100 lugu matkateelt

1926 – Vasalemma koolis hakkas õpetajana tööle kirjanik Julius Oro (Oengo)

Omadused

Teema

Kirjandus ja kultuurilugu

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.2300611

Pikkuskraad: 24.251189

L-EST 97

x: 6565769.7
y: 514340.4

Asukoht

Peraküla-Aegviidu matkatee

Julius Oengo sündis Hiiumaal Suuremõisa vallas laevakapteni pojana. Perekonnapärimuse järgi toonud torm sugukonna esivanemad väikese kaluripaadiga üle mere Oengo küla alla Hiiu randa, kuhu nad asunudki elama. 1923. aastal kolis Julius Oengo Tallinna ja sealt 1926. aastal Vasalemma, kuhu jäi püsivamalt elama. Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks võeti ta 1927. aastal.
1936. aastal avastas Julius Oengo, et tema nimi esineb kirikuraamatutes kolmes variandis – Oengo, Öngo, Õngo – ning võttis kasutusele Õngo kui kõige eestipärasema ja ajastu rahvuslikule vaimule vastava. Kirjanduslik üldsus teadis luuletuste ja ballaadikogumike autorina siiski Julius Oengot ning lasteraamatute kaanel seisis hoopis nimi J. Oro. Nimi Oro pärineb paiganimest Oru Haapsalu lähedal, kus tema esimene abikaasa oli kooliõpetaja. Tänapäevalgi kõneldakse eelkõige siiski lastekirjanik Julius Orost.
Julius Oro on avaldanud mitmeid värsiraamatuid lastele, vähem jutte ja näidendeid. Aastatel 1923–1934 toimetas ta ajakirja „Laste Rõõm“ ning on kaasautorina kirjutanud mitu lugemikku ja aabitsat. Kuna ajakirjale „Laste Rõõm“ tegi kaastööd ka tema abikaasa Melanie Mild Kivikillu nime all, sai „Laste Rõõm“ otsekui perekondlikuks ajakirjaks. Julius Orol endal oli kahest abielust kokku üheksa last.
Peale lahkumist „Laste Rõõmu“ toimetusest 1934. aastal tegi J. Oro kaastööd „Taluperenaise“ lastelisale „Laste Maailm“ ja toimetas 1936. aastast ajakiri „Kõigile“ lastelisa.
Oengo luuleraamatutest on tuntuim „Muna” (1938), mis on tõlgitud soome, ungari, vene ja rootsi keelde; proosateostest „Üle Atlandi” (1928), mis anti uuesti välja 2001. aastal. Samal aastal avaldati uuesti ka tema luuleteoste valikkogu „Minu päev: luuletusi, poeeme, ballaade”, raamatu pani kokku luuletaja tütar Lembe Hiedel.
Teise maailmasõja alguses, 24. augustil 1941. aastal viidi Julius Oro oma kodunt vene sõdurite vahel ära, ettekäändeks vajadus tõlgi järele. Samast päevast jäi kirjanik kadunuks. Kuulduste järgi hukati Julius Oro mõni päev hiljem Paldiskis.

Luuletusi: „Jõulutaadi ootel“ (Sõitsid saanid, sõitsid reed), „Jõuluteel“ (Tiliseb, tiliseb aisakell), „Minu hani“ (Minu valge hani täna plehku pani), „Üle lume lagedale“, „Eideratas“ (Veere, veere vokiratas, ketra, ketra eideratas), „Metsas“ (Üksinda ma kõnnin metsas, ümberringi kuused, kased) jne.

Allikad:
Aunver, M. Suls, T. 1991. Julius Oro: kirjandusnimestik. Eesti lastekirjanduse varamust.
Mäger, M. 1976. Julius Oengo 75. Looming. 4.