Seda kala poelettidel ei
näe ja tema olemasolustki pole paljud kuulnud. Veidi lutsu meenutaval mereelukal
on ametlik nimi emakala (Zoarces viviparus),
rannarahvas kutsub paksude huulte ning punnis põskedega kalakest teiste nimede
kõrval sagedamini kivilutsuks.
Läänemeres elavate
kalaliikide seas teeb emakala eriliseks see, et ta on ainus meie vetes elav
elussünnitaja. Emaskala ei heida viljastamiseks marja kuhugi mere põhja
kivikeste vahele, vaid isane viljastab kalamunad emaskala kehas. Seal arenevad
turvaliselt marjateradest maimud, kes on kohe pärast sündi võimelised
iseseisvaks eluks.
Praegu ongi emakaladel
sünnitamise tippaeg. Olenevalt kala suurusest võib üks isend tuua ilmale
kümmekond kuni mõnisada maimu.
Veel 18. sajandi keskel,
kui ei teatud midagi angerjate ainulaadsest elukäigust ning paljunemisest
Sargasso meres, arvati, et emakala maimudest arenevadki angerjad. Kunagised
arusaamad angerja bioloogiast on kandunud läbi emakala saksakeelse nime
tänapäeva – Aalmutter, angerja ema.
Meie merevetes on
kiviluts arvukas kala, teda esineb palju Liivi lahe idaosas, Kihnu ja Ruhnu
vahel ning Soome lahes. Vähem on emakala Väinameres. Ja nüüd, peale ägedaid
tormituuli võib rannas adruvallide servas ehk silmata välja uhutud ogalike
kõrval ka mõnd emakala.
Eestis pole harjutud
maitsvat emakala sööma, seevastu Läti köögis tehakse temast kõrgelt hinnatud
roogi. Emakalast toituvad meelsasti ahvenad, tursad jt röövkalad ning see on
lemmiktoit kormoranidele.