid turbapinnast allpool. See on pärssinud noorte kaskede kasvuhoogu ja andnud jõudu villpeamätastele.

Idaväljakul asuvas Rannu05 seirekaevus on veetasemed ka peale täiendavaid töid jäänud sügavamale kui 20 cm, mis on meeltmööda kaskedele, kanarbikule ja pohlale.

Rannu turbaväljak oli enne kraavide sulgemist sisuliselt metsastunud. Seega tuli seal teha ka raietöid. Jääksoo alal säilitati puistu nelja grupina. Tee, mis poolitab Rannu jääksoo lääne- ja idaväljakuks, jäi alles kohalike elanike soovil. Nüüd võib see toimida omamoodi paisuna, mis ei lase veetasemetel ühtlustuda.

Endla raba servaalade märjemaks muutmine pole paraku läinud päris nii nagu vaja. Suurema osa ajast on veetasemed liiga sügaval ja jõuavad maapinnani harva. Seda on näha ka taimkattes, kus võimutsevad pohlad ja harvendatud puistus vohama hakanud noored kased. Võimalik, et kraavide sulgemine tulnuks ette võtta ühe kraavivahe (100 m) võrra laiemalt, sest taastamisala piirdekraavid on sügavad ja juhivad vett hästi ära.

Endla raba servalade seirekaevude andmed ei ole rõõmustavad: ehkki maksimaalsed veetasemed on peale 2013. aastat tõusnud jääb enamus veetasemete väärtustest tublisti sügavamale kui 20 cm, millest ilmselt ei piisa, et taastuks turbateke.

Lisaks kraavide sulgemisele hõrendati Endla raba lõunapoolsel servaalal ka puistut. Ent ei ole olnud kasu ei sellest ega ka kraavide paisutamisest, et veetasemeid otsustavalt tõsta.