Sada aastat muret metsise pärast: kas elupaikade taastamine võiks tuua leevendust?
Eesti
Ornitoloogiaühingu poolt tänavuseks aastalinnuks valitud metsis on koos tedrega
kuldnoka ja käo kõrval üks neid linde, kelle vastu Eesti ajakirjandus juba oma hälliaegadest
saati elavat huvi on tundnud. Ent kui teated kuldnoka ja käo kohta peegeldavad
inimeste kevadrõõmu, siis metsise-tedre puhul on kirjasõnas mainimine pigem
olnud ajendatud tarbijahuvist.
Iseloomulik on näiteks Postimehes (21.04. 1899) avaldatud kuulutus,
milles kütt soovib juhatust Jurjewi (Tartu) lähedasse metsisemängu. Teisalt on
tollalgi metsist peetud piisavalt väärikaks linnuks, et ära märkida muud metsisega
seonduvad kurioossed seigad. Nii ilmus Ristirahwa Pühhapäewalehes (16.10. 1883)
lühike teade, et Tallinnas Roosikrantsi tänaval olla leitud surnud emametsis,
kes leidmishetkel veel piisavalt soe olnud ning seetõttu leidjate poolt õhinaga
nahka pandud. Postimehes (20.04.1895) leidis ära märkimist, et Lätimaal oli metsis
lennanud telefonitraatidesse ja seeläbi oma otsa leidnud. Kas seegi metsis ära
konsumeeriti, sellest ajaleht vaikib.
Murelikumaid toone metsiselugudesse sigines 20. sajandi
esimestel kümnenditel. Päewalehes (25.02.1915) on 1915 aasta rindeteadete
kõrval leitud ruumi ka lugejakirjale, milles nenditakse, et Pärnumaa metsades
toimub metsloomade hävitamine, mistõttu teder, metsis ja metspart on sootuks
haruldaseks jäänud. Vaevalt aasta peale Tartu rahu sõlmimist ei pidanud Postimees
(13.05.1921) paljuks avaldada ülevaadet prof J. Piiperi kõnest, mis peeti Eesti
Looduskaitse sektsioonis lindude kaitse teemal. Artiklis tuuakse välja, et metsise
arvukus on vägagi kahanenud ja peamiseks põhjuseks võib pidada üleküttimist.
Peagi muutuski metsisejaht riigimetsas tasuliseks. Ent
esialgu ei toonud see kaasa loodetud leevendust, sest nagu kirjutati 1930ndate
ajalehtedes, siis metsiseluba maksis 5 krooni, samas kui Tallinna ja Tartu
turul võis metsist osta 3,50 krooni eest (turuhinnad ilmusid regulaarselt
suuremate lehtede vastavates rubriikides). Seega pidid turul müüdavad metsised
olema kas salaküttimise teel saadud või pärinema talumetsadest. Leidus ka
arvamusi, et talumetsades metsiseid enam sugugi pole (nt Waba Maa 23.09.1932). Seetõttu
keelatigi 15.08.1934 kuni 15.05.1939 metsistega kaubitsemine ja äriotstarbel
laskmine, seda ka eramaadel.
Jahipiirangute kehtestamine osutus lõpuks tulemuslikuks,
sest kui 1925. aastal loendati riigimetsas 1400 mängivat metsisekukke, siis
1939. aastaks oli riigimetsas teada 481 metsiste mängupaika, kus loendati kokku
2435 metsisekukke (Eesti Mets 1939 nr 1). Vastavalt suurenes ka metsiselaskmise lubade arv, mida 1930
aastal anti 111 ja 1936 aastal juba paarsada. Tollal valitses arusaam, et vanu
kukkesid tulebki jahtida, sest nad takistavad pesitsemist ja asurkonna
taastumist. Näiteks ilmus ajalehes Uus Eesti (09.04.1937) artikkel, milles
väideti, et isametsis lõhub pesa ja purustab selles munad. Metsisejaht kujunes
ka rahvusvahelise jahiturismi huviobjektiks, iseäranis agarad olid sakslased,
kes ei pidanud paljuks kevadeti Eestisse jahile tulla.
Niisiis näeme, et esimesel iseseisvusperioodil Eestis
kehtestatud kaitsemeetmed olid edukad ja metsise arvukust suudeti pea
kahekordistada. Ent uued murenoodid ei lasknud end kaua oodata. Nõukogudeaegne
soode kuivendamise hoogtöö jõudis kõige kaugematessegi metsasoppidesse ja sest
peale saame Eestis rääkida metsise arvukuse pidevast langusest. Nukralt tõdes
Edgar Kask Eesti Looduse 1973. aasta aprillinumbris, et kuivendusega on liiale
mindud ja kuivendatakse alasid, mis ealeski majanduslikku tulu ei anna, kuid
rikkuvad metsiste elupaiku. Tuntud metsiseuurija Ene Vihti hinnangul oli võrreldes
1939. aastaga 1975 aastaks metsise asustustihedus riigimetsas vähenenud kaks
korda. Kusjuures vähenenud oli nii kukkede arv mängudes kui ka mängupaikade
arv, samas kui riigimetsa pindala oli peaaegu kahekordistunud.
Tänaseks oleme olukorras, kus metsise arvukus Eestis on
umbes samasugune nagu see oli riigimetsas 1920ndate alguses: Eesti
Keskkonnaagentuuri 2017. aasta aruande kohaselt elab Eestis 1300 kuni 1600
metsisekukke. Seega oleme metsise kaitse seisukohalt tagasi täpselt samas
punktis, kus seisis nooruke Eesti Vabariik vahetult peale Vabadussõda.
Ent oleks ekslik siduda 20. sajandi teises pooles alanud
metsise asurkonna kahanemist vaid ühe konkreetse põhjusega. Võrreldes esimese
iseseisvusperioodiga on Eestis tohutult suurenenud kiskjate arvukus. Kui tollal
oli näiteks metsnugiseid sadades, siis nüüd tuhandetes; kui rebast oli
tuhandetes, siis nüüd kümnetes tuhandetes; kährikut, keda nüüd on samuti
kümnetes tuhandetes, polnud siis üldse ja sama lugu on metsseaga. Lisaks
kuivendamisele on puude kasvu turbamuldadel kiirendanud ka õhusaastest tingitud
toitainete sissekanne. Ja eks üha enam avaldab mõju ka kliima soojenemine.
Otseselt ehk saamegi metsise arvukust praegu mõjutada vaid leevendades
metsakuivenduse tagajärgi ja muutes metsamajanduslike praktikaid. Teiste
tegurite kontrollimine käiks meil ilmselt üle jõu. Tõsi, väikekiskjate ohjamine
oleks põhimõtteliselt samuti võimalik, kuid neile peetakse jahti nagunii ning
lähiajal pole oodata jahimeeste huvi intensiivistumist, mistõttu kährikuvaba
Eestit ei maksa niipea loota.
Viimasel kolmel aastal on RMK likvideerinud kuivenduskraave
2330 ha kaitsealustes soodes. Viiel tuhandel hektaril töö käib ning tööjärge
ootab veel 15 000 ha kraavitatud soid. Taastatavate soode servaalad on kas
praegu või on ajalooliselt olnud metsiste mängu- ja elupaigad. Levinud
hüpoteesi kohaselt vähenevad metsiste ellujäämisvõimalused, kui
kuivendusejärgselt alusmets tiheneb. Seetõttu võime loota, et kraavide
sulgemisest tingitud veetaseme tõus muudab metsise elupaikades puurinde taas hõredamaks,
mis omakorda suurendab metsise ellujäämist.
Mõned aastad tagasi otsustas RMK teadusnõukogu finantseerida
TÜ looduskaitsebioloogia töörühma uuringut, mille eesmärgiks oli katsealadel
metsise elupaigatingimuste eksperimentaalne taastamine. Väiksemate
proovitükkide kogemusi laiendatakse nüüd Kikepera looduskaitsealal sihipäraselt
kogu soostiku peale. TÜ looduskaitsebioloogide poolt juhitud uuringu oluliseks
väljundiks oli ka nn metsisekonsortsiumi kujunemine. See on otsustuskogu, kus
osalevad nii Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti esindajad,
Keskkonnaagentuuri spetsialistid, Eesti Ornitoloogiaühing, teadlased (TÜ, EMÜ) ning
RMK esindajad.
Metsisekonsortsiumis
toimuvad arutelud näitavad sedagi, et kui vähe me metsise elupaiganõudlusest
teame. Metsise kohta olevad teadmised on suuresti kogutud mängupaikades
teostatud vaatluste põhjal, kuid seal veedavad metsised siiski vaid osa
aastast. Ülejäänud aasta kohta koguneb infot tasahaaval ja selle tõlgendamine
toob esile ka erinevused looduskaitsja ja metsamajandaja mõtteviisides. Näiteks
kui andmed näitavad, et metsis veedab suhteliselt palju aega kaitseala
lähedases tulundusmetsas, siis looduskaitsja arvab, et kaitseala tuleb
laiendada, samas kui metsamajandaja leiab, et mingil põhjusel eelistab metsis tulundusmetsa
kaitsealale. Kuni pole ühest vastust metsise eelistuste kohta, siis tuleks neid
alternatiivseid arvamusi käsitleda hüpoteesidena, millele vastamise
korrektsusest sõltub ka see, et kas me suudame korrata Eesti esimese
iseseisvusperioodi saavutust ja suunata metsise arvukuse trend taas tõusule.
Igatahes võiks seada eesmärgiks, et 20 aasta pärast oleks riigimetsas sama
palju metsiseid kui oli 1939. aastal. Et 2039 aasta kevadel ihuks riigimetsas nokka
taas 2400 metsisekukke!
