Lanksaare on üks põnev kant. Eriti veel Matsi ja Tõrga
taluasemetega mineraalmaa poolsaar, rabade poolt emmatud. Plk teemal seal rentnikuga
mõtteid vahetades sain kuulda kohalike elukate keerukast interspetsiifiliset
läbikäimisest. Alljärgnev on päris uskumatu lugu.
Sead tunnevad siin ennast hästi, metssead siis. Seda on
oluline rõhutada, sest looduslike metssigade kõrval võib pool-looduslikel
lagedatel kohata ka kodu- ja metssea ristandeid – pool-looduslikud kärsad pool-looduslikel kooslustel 🙂 Nagu öeldud, on sigadel
siin hea olla, üle 100 ha ala on suures ulatuses kapitaalselt üles küntud. Minu
mure, et seda korraldavad siin ristandid rentnike lahkel kaasabil, on
põhjendamatu. Miks? Sellepärast, et need kümme kultuuristatud siga on väga
peenel eridieedil. Nimelt on nad välja õpetatud lüpsma kohalikku maaveiste
karja. Nii nad siis kärsad taeva poole udara küljes ripuvad. Tuhnimine neile
pinget ei paku.
Kodusead plk-l on isegi kooslusele endale vajalikud. Käivad
märgistavad oma territooriumi ja tõrjuvad tuhnijad looduslikud suguvennad
eemale. Ainult kuldid on teatud perioodiks teretulnud, kui emised neid kangesti
ootavad…
Maaveistel on rohusöömise ja sigade toitmise kõrval veel üks
tähtis funktsioon. Maaveised hoiavad hundid eemal ja kaitsevad nii alal
kappavaid ürgse hobusetõu, konikute esindajaid. Maaveised jooksevad huntidele
peale ja trambivad need oma jalge alla. Vastasel juhul oleks konikud huntidele
kerge saak. Nagu näiteks tänavugi talvel. Leviva seakatku hirmus pidi ära
kolima sead ja koos nendega maaveised. Nüüd on jälle hundid platsis ja värskelt
on nende saagiks langenud juba seitse ürghobust. Vist tänu sellele vangerdusele on
ka metssead tagasi. Seda ma rääkisin, et kõik on ära tuhnitud. Tundub, et
looduslikud elukad on ühisrinde moodustanud – konikud kannatavad, metssead
mitte…
Vapper konik
Aga kirjeldamata on jäänud veel üks peategelane, seekord
jällegi looduse poolelt – karu. Mingivahe kasvas kohalik hundikari väga
suureks, nii 30-40 pealiseks. Siis kuskil võimukoridorides otsustati, et seda
on palju. Suures tuhinas tapeti või siis aeti ära kõik piirkonna hundid.
Piiriäärsel alal olid mõistagi suureks abiks lätlased. Nüüd pääses huntide
varjust aga karu. Tema himustas maaveiseid. Karul olla veistele lähenemisel oma
tehnika. Ta tõuseb tagumistele käppadele ja jookseb nagu inimene. Parajal
hetkel viskub veisele turja ja seal nad siis kallistavad. Õnneks on aga
konikute kari kõigele vaatamata jõudu kogunud (nad sigivad nii mis hirmus) ja
neil on karu võtetele vastumürk – löövad tagumiste jalgadega üles. Karule see
ei meeldi. Maaveised kaitsevad konikuid huntide, konikud veiseid karu eest.
Arvatavasti elaksid nad inimese sekkumiseta tasakaalus ja
taluksid kujunenud balanssi küllalt hästi. No see seakatk on ka vist suurte
farmaatsiatehaste poolt siia sokutatud. Inimeste arstimitega on ennegi seda
habrast tasakaalu rikutud. Marutaudi vaktsiini külvamise perioodil läks
olukord rebaste ja kährikutega nii hulluks, et alal ei pesitsend mitte üks
lind. Kui mujal mandril selle rumaluse vastu võimetud oldi, siis siin käitusid
võimuesindajad millegipärast teistmoodi. Nüüd pilluti lennukitelt vaktsiini
asemel mürki… Rebasejälgi ei hakka enam silma, tühja sellest. Aga linnud!
Tetresid ei ole siinmail viimase 15 aasta jooksul nii arvukalt kohatud kui praegu. Justkui
jutu kinnituseks tõusiski puudelatvadest lendu ca 30 tetre (ausõna, nii see oli), nii et taevas must. Tegelikult pidi neid siin ja ümbruse põldudel ringi kolama isegi üle
100 isendi, kujuta ette!
Konikutel on praegu natuke kurb olla, nii üksi, ilma tuttavate
notsude ja veisteta. Eks neil oli mind nähes väga hea meel. Loomulikult maitses
neile ka autot kattev sool. Viimane meeldis isegi nii väga, et rüseluse käigus
sai kannatada auto külgvaate peegel. Aga pole hullu, varsti tulevad konikutele
seltsiks ka piisonid ja natuke kaugemas tulevikus ürgveised, tarvad. Eks
paistab, kuidas siis need jõujooned looduslike ja kultuurelukate vahel
kujunevad.