100 lugu matkateelt

1969 – valmis film „Viimne reliikvia“

Omadused

Teema

Kirjandus ja kultuurilugu

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 58.108095

Pikkuskraad: 27.068346

L-EST 97

x: 6444910.8
y: 680826.3

Asukoht

Ähijärve-Aegviidu matkatee

Ilmselt ei oska keegi anda ühest vastust, mis teeb filmi „Viimne reliikvia“ eestlaste jaoks nii oluliseks – on selleks romantiline seikluslugu vabast mehest, kes võitleb õigluse eest, hästi valitud näitlejad, meeldejäävad tsitaadid või filmi muusika? Oma osa on kindlasti ka hästi valitud võttepaikadel.
Kultusfilmi võtted toimusid 1969. aasta varakevadest hilissügiseni mitmes paigas – Tallinna vanalinnas, Virtsu rannas, Kuressaare lossis, Muhumaal, Ahja jõe ürgorus Taevaskojas ning Zile lähedal Lätimaal, kus laulu „Põgene, vaba laps” saatel kappasid Koiva puisniidul võidu Agnes ja Hans von Risbieter. Eesti-poolse Koiva puisniidu loodus võteteks ei sobinud, 10 km allavoolu Ziles oli see avaram ja tammederikkam.
Taevaskodade maastik Põlvamaal on tuntud romantiliste võtete koht, neid paiku käiakse Ahja jõe ääres vaatamas siiani. Näiteks nn Agnese lepp („Mis meist saab?“), Gabrieli mänd Väikses Taevaskojas („Kohe näha, et vanad sõbrad!“), Risbieteri kalju Otteni silla ligidal („Kas me oleme ikka õigel teel?“) ja Otteni sild. Otteni veskisillal on üles võetud episood, kus Siim tõkestab tagaajajate ratsasalga palgiga. Üks mära varises filmivõtetel õnnetu juhuse tõttu sillalt vette, kuid jäi siiski ellu.
Eesti kultusfilmiks kujunenud „Viimsel reliikvial” on vähe ühist Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustusega „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Lavastaja Grigori Kromanov ja stsenarist Arvo Valton käisid filmi luues võrdlemisi vabalt ümber nii kirjandusliku allika kui reaalselt aset leidnud ajaloosündmustega. Filmi toimetaja Lennart Meri nentis käsikirja neljanda variandi arutlusel stuudio kunstinõukogus (6.02.1968) naljaga pooleks, et Bornhöhe „tegelastest on säilinud vaid Agnese kikkiskõrvaline kimmel”.
Juba esimesel linastusaastal püstitas „Viimne reliikvia” rekordi, kogudes 1970. aastal Nõukogude Liidus 45 miljonit ja Eestis 773 000 vaatajat. Sellist publikumenu pole seni olnud ühelgi teisel eesti filmil. „Viimne reliikvia” sai uue hingamise 15. märtsil 2002, jõudes restaureerituna taas suurele ekraanile. Eesti filmi sajanda juubeli puhul 2012. aastal valiti „Viimne reliikvia“ parimaks nii filmitsitaatide kui ka laulude poolest. „Viimne reliikvia“ on end surematuna eesti rahva mällu jäädvustanud.

Allikad:
Erik, A. 2009. „Viimse reliikvia” radadel (40 aastat hiljem). Koit. 13. august.
Kangur P. 2011. Viimne reliikvia. Pilk legendi taha.
Viimne reliikvia. Eesti Filmi andmebaas