Üks kummaline vaarikas
Palaval suvepäeval Eestimaad avastades võib mõne vana varjulise mõisapargi veeres hoopis enda jaoks uue liigi avastada – nii juhtuski.
Roosõieliste sugukonda kuuluva muraka (Rubus) perekonda kuulub üle 400 liigi, millest Eesti looduses esineb looduslikult kuus liiki, metsistunult veel paar-kolm.
Ühega viimastest oli mul au lähemalt tutvuda.
Tegelikult on see natuke veidra nimega vaarikaliik nutka vaarikas (Rubus parviflorus) Eesti looduses küll tüüpiline tulnukas ehk mõisapargist plehku pannud võõrliik. Aga kuna meil ei ole teda kunagi massiliselt kasvatatud, siis ei ole selle looduslikult Põhja-Ameerikast pärit liigi levik invasiivne.
Tema pigem kesise leviku põhjuseks on ka tema vähene kasutus –nutka vaarika vili on habras ja lagunev, siis teda tööstuslikult ei kasvatata ja ei toodeta. Vili meenutab välimuselt ja lagunevuselt ehk kõige enam Eestiski populaarset maasikvaarikat (R. illecebrosus). Nii on ta tee aeda leidnud peamiselt hoopis söödava ilutaimena ja teda võib jätkuvalt leida metsistunud mõisaparkidest, kus teda ka aedadesse on toodud.
Nutka vaarikas meenutab välimuselt vast kõige rohkem Eesti aiasõpradelegi tuntud lõhnavat vaarikat (R.odoratus), millel on samuti suured hõlmised lihtlehed, aga erinevalt lõhnavast vaarikast on nutka vaarika õied valged (kuigi lõhnavast vaarikast on aretatud lisaks looduslikule roosale ka uusi valgete ja punaste õitega sorte).
Õied on suured, mistõttu ladinakeelne nimetus parviflorus (tõlkes ’väike õis’) on mõnevõrra eksitav. Ehk on ka sellepärast eestikeelse liiginimetuse puhul jäädud sünonüümsest teaduslikust nimetusest R. nutkanus tuletatud nime juurde.
Vili jääb maitseomadustelt alla harililikule vaarikale ja tema kultivaridele, kuid tema kodumaal leidub piirkondi, kus, ingliskeeli thimbleberry’ist tehtud moos on kohalik delikatess. Siinkohal võiks panna punkti, aga lisan hoopis ääremärkusena kõigile gurmaanidele, et thimbleberry nime all võib esineda ka lõhnav vaarikas …
