Šaakalitest talvel ja hariliku šaakali nimest
Matsalu laht on jäätunud suureks lagedaks väljaks ja šaakalite rajad paistavad nüüd talvel kulgevat laiemas kaares, meri pole enam takistuseks, mis hoidis loomad kindlamalt rannaaladel. Kahe šaakali jäljerida ongi nähtud üle lahe kulgemas.
Kui sügisel sattusid šaakalid kaamera ette pea igal ööpäeval, siis praegustes süvatalve tingimustes on jäänud päevi vahele. Kuuldud ulg siiski reedab, et kõik loomad pole kaugele ja kauaks ära läinud. Šaakalite häälitsused kostavad soodsate ilmadega kuni kahe kilomeetri kaugusele. Muidugi on raske hinnata, kui kaugelt teeb kaamera mikrofon meile loomade heli arvutis kuuldavaks. Kui šaakalid on pikemal tiirul, siis rebased saavad kaamera ees külmunud suupoolist rahus sikutada ja nosida. Möödunud ööl jagus ühel rebasel visadust järjepanu lausa kaheks tunniks.
Saastna poolsaare tihe kiskjate kontsentratsioon võiks eeldada, et saakloomadel siin pääsu pole ja kõik nad on juba nahka pistetud, aga võta näpust, poolsaare tipus toimetab seltskond nurmkanasid ja halljäneste jälgede järgi otsustades on siin mitu looma pidanud tõsist pulmatralli. Ehk õnnestub varsti näha ja kuulda ka šaakalite tegemistest jooksuajal. Kuna see üldse algab siin maailma põhjapooseimas šaakalite elupaigas?
Mõtisklus hariliku šaakali nimest.
Raamatu “Euroopa imetajad” eestikeelses täiendatud tõlkes, mis ilmus kümmekond aastat enne kui šaakalid Eestisse jõudsid, on looma nimi (harilik) šaakal.
Kunagi, kui šaakalid elasid meist kaugel ja jäid ka mõtetes kaugeks, poleks kunagi tekkinud tunnet, et hariliku šaakali eestikeelne nimi võiks tunduda kuidagi kentsakalt. Nüüd kui need ebaharilikud elukad elavad “koduõues”, on nimi harilik šaakal küll liiga üldine ja veidralt kõlav ja vajaks ajakohasemat nime. Pealegi, see nimi on ammu olemas Euroopas elaval šaakali alamliigil. Prantsuse zooloog Isidore Geoffroy Saint-Hilaire kirjeldas esimest korda šaakali alamliiki euroopa šaakalit, kes on tuntud ka kaukaasia šaakali nime all, juba 1833. aastal Morea ekspeditsiooni ajal Kreekas. Teadusliku nime (Canis aureus moreoticus) sai euroopa šaakal Saint-Hilaire poolt 1835. aastal. Alamliigi kirjelduse juures toob ta esile, et euroopa šaakal on teistest alamliikidest suurim, populatsiooni suurus on praegu hinnanguliselt 70 000 looma.
Niisiis šaakalid uluvad Eestimaal teadaolevatele paikadele lisaks juba ka Võrtsjärve põhjakaldal ning harilikke šaakaleid (Canis aureus) võiks edaspidi kutsuda euroopa šaakaliteks (Canis aureus moreoticus).
