Tuulehaug kohal
Tuulekala, nokahaug ja teiste nimede all
tuntud tuulehaug saabub meie vetesse kord aastas – just praegu, kui on kudemise
aeg.
Meie rannikuvetesse
kudema saabuva tuulehaugi alamliik (Belone
belone) on levinud Portugalist kuni Põhja-Norrani.
Enamuse oma elust
veedab see röövkala Atlandi ookeani soolaste vete pinnakihtides toidujahil, Läänemerre
saabuvad esimesed suured kalaparved maikuu keskpaigas ja kogunevad taimestikurikastele
koelmualadele kui vesi on soojenenud 10-14°C, tavaliselt juhtub see mai lõpus
ja juuni alguses. Varasematest aegadest on kalurid tähele pannud, et see toimub
tavaliselt enne jaanipäeva, kui räimepüük hakkab lõppema.
Tuulehaugid kasutavad meie rannikuvetesse
jõudmiseks räimega samu rändeteid ja koevad ranna lähedal samades paikades kus räimedki.
Koelmutele saabuvad
isaskalad veidi emastest varem. J.G. Spuhl-Rotalia kirjutab oma 1896 aastal
ilmunud raamatus “Kodumaa kalad” tuulehaugide käitumisest kudemisajal: “Isaste
vahel sünnivad kudemise paikadel tihti ägedad võitlused, kus juures nad
üksteist teravate nokkadega rängasti haavavad”. Ehk nii võib ollagi, igatahes on
nähtud vaiksema ilmaga tuulekalade kudepaigas vett “keemas”.
Tuulehaugi tähtsamad
kudealad meie rannikuvetes paiknevad Hiiumaa rannikul Mardihansu- ja Luidja
lahtedes, Saaremaa Liivi lahe poolsetes vetes, ning taimestikurikkas
Väinameres. Soome lahes leidub üksikuid suuremaid koelmuid kuni Kurkse laheni. Harvem
satub tuulehauge seisevnootadesse ja mõrdadesse ka idapool.
Kleepuvate niitidega
suured marjaterad kinnituvad taimedele ja vetikatele ning arenevad seal kuni
kuus nädalat. Vastsed on kohe pärast koorumist võimelised alustama iseseisvat
elu, elavad avavee pindmistes kihtides. Noored kuni 15 cm pikkused kalad lahkuvad
meie vetest ookeani augusti lõpus–septembri alguses.
Tuulehaugi eripäraks
on teravaks nokaks kujunenud lõuad. Tema silmapupill on äraspidi tilga
kujuline.
Tuulehaugid, kui neid
termiliselt töödelda, muutuvad nende fosforiühendit vimaniiti sisaldavad luud roheliseks. Sama juhtub
emakalaga.
