Hõbekogred
Keila jõe suudme lähistel paikneva kalakaamera ees ujus muljetavaldavalt suur hõbekogreparv, kellega oli liitunud väike seltskond ahvenaid.
Siin jõeosas hõbekogred (Carassius gibelio) püsivalt ei ela, see kalaparv tuli jõkke uudistama Lohusalu lahest, kus sarnaselt paljude meie merelahtedega on hõbekokrede arvukus pidevalt tõusnud.
Viimasel aastakümnel ongi hõbekokrede arvukus eelkõige rannikumeres tohutult tõusnud nii, et osades merelahtedes on see karplane muutunud juba domineerivaks kalaliigiks ning paratamatult mõjutanud kohalikku elustikku.
Eesti ei jää hõbekogre loodusliku levila piiridesse, kuid tänaseks on meie akvatooriumis saanud ühest edukamalt kohanenud kalaliigist invasiivne võõrliik. Hõbekogre algne kodu asub hoopiski Ida-Aasias.
Ametlikult toodi Eestisse hõbekoger 1948. aastal, kui neid lasti lahti Tallinna ümbruse tiikidesse ning järgneval aastal Maardu ja Kahala järvedesse, hiljem asustati stiihilises vormis paljudesse teistesse looduslikesse veekogudesse.
Hõbekoger on soojalembene kala ja talub hästi hapnikuvaeseid tingimusi ning elab üle ka pikemaajalised veekogude ummuksisse jäämised. Talve tulekul kaevuvad hõbekogred, nagu kogredki, põhjamutta ning vajuvad seal talveunne.
