Söödav tigu
Heal lapsel mitu nime ja nii ongi Eesti suurima kojaga tigu kutsutud erinevates keeltes ning kultuurides paljude erinevate nimedega, mis valdavalt viitavad teo gastronoomilistele omadustele, aga ka teo enda kulinaarsetele eelistustele – nii ongi viinamäeteo (Helix pomatia) eestikeelne nimetus seotud tema eelistatud elupaiga ja toiduga algses kodukandis Lõuna-Euroopas, kus teda võib kohata viinamarjaistandustes isukalt viinapuuvääte nosimas.
Ingliskeeli on sellel suurel teol palju paralleelselt kasutusel olevaid nimesid – edible snail (tõlkes söödav tigu) tähendab teadagi seda, et priske olevus pistetakse pintslisse, Roman snail (Rooma tigu) määratleb eluka Lõuna-Euroopa päritolu ja pikka toiduks kultiveerimise ajalugu nagu ka Burgundy snail (Burgundia tigu).
Viinamäetigusid hakkasidki teadlikult toiduks kasvatama esmakordselt vanad roomlased; kristluse võidukäiguga käsikäes levis tigu kloostriaedadest, kus teda paastuajaks kohase valguallikana peeti, aina põhja poole, kuni viimaks Eestissegi jõudis.
Eestis oli prantsuskeeli suureks valgeks (gross blanc) ristitud tigu väikestviisi eksoodina kaitse all 1958 – 1994; pärast seda on tema staatus tekitanud vastakaid arvamusi – kas tegu on meie tingimustes kohanenud, kuid siiski tundliku liigiga, kellel peab silma peal hoidma, et ta meie loodusest ei kaoks (nt Eesti Loodus 2005/7, Euroopa haruldused Eestis, Viinamäetigu – toodud ja kodunenud), või võõrliigiga, kelle leviku vastu peab rohkem või vähem aktiivselt ning agressiivselt võitlema (nt EPL, 19.mai 2016, Võõrliigid: kui külaline pererahva voodist tõrjub).
Antud küsimuses kindlat seisukohta võtmata kinnitan, et viinamäetigu koduaias on väga sümpaatne mitteinvasiivne free range lemmik- ja koduloom, kelle võib põhimõtteliselt alati põllumajandusloomana nahka panna või lasta seda teha paljudel teistel liikidel, kes inimesele teosöömises toidukonkurentsi pakuvad – näiteks kanad.
