Fotod: erakogu Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebasele on Eesti „metsasõda“ siiani paistnud nagu pimedate poks, kus mõni löök läheb pihta ja mõni ei lähe. Rebase hinnangul ei saa siit mõistlikul moel edasi liikuda, kui pole enne üheskoos astutud paar sammu tagasi ja olukord endale selgeks tehtud.
Ajakirjanik ja kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane (66) on üles kasvanud Virumaa laantes. Paksus metsas hakkavad tal tööle ürgsed tundlad ja tal on teada salakohad, kust võib ühe päevaga korjata sada liitrit kuuseriisikaid.
„Pean ennast Pandivere küla poisiks. Meil pole seal tuhande
ruutkilomeetri peale mitte ühtegi jõge ja järvi on mõned üksikud. Tundsin end
metsas isegi nii hästi, et aastakümneid on inimesed minuga metsa minnes saanud
kindlad olla, et ma toon nad alati
inimesed sügavast metsast välja. Intuitiivselt tajusin, kus ma olen ja
kuhu tuleb minna.“
Rauli esivanemate kodu Kõrvemaal jäi polügooni ehitusele
ette. „Nii et endal mul pole sentimeetritki metsa – olen puhas metsakiibits.“
Vanematekodu, praegune maakodu, jääb Väike-Maarja kanti Triigi külla. Kui
jaotada eestlased kala-, jahi- ja seenehulludeks, siis pole mingit kahtlust, et
Raul ja tema abikaasa liigituvad seenehulludeks.
„Nii palju, kui aastaid on, olen neid radu tallanud. Aga
pean tunnistama, et viimastel aastal on midagi juhtunud. Olen sattunud paar
korda metsas tõsiselt segadusse, ei tea enam, mis suunas minna,“ täheldab
Rebane endaski juba linnastumise tunnuseid.
Seda enam ei vali ta „metsasõjas“ poolt. „Mina ei oska
vaadata, milline on metsade seisund. Mina ei ole metsanduse proff. Minu käest
võib küsida, kuidas see välja paistab.“
Kuidas „metsasõda“ on siiani välja paistnud ja mil moel oleks
võimalik ummikust välja jõuda, sellest Raul Rebane allpool arutlebki.
Metsamehe kuvand
Ta protesteerib metsameestele viimasel ajal tekkinud
negatiivse kuvandi vastu. Metsas töötavad inimesed, keda on umbes 30 000, ei
ole röövlid ega läikivate silmadega bandiidid, kellel pole muud mõtet kui,
kirves käes, kõik maha raiuda ja endale džiip osta. „Enamik metsandusega seotud
inimesi on oma valdkonna spetsialistid. Sellised inimesed ei hävita metsa! Täpselt
samamoodi nagu põllumees ei lähe põllule soola külvama.“
Positsioon „mina tean ja teised on lollid“ on ühiskondlikus
vaidluses ohtlik. Rebase hinnangul ei ole me kaugel etapist, kus looduse teema on
jõudnud nii emotsionaalsele väljale, et tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
„Proovime siiski enne asjades selgust saada, kui see juhtub,“
soovitab ta.
Mets ja mütoloogia
Rebane on veendunud, et mets on meie unikaalne rahvuslik
rikkus. Nagu põld, nii ka mets on rahvale ajast aega andnud elu, tööd ja leiba,
ja seda peavad nad andma ka edaspidi.
Samas on eestlasel just metsaga väga ebatavaline
emotsionaalne suhe, mis pärineb aastatuhandete tagant. Sellest mütoloogiast aru
saamata jäämegi üksteist vastastikku süüdistama ja kolkima.
„Tammsaare baasmütoloogias on kolm sõna: mets, põld ja
kraav. Võrdleme seda kasvõi kreeklaste kolme baassõnaga: tuli, vesi ja õhk –
selge, et me olemegi teistsugused.“
Metsandus on üks väheseid valdkondi, kus viimase paari aasta
jooksul on ühiskonna kommunikatsiooni lisandunud kaks väga negatiivset
sümbolit: lageraie ja harvester. Teist niisugust valdkonda ei ole. Näiteks
põllunduses ei ole selliseid negatiivseid sümboleid – kuigi võiks ju kujutleda,
et ühel päeval seisab keegi põllu kõrvale ja nõuab, et lõpetage see
viljavõtmine ära, mis õigusega need kuradi põllumehed igal aastal oma
kohutavate kombainidega lõikavad maha miljoneid siniseid rahvuslilli, mis rukki
sees kasvavad.
„Minu ema meenutas oma noorust ja 1948. aasta kohta, mil ta
oli tagaotsitav, ütles ta: „Ja siis läksin ma metsa.“ Aga ta ei läinud ju
tegelikult metsa, ta põgenes Viljandisse! Väljend „metsaminek“ tähendas varjule
minekut,“ toob Rebane näite.
Mets on seega turvalisuse sümbol, metsa minnakse varju
millegi halva eest, nagu metsavennad tegid. Võimalik, et ka sõna „lageraie“ ei
väljenda sümbolina mitte materiaalset, puudega seotud kaotust, vaid alateadvuslikult
eelkõige varju äravõtmist: lageda maa peal ei saa ennast varjata.
Müüdid metsaraie kohta
Kommunikatsioonieksperdina
tavatseb Rebane rõhutada, et sõnumit edastades pole tähtis see, mida
räägitakse, vaid see, mida kuuldakse. Maailma saab tõlgendada mitut moodi, kuid
kõige tugevamini töötab sümboltõlgendus.
Ta võtab
kokku põhilised müüdid, mis on liikvel seoses metsaga.
Mets väheneb, raiemahud suurenevad.
Valetatakse väga palju, keegi ei tea, kui
palju tegelikult puid maha võetakse.
Välismaalased ostavad metsa kokku.
Võetakse maha tee äärest, kus on odavam.
Vanad metsad võetakse kõik maha.
Kuusemetsad kaovad.
Riik nõuab RMKlt raha, tegelikku raiemahtu
varjatakse.
Metsaks loetakse lepavõsa.
Kui nüüd metsaekspert mõne sellise punkti vastu argumente
esitab, siis igale andmetele tuginevale vastuväitele leidub alati kümme
vastuväidet: ei ole nii, nad valetavad; loevad
metsaks ka seda, mis on 80 cm või 1.20 kõrge; tegelikult ei olegi metsa üldse
olemas, kõik on maha võetud. Hakatakse karjuma, kolgitakse teineteist vastastikku
ja tõde ei sünni.
Samal ajal tavainimene ei saa üldse aru, mis toimub. Kas metsa
tuleb juurde või väheneb? Kas võsa loetakse metsaks või ei loeta? Kas riik kompenseerib
lageraiega viinavõlga ja eelarve puudujääki? Kui palju tegelikult istutatakse?
Kui palju kuulub välismaalastele? Miks tehakse lageraiet suurte teede ääres?
„Olen mitu korda telerist kuulnud argumenti: ma sõidan Jägalast
Aegviitu ja KÕIK on maha raiutud! Võib-olla ongi – mina ei tea!“ laiutab Raul
Rebane käsi.
Metsandus on rahvuslik kokkulepe, mis tuleb saavutada
erineva maailmavaatega inimeste vahel. „Aga enne kui kokkulepe saavutada, on
vaja selgeks saada, mille üle me vaidleme.“
Metsa „rahvaloendus“
Lahendusena kommunikatsiooniummikust pääsemiseks soovitab Raul
Rebane metsa riigiinventuuri, n-ö metsa „rahvaloendust“.
„Kõik Eesti metsaorganisatsioonid, nii era- kui riigimetsa
esindajad, kõik peaksid maha istuma ja leppima kokku, et alustatakse kõik koos
nullist. Kõik annavad allkirja, et see on metoodika, mida nad tunnustavad.“
Välja tuleks valida mõõdetavad parameetrid: kui palju, kui
kõrge, kui vana, ristlõigetes, põiklõigetes, puuliigiti, maakonniti, valdade
kaupa – saagu see analüüs kasvõi tuhat lehekülge paks, aga olgu seal kõik sees.
„Aga teha tuleb niimoodi, et kõik on kokku leppinud: see on
nüüd tõde. See on piibel.“
Kui nullpunkt on määratud, saab hakata arutama, kas 45%
metsa riigis on vähe või 50 on palju, äkki on vaja 55 või 80. „Aga udutada
olukorras, kus ühetaolist teadmist ei ole, on lootusetu.
Siit ei ole enam võimalik välja tulla.“
Metsakaardistusest ühel kindlal aastal võib ka järgmistel
põlvedel palju kasu olla. Kliimamuutused võivad tulevikus tekitada probleeme,
mida me täna ettegi ei kujuta: liikide muutusi, uusi üraskeid ja haigusi.
Võivad ilmneda ka hoopis uued majanduslikud huvid.
„Mets annab meile puhast õhku ja vajab meie kaitset, aga
mets on samal ajal ka elamise vahend nagu põllud ja maa. Olen sügavalt
veendunud, et metsal on ka majandusüksusena ees uus tulemine. Tekib uusi
metsaga seotud tööstusharusid, nii nagu juba praegu on puitmajadega seotud
mahud väga suured.
Mets kui maailmavaade
Kui Eestis ringi vaadata, siis enamik inimesi on oma
baasmaailmavaatelt rohelised. See aga tähendab eri inimestele eri asju.
Tõenäoliselt on vähe inimesi, kes peavad ideaaliks seda, et
lõpetame 50 aastaks metsas igasuguse tegevuse ja las kõik kasvab, nagu kasvab.
Samas paljud, kes käsitlevad metsa ainult kui emotsionaalset nähtust, pole
elustiili muutumise tõttu ise metsas käinudki või vähemalt ei tunne metsa – nii,
et oskaksid öelda: aa, näe, selle võsa tagant paistab üks hea võiriisikate koht.
50 aastat Nõukogude aega rikkus ära meie järjepideva
metsakultuuri. Rebasel on palju sõpru Soomes ja talle tundub, et meie
erametsaomanikud, keda on umbes 105 000, ei vaata metsa niimoodi nagu
soomlased, kellele mets on filosoofiline nägemus. Soomlastel on vanasõna: isa
istutab, poeg kasvatab ja lapselaps lõikab kasu.
„Mets on nähtus, mis sunnib inimest mõtlema väljaspool enda
aega. Näiteks kui metsamees näeb 1,5 m kõrgust puud, siis temale on see mets, aga
tavainimesele on see lageraie. Mets on õppevahend, mis sunnib meid mõtlema
tulevikule: see ei ole sinu kasu, see on sinu lapse või lapselapse elu.
2024. aasta detsembris lõppesid Rapla maakonnas Jalase maastikukaitseala (MKA) soodes veerežiimi taastamistööd. Taastamistööde eesmärgiks oli läbi kuivenduskraavide sulgemise luua eeldused rabade, siirde- ja madalsoode ning soostuvate- ja soometsade iseloomuliku taimestiku säilimiseks ja taastumiseks.
Viimased ligi 30 aastat tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust märgalade tähtsusest ja vajadusest neid kaitsta. RMK rollist käis Kuku raadios rääkimas juhatuse liige Kristjan Tõnisson.
