Vaatame, kuidas sellel kevadel-suvel Saaremaa mäkradel läheb. Kaamera sai mõne päeva eest üles seatud Lääne-Saaremaale Koimla kanti. Mägramaja asub metsade keskel lagendikul, kus on olnud ammustel aegadel talukoht. Seitsme uruavaga käigud on kaevatud paarikümne meetrise läbimõõduga mullakünkasse.
Ohtralt sisse ja välja tassitud
pesamaterjali järgi otsustades võib arvata, et selles künkas on mägrapere oma
talve veetnud ja taliuinakut pidanud.
See piirkond on põnev mäkrade tegevuse
jälgimiseks sellepoolest, et siinsamas lähedal, umbes saja meetri kaugusel
jämedate kuuskedega metsas on teine väga vana mägralinn. Sealses liivapinnases
on ligikaudu kolmkümmend uruava, millest nelja-viie urusuudme ees paistis
värskelt välja kaabitud liiva ja mägra käpajälgi, kuid kuskil urgude ümbruses ei
paistnud heina-samblasegust pesamaterjali. See viitab sellele, et mägrad neis
urgudes talve ei veetnud.
Varasematel aastatel, kui jälgisime
kaamera vahendusel mäkrade elu Saaremaal, siis igal kevadel, mai teises pooles,
kadusid loomad teadmata suunas – nagu vits vette.
Miks nad aga üldse kuhugi lähevad? Ehk
on see üks võimalik abinõu, kuidas pesas talvel jõudsalt siginenud
parasiitidest lahti saada ja sügise hakul naasta parasiidipuhtasse
pesakambrisse.
Ette rutates ja tegevusjälgede järgi
otsustades tundubki, et nendes kahes mägralinnas toimetab üks mägrapere, kes
olid kaamera eest paistvas mullakünka pesas talvel ja nüüd on nad hakanud
kohendama naaberlinnakut suvekoduks. Hästi tallatud mägrarajad kahe urusüsteemi
vahel paistavad selgelt silma.
Veel
ei tea, mitu mäkra siin üldse toimetab ja kas on sellel kevadel ka pojad pesas.
Siiani kolme ööpäeva jooksul ei ole veel loomad kaamera ette sattunud, aga
kindlasti varsti neid näeme. Vaiksetel hommikutundidel rõkkab siin külluslik
linnulaul ka siis, kui
mäkru pole parasjagu kohal.