Kaardiõpetus
Vahelduseks midagi hoopis teistsugust, kuigi sügisele kohaselt väikses seenekastmes, kui nii võib öelda.
Tervitasin hiljuti lõppevat suve väikse loodusretkega Virumaale. Algselt oli küll plaan üks korralik seenetrett teha, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Võibolla on tänaseks seenehooaeg ka Virumaal avatuks kuulutatud, seda ma ei tea, aga veel paar nädalat tagasi ei olnud, aga ega siis siin põhjarannikulgi veel suurt midagi ei leidunud. Seened seenteks, ei olnud teisi. Küll aga oli rohkelt kaunist varasügisest maastikku ja vaateid Virumaa ooside vahel.
Neeruti-kandi ooside vahel rulluvat pinnamoodi nautides tabas mind äkiline nägemus ja sündis retke kontseptsioonimuudatus ehk korilusele suunatud käigust ning loost sai hoopis kultuurilooline ekskurss. Vaatamata lähedal asuvatele vallseljakutele jookseb endiste Avanduse ja Võivere mõisa maade vaheline kujuteldav sirge segamatult mööda täiesti tasast maad. Laias laastus 200 aastat tagasi, täpsemalt kevad 1822 kuni sügis 1827 viis baltisaksa astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struve siin läbi meridiaankaare mõõdistamise välitööd osana 1816 – 1855 väldanud pikemast mõõdistustööde projektist, mida me täna tunneme Struve meridiaankaare nime all. 4,5-kilomeetri pikkuse Simuna-Võivere baasjoone mõõtmine lõpetas Eesti välitööd.
