Igaüheõigus
Eesti loodusest kui rahvuslikust ühisvarast on õigus osa saada igaühel. Kuna põhjamaise hapra looduse koormustaluvus pole suur, kohustab see nii looduses liikujat kui ka maaomanikku kaitsma elurikkust ning hoidma keskkonna puhtana ja rikkumata.
Õigusi ja kohustusi, mis seob inimest loodusega, nimetatakse igaüheõiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mis tuginevad nii seadustele kui ka tavadele, mida austasid juba meie esivanemad.
Looduses võib:
- liikuda jalgsi, jalgrattaga, suuskadega, paadiga ja ratsa kõikjal, kus see ei ole seadusega või seaduse alusel keelatud
- viibida kõikjal, kus on lubatud liikuminegi, sh telkida ühe ööpäeva, kui maaomanik seda ei keela
- korjata metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitse all. Eramaal võib omanik loodussaaduste korjamist keelata
- kalastada ühe lihtkäsiõngega avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel
Looduses ei või:
- liikuda kohalike elanike koduõuel, istandikes, mesilates, külvidel, viljas ja mujal põllumajandusmaal, kus omanikule tekitatakse sellega kahju
- telkida üle ühe ööpäeva ja süüdata lõket ilma maaomaniku või -valdaja loata
- pidada jahti ja kalastada ilma vastava loata, välja arvatud lihtkäsiõngega
- vigastada puid ja põõsaid
- häirida kohalike elanike kodurahu
- kahjustada metsloomade ja lindude elupaiku ning pesi, korjata nende mune, viia neid koju ning tekitada neile muul viisil kahju
- kahjustada looduskaitseobjekte ja kaitstavaid liike
- kasutada mootorsõidukeid seal, kus see on keelatud
- saastada loodust
Liikumisest ja telkimisest täpsemalt
Eestis on loodus- ja kultuurmaastikul lubatud liikuda jalgsi, jalgrattaga, suuskadega, paadiga või ratsa.
Piiramata ja tähistamata eramaal võib liikuda igal ajal ja korjata marju, seeni, ravimtaimi ning mahalangenud või kuivanud oksi, kui omanik seda ei keela. Samuti võib piiramata või tähistamata eramaal telkida kuni üks ööpäev, kui omanik seda ei keela. Telkimise korral tuleb hoiduda väljapoole elumaja nähtavus- ja kuuldekaugust. Samuti tuleb nii võõral maatükil viibides kui ka telkides hoiduda omandi kahjustamisest ja keskkonnahäiringute tekitamisest.
Kui eramaa on piiratud või tähistatud, siis on selle läbimiseks ja sellel viibimiseks vajalik omaniku luba. Piiramist ja tähistamist tuleb mõista selliselt, et eramaad tähistavad sildid, piirav tara või aed on igaühele nähtavad. Piiramiseks ja tähistamiseks ei saa lugeda üksikut piirikivi või vana lagunenud aeda. Siltide vahekaugus peab olema selline, et nende vahelt ei saa neid märkamata mööduda.
Maaomanik võib lubada oma maal liikuda, kuid näiteks keelata telkimise või loodussaaduste korjamise. Sellisel juhul peab keeld olema selgelt kas kirjalikult (silt) või suuliselt väljendatud.
Maaomanikud ei või keelata liikumist avalikel ja avalikuks kasutamiseks määratud maadel, teedel ja veekogudel, samuti jääl ning kallasrajal. Maaomanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellega sarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav.
Kaitsealal viibides tuleb arvestada vastava ala kaitse-eeskirjaga. Eeskiri määrab ära liikumispiirangud ja selle, kas üldse ja kus tohib telkida või lõket teha. Kui kaitseala asub eramaal, siis ei või maaomanik sellel liikumist piirata, kui kaitse-eeskiri seda lubab.
Kallasrajad ja juurdepääs veekogule
Kõikidel avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on kasutamiseks avatud kuni 4 meetri laiused kallasrajad. Kallasrada võib ulatuda laevatatava veekogu ääres kuni 10 meetri kaugusele veepiirist. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud.
Kalda omanik või valdaja võib kallasrada tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandus- ja Toiduameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu seda on loomade karjatamine või maa kuivendamine. Kallasraja võib sulgeda üldplaneeringuga ülekaaluka avaliku või erahuvi korral. Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema läbipääsuks väravad. Suletud kallasrajal peab olema tagatud möödapääs.
Avalikus kasutuses ei ole ühe maaomaniku maal tervikuna paiknev umbjärv või mitme maaomaniku maadel paiknevad viiest hektarist väiksemad järved. Sellistel veekogudel liikumiseks on vaja maaomaniku luba. Kallasrada ei ole ka joogiveeallikana kaitstaval veekogul, kalakasvatusel või teisel erikasutuses oleval veekogul.
