Nigula raba südatalvel
Selle aasta kesktalvine raba paistab kaugelt tavapärasest teistsugune. Nigula raba lääneservas asuval reliktjärvel vesi lainetab tuules, udu hägustab silmapiiri, seenevihm ja mõni kraad sooja. Ilma järgi võiks arvata, et on pigem kusagil aprillikuu algus ja terve päeva kestev videvikuaeg. Südatalvine Nigula raba näeb praegu välja kevadiselt värviline ja tekitab paratamatult meeltesegadust aastaaja määratlemisel ning kisub mõtted järjest ilmale-kliimale.
Nigula järve kalda lähedal olevast vaatetornist on näha laudtee, mis kulgeb lõpuks kolme kilomeetri kaugusel olevale Salupeaksi soosaarele. Salupeaksi on raba viiest soosaarest kõige mitmekesisema taimestikuga ja neist suurim. Enne peaksile (soosaarele) jõudmist on poolel teel vaateplatvorm. Ilma poolest määratlemata aastaajal, ehk siis praegu, paistab siit lageraba oma laugaste-älveste, üksikute kidurate mändide ja telliskivikarva turbasamblavaibaga eriti köitev. Küllap niiskus ja südatalvine valgus koos teevadki maastiku värvid erksamaks.
Laudtee on märg, aeg-ajalt sukeldub veidi vee allagi ja Salupeaksi metsamüür on ees. Soosaar on poolteist kilomeetrit pikk ja keskmiselt paarsada meetrit lai. Siinses põlismetsas kasvavad vägevad saared, haavad, vahtrad, jalakad, kuused jt. Jämedatel tüvedel kasvav samblik paistab praeguses “libakevadises” valguses rohelisevaesel ajal eriti erksalt silma.
Lautee lõpus saab jalgu puhata, lugeda siinsetest loomadest-taimedest, naaberpeaksitest ja siis tuttavat teed tagasi…
