Hiiglaslik Inglise teekott
Juttu Inglismaast on paslik alustada ilmast, mis nagu ikka, mängib vingerpusse. Erinevalt Eestist on Inglismaal tänavune kevad olnud soe ja kuiv. Isegi liiga kuiv ja näiteks Põhja-Inglismaal viimase 90 aasta kõige kuivem. Maa januneb vihma järele, aga seda ei suutnud tuua ka projekti Waterlands konsortsium, mis kogunes mai kuus Leedsis oma iga-aastasele üldkogule.
Ajaloolise Yorkshire´i krahvkonna suurimast linnast Leedsist voolab läbi Aire jõgi. Sellel häguse veega jõel on linna ja kogu piirkonna arengus olnud täita oluline roll kaubatee ja energiaallikana. Keskajast alates peamiselt kaubanduse ja villaveskite najal arenenud linnast sai 19. sajandi alguses tööstusrevolutsiooni üks eestvedajaid oma tekstiilitööstusega. Tööstuslik pööre majanduses ja ühiskonnas tähendas aga ka pööret ümbritsevas looduskeskkonnas. Pööret vaesumise suunas.
Kivisöe põletamisest tekkinud õhureostuse jäljed on maastikes alles senimaani. Üheks tunnistajaks on kunagiste suurte tööstuskeskuste (Liverpool, Manchester, Leeds) vahetus läheduses laiuvad Penniinide mäeaheliku vaipsood. Suures koguses väävli- ja lämmastikuühendid, mis vabrikute korstnatest soodele langesid muutsid pinnase isegi turbasammalde jaoks liiga happeliseks. Muide, seos söepõletamise ja „happevihmade“ vahel kirjeldati esmakordselt just selles piirkonnas, täpsemalt Manchesteris töötava keemiku Robert Angus Smithi poolt juba 19. sajandi keskpaigas.
Turbasammalde hukkumise järel muutus taimestikuta turvas väga erosioonitundlikuks ja suur osa kanti sellest tuule ja vee mõjul lihtsalt minema. Lisaks tööstusrevolutsiooni-aegsele põntsule on piirkonna sood nii enne kui pärast pidanud kannatama ka muude erinevate kahjulike (inim)mõjude käes – ülekarjatamine, kuivendamine ja põletamine. Kõige selle tulemusena on umbes 80% Inglismaa turbaaladest degradeerunud ja halvas seisus. Sel aastal avaldati uus ja põhjalik Inglismaa turbakaart (England Peat Map), mis koondab parima teadmise turvasmuldade katvuse ja seisundi kohta. Täpne turbakaart koostati 2021. aastal avaldatud riikliku turba tegevuskava (England Peat Action Plan) raames ja peab toetama plaanitud kaitse-, taastamis- ja majandamistegevusi. Tegevuskava nägi ette väga suures mahus soode taastamisi just esimesel 5 aastal (35 000 ha aastaks 2025) ja sellele andis tõuke spetsiaalne 50 miljoni naelase mahuga riiklik toetuskeem. 2025. aastale järgnevad eesmärgid enam nii konkreetselt sõnastatud pole ja ka riiklik rahastus on ebakindlam. Üha enam vaadatakse erasektori poole, kelle panust taastamistööde finantseerimisse püütakse erinevate skeemide kaudu tõsta.
Inglismaa sood jagunevad suures plaanis kahte gruppi – mägismaa vaipsood ja madalamate alade sood. Viimaseid on alles väga vähe, sest pea kõik on kas põllumaadeks muudetud, asulate alla jäänud või turbakaevandustega rikutud. Heas seisus on vaid veidi üle 1%, ehk umbes 500 ha.
Meil õnnestus külastada ühte Manchesteri lähedal paiknevat endist freesturbakaevandust, mille Lancashire Looduse Fond (Lancashire Wildlife Trust) 2012. aastal annetuste toel endale ostis ja aasta hiljem taastamistöödega alustas. 107 ha suuruse Little Woolden Mossi jääksoo taastamise lähtekoht oli elutu kuiv paljas turbapind. Üsna sarnane pilt sellega, kuidas ka Eesti freesturbaväljakud pärast ammendumist välja näevad. Esimese tegevusena tuleb alal tõsta veetase võimalikult maapinna lähedale ja luua tingimused mingigi taimestiku tekkeks, mis kaitseks olemasolevat turvast tuule- ja vee-erosiooni eest. Selleks on kolm peamist võtet: kuivenduskraavide sulgemine, pinnase tasandamine ja vallide rajamine. Madalate vallide (u 0,4 m) eesmärk on ala jagada väiksemateks nö rakkudeks, mis on üksteisest eraldatud ja kus iga rakukese veetase on kontrollitav. Rakkude paigutus sõltub suuresti ala topograafiast. Little Woolen Mossi tehti näiteks kokku 167 eraldatud rakukest ja selleks oli vaja rajada 28 km turbavalle.
Pärast veetaseme stabiliseerimist on järgmiseks etapiks luua tingimused taimestiku taastumiseks – eelistatult soole omase taimestiku. Siin on Inglismaa ja Eesti olud päris erinevad. Kui meie jääksood on reeglina ümbritsetud päris heas seisus soodega, kust kunagisele kooslusele iseloomulikud taimed suudavad ka ise päris edukalt levida, siis Inglismaal looduslikku sood taastamisala kõrval reeglina enam pole. See jääksoo oli näiteks ümbritsetud põldude ja murukasvatustega. See on siis selline muru, mis kokku rullitakse ja maha müüakse. Endale üllatuseks avastasin, et sellise muru kohta on täitsa eestikeelne sõna – siirdmuru! Turvasmulla peal on selline bisness muidugi päris kliimavaenulik. Aga aitab siirdmurust ja tagasi inglaste ränga vaeva juurde jääksoo taimestamisel.
Kui looduslikult midagi ei tule, siis tuleb istutada. Esialgu vähemnõudlike soontaimi ja kui nendega on saavutatud mingigi katvus, siis juba vahele turbasamblaid. Doonoraladelt toodi ahtalehise villpea ja tupp-villpea lapikesi ja laotati taastamisalale. Kui need lapikesed laienema hakkasid, sai neid omakorda doonoralana kasutada, et taimestada paljaid kohti. Turbasammalt toodi samuti väikestes kogustes veel säilinud soodest, aga osteti ka spetsiaalsest turbasambla kasvatusest. Jah, selline tootmisharu on Inglismaal täitsa olemas.
Taas leiab kinnitust tõdemus, et hoida on lihtsam (ja odavam) kui taastada. Selle jääksoo taastamisele on koos ala soetamisega kulunud umbes 3 miljonit naela. Ühe hektari taastamise hinnaks on umbes 13 000 naela ja ala vajab endiselt hooldustöid. Lisaks on panustanud suur hulk vabatahtlikuid tasuta tööga – näiteks esimesel kümnel aastal 370 inimest ligi 13 000 tunniga. Vähemalt pole need naelad ja tunnid tühja läinud, sest praegu katavad suurt osa jääksoost turbasamblad ja kihab linnuelu. Little Woolden Mossi taastamise esimest aastakümnest on ilmunud ka kokkuvõtlik artikkel.
Kui jõuate veel lugeda, siis räägime uuesti vaipsoodest. Waterlandsi projekti üheks tegevusalaks on The Great North Bog (GNB). Kaardi pealt sellise nimega sood otsida ei tasu, sest see on koondnimetus suurele mitmeid partnerid hõlmavale algatusele, et taastada aastaks 2040 kõik Põhja-Inglismaa säilinud, aga hetkel kehvas seisus mägismaa sood (upland peatlands). Inglismaal on vaipsoid taastatud juba 20 aastat, aga GNB loodi aastal 2022, kui taastamistööd said eelpoolnimetatud riiklike tegevuskavade ja rahastusmeetmete toel suure võimenduse. Erinevate partnerite koondumise mõte on seda tempot hoida, tegevusi veel laiendada ja ühiselt leida uusi stabiilseid rahastusvõimalusi (vaata ka seda ülevaadet). Sest nagu üks meie teejuhtidest ütles, siis muutuva kliima tõttu ei pruugi varsti enam isegi märjal ja niiskel Inglismaal olla sobilikke tingimusi soode tekkeks ja taastumiseks, aga heas seisundis märgalad suudavad vähemalt mõnda aega nende muutustega kohaneda ja säilida. Eelmisel hooajal (2023-2024) tehti üle GNB taastamistöid 20 000 hektaril.
Meie käisime uurimas ühte paranevat vaipsood Peak Districti rahvuspargis Manchesteri ja Leedsi vahel. Et mõista nende mägismaa soode otsest mõju (ja kasu) inimestele, tasub uurida veidi kaarti. Mägismaa nõlvad on tihedalt täis pikitud veehoidlaid, mis varustavad joogiveega ümbruskonna suuri linnu. Veehoidlatesse valgub vesi mägedest ja GNB mägismaa sood varustavad veega kaudselt 15 miljonit majapidamist Põhja-Inglismaal. Mida kehvemas seisus on vaipsood, seda rohkem jõuab veehoidlatesse lahustunud orgaanilist ainet ja veetöötlejatel kulub rohkem ressursse vee puhastamiseks. Siit ka soo ja „suure teekoti“ kõrvutus, mida kohalik ekspert meile britilikult naljatades tegi. Vee säilitamise võime kaotanud sood muudavad sealt algavate jõgede vooluhulga ja valgalal paiknevate veehoidlate veetasemed ettearvamatuteks ja ebaühtlaseks. Tänavuse äärmiselt kuiva kevade tõttu on enamik Põhja-Inglismaa veehoidlatest pooltühjad, kuigi kevadel peaks need just ääreni täis olema, et sademetevaesel suvel joogivett tagada. Kui põuasele kevadele järgneb ka kuiv suvi, tekitab see suuri ebamugavusi Briti kuningriigis. Eelkõige just inimestele.
Vaipsoo seisundi parandamine on teoorias lihtne ja iga maaomanik saab midagi ära teha. Tõsisemalt asja ette võttes oleks sul vaja aga ekskavaatorit ja soovitavalt ka helikopterit, et teatud materjale muidu liigipääsematutesse kohtadesse transportida. Iirimaal, mis samuti on vaipsoode rikas maa, on katsetamisel tulemuspõhine toetusskeem, kus maaomaniku panus keskkonnaseisundi parandamisse toob ka suurema põllumajandustoetuse. Waterlands projekti raames on iirlased teinud väga hea juhendmaterjali peamistest vaipsoode taastamisvõtetest. Lordid ja džentelmenid, asugem tegudele!
No ja peale õues käimise olid meil ka tubased arutelud ja paneeldiskussioonid, aga nendest mõni teine kord. Järgmisel kevadel toimub projekti konsortsiumi koosolek Tartus ja saame Euroopa kolleegidele tutvustada meie väga eripalgelisi taastamisalasid jääksoodest soometsadeni. Viimane on siis selline soo, kus kasvavad ka puud – isegi pärast kuivenduskraavide sulgemist.
See täiendatud lähetusaruanne on osa järjejutust, mis räägib kõikidest Waterlandsi projektialadest ja konsortsiumi koosolekutest. Eelmistes osades oli juttu Iirimaa, Bulgaaria ja Hollandi soodest ja märgaladest. WaterLANDS projekt kestab viis aastat (2021-2026), seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) ja Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti partnerite eelarve on 5,2 miljonit. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 – LC-GD-2020-3 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.
