Valge-toonekured on meil tavalised inimkaaslejad linnud ja nende arvukuski siin Eestimaal, oma levila põhjapiiril, on olnud aastakümneid tõusuteel.
Harilikult näeme kevadel
lindude pesitsusajal korraga paari toonekurge või mõne põldu kündva traktori
taga ehk kuut-seitsetki lindu toitu noolimas, kuid pea neljakümne pealine kamp
on tõesti harvem esinev vaatepilt. Tuula küla servas Keila taga kesapõllul olid
koos lausa kolmkümmend kaheksa kena lindu. Osad neist lösutasid rohus, teised
seisid ja puhastasid sulestikku, mõned klaarisid tiibadega vehkides isekeskis
arveid.
Need valge-toonekured on kuni kolme-nelja aastased noored linnud, kes pole veel suguküpseks saanud. Kui täiskasvanud toonekurgede aeg kulub pesitsusele siis mittepesitsejatel on aega küll ja nii nad elavad omamoodi nomaadi elu. Noorlinnud seiklevad ringi ja kogunevad ning seal, kus on palju toitu, peatuvad pikemalt kuni piirkond on “lagedaks” söödud. See kurekari ei koosne kindlalt ühte parve aheldatud parve liikmetest vaid on juhuslikult kogunenud noorte toonekurgede kooslus, kes võib suve jooksul koos lennata pikki vahemaid.