Metsa kasekäsna järele, ja mitte ainult

Jaanuar rõõmustas meid käesoleval aastal rohkete lumesadudega ning arvan, et neil, kes on lumiste puude vahel jalutades juba jõudnud värskust ning hapnikku ammutada, ei tohiks tekkida küsimust, mida teha talvel metsas.

Et meie jalutuskäik aga mõttetuks tegevuseks ei jääks, proovime mööda metsa jalutades tähelepanelikumalt ringi vaadata, et rohkemat näha – sel juhul saame ühtlasi täiendada oma loodusteadmiste pagasit.

See kulub kindlasti ära. Viimasel ajal tekib looduskaitse teemal sageli erinevaid vaidlusi ning arutelusid, kuna tänapäeval ei ole inimesed nende probleemide osas ükskõiksed. Kuid selleks, et spetsiifilistel teemadel asjakohaste teadmiste põhjal arutleda ning jõuda õigete järeldusteni, võiks olla paremini informeeritud. Tegelikult käib viimane ka muudel teemadel arutlemise kohta – vastasel juhul muutuvad sellised vaidlused pimeda ja kurdi dialoogiks ega oma mõtet ning loogilist lahendust.

Viimati ei toonud ma metsast mitte ainult head tuju ja reipust, vaid ka kasulikke seeni – nn. kasekäsnu. Mis seen see selline on, kuidas seda süüakse ning millega seondub inimestel selle seene ebatavaline nimi? Sellele küsimusele vastamiseks vaatame nüüd otse metsarajalt ümberringi.

Inimesed nimetavad kasekäsnaks mitmeid puuseeni, mis kasvavad metsas vanade kändude ning puude, sealhulgas kaskede otsas, nagu näiteks tuletael – väga levinud puuseen.


Kaskedel juhtub mõnikord arenguhälbeid, mis on tingitud mutatsioonidest või seenhaigustest ning mis väljenduvad näiteks okste kaootilises laialikasvamises tüvel või võral. Oma väljanägemise järgi meenutab see linnupesasid või vihtu, ning sel põhjusel on nende rahvapäraseks nimetuseks tuulepesad.


Kuid kõige sagedamini nimetatakse kasekäsnaks puude peal tekkivaid imeliku kujuga muhkusid ehk keerdkasve ning pahkasid. Sellised moodustised tekivad siis, kui puu eraldi osade koerakkude normaalne areng on häiritud, ning selle tüvele või mõnikord ka okstele tekivad ebatavalise kujuga muhud. Bioloogid ei ole siiani lõplikult välja selgitanud põhjuseid, miks need muhud puude peale tekivad, ega ole teinud ka varasemalt nende kahe vahel vahet, nimetades mõlemaid pahkadeks, kuigi nende tekkimise põhjused on siiski erinevad.

Keerdkasvude ja pahkade kuju ning struktuur on ebatavaline ning mustriline – just nende omaduste tõttu kasutatakse neid juba iidsetest aegadest dekoratiivsetel eesmärkidel. Nendest tehtud esemeid võib tihtipeale näha suveniiripoodides.
Selline muhk võib olla ümmargune ja koore all siledapinnaline, ning seda nimetatakse ka keerdkasvuks, mille tüvi „keerd“ viitab seene sisemisele kihile, mis justkui keerduks.


Samuti võib kaskede peal mõnikord näha ümmargusi muhkusid, mille pinnal on, erinevalt kasepahast, hulganisti väikseid tüükalisi magavaid pungasid – neid nimetatakse pahkadeks.


Paha pinnal, erinevalt keerdkasvust, on palju magavaid pungasid. Tihti tekib pahk just tüve juurepoolsesse ossa ning siis nimetatakse seda juurepahaks.



Musta pässikut saab ka mujalt kui metsast: küsige oma apteegist ning teile näidatakse kuivatatud seene tükikestega pakendit taimeteede riiulil, rääkides ühtlasi seene kasulikest omadustest. Kuid iga seeneline teab, et ise metsast korjatud seened on poe omadest palju maitsvamad. Niisiis see, kuhu musta pässiku järele minna – kas apteeki või metsa – on igaühe enda otsustada.
 
Musta pässikut saab korjata igal aastaajal, kuigi lihtsam on seda leida just siis, kui puud on raagus, ehk hilissügisel või varakevadel. Muidugi võib seda teha ka talvel, kuid sel juhul tuleb olla valmis kahlamiseks pikki vahemaid lumises metsas, uppudes põlvini lumehangede sisse. Paljudele meeldivad sellised väljakutsed sellegipoolest.


Sõna „korjama“ ei ole kaseseene suhtes just kõige sobivam, kuna see kasvab puutüvega niivõrd tugevalt kokku, et paljaste kätega ei ole seene sealt küljest ära rebimine võimalik – appi tuleb võtta kas saag või kirves, kuna isegi nuga siin ei aitaks.


Kuid enne, kui saate maitsta musta pässiku teed, tuleb läbi teha veel mitu tegevust.
Metsast toodud musta pässiku küljest tuleb eemaldada must koor, nii nagu Kreeka pähklitki võetakse kesta seest välja. Selleks läheb tarvis väiksemat kirvest või tugevat nuga ja haamrit.


Seejärel, koputades haamriga vastu terava noa pead, raiume seene umbes 1–1,5-sentimeetristeks kuubikuteks ning kuivatame temperatuuril mitte üle 60 kraadi.




Apteekrid usuvad, et musta pässiku tõmmis või tee sisaldab palju inimesele vajalikke mikroelemente ja toimeaineid ning on kasulik erinevate terviseprobleemide puhul, nagu näiteks seedeelundkonna probleemid, ja samuti omab see toniseerivat ja tugevdavat efekti. Musta pässiku tõmmist võib juua nagu tavalist teed, kuid soovitatav on siiski enne nõu pidada kas arsti või apteekriga.

Sellega ongi meie kasekäsna matk lõppenud. Metsast ära minnes ärgem unustagem öelda „aitäh!“ kohalikule metsavaimule. Unustajatele on aga olemas üks väga hea meeldetuletus.
Räägitakse, et metsa maagilised jõud muudavad mingisuguse eriti halva teo toime pannud „kurjategijad“ kasepahaks. See on ilmekas näide sellest, mis võib juhtuda nendega, kes metsas valesti käitub.
Seega, suhtugem metsa ja loodusesse viisakalt ning hoolikalt, või muidu…