Kasari jõe taastamise võimalused ja praktilised kaalutlused
Autor: Tuuli Teppo
Jõgedele on iseloomulik voolutee otsimine vastavalt maastiku reljeefile. Ajalooliselt on jõed kujundanud maastikke, uuristades kaldaid ja voolusängi ning luues seeläbi mitmekesiseid koosluseid. Looduslik jõevool ei ole sirgjooneline – selle dünaamika hõlmab käänakuid, aeglasema ja kiirema vooluga lõike ning ajutisi üleujutusalasid. Inimtegevuse tulemusena on aga paljusid vooluveekogusid muudetud. Teiste hulgas Kasari jõge, mis on lõiguti kaevatud sirgeks kanaliks, et tõsta vee äravoolu ja maaparanduse tõhusust. Selle tulemusel on jõgi kaotanud suure osa oma ökoloogilisest funktsioonist.
Sellel kevadel asusin kaaluma, kas ja kuidas suunata Kasari jõgi tagasi oma looduslikku sängi, et taastada selle ökoloogiline väärtus ning talitlemine mitmekesise elupaigana.
Vana säng kui uue elu võimalus
Kasari jõe vana säng on looduses veel endiselt tuvastatav, esinedes valdavalt suuremate sügavamate ja väiksemate madalate loikudena, mis vahelduvad kuivema rohtunud maapinnaga – endise jõesängi madalamate paikadega. Need alad ei paku hetkel vee-elustikule püsivaid elupaiku, sest suvisel ajal kuivavad veekogud sageli ära. Siiski tundub seesama vana sängi reljeef potentsiaalne loodusliku voolumustri taastamiseks. Kohati tuvastasin välitöödel isegi endiste kärestike asukohad ning kujutasin ette, kuidas jõevool nende kivide vahel kunagi keerles.
Taastamisplaanide ettevalmistamisel pean siiski arvestama mitmete muutunud tingimustega. Voolukanali süvendamise tõttu paikneb ajalooline säng kõrgemal kui praegune voolutee, mistõttu vee suunamine vanasse sängi eeldab tõenäoliselt ka selle süvendamist. Vaatamata süvendamisele ei mahuks tõenäoliselt kogu tänane Kasari jõe vesi ikka vanasse sängi ära, ilma, et mõjutatud saaks ümbruskaudne maakasutus. Kunagi olid vana sängi kallastel ulatuslikud luhad, mida jõgi hooajaliselt üle ujutas, ent täna kasvab seal mets. Asukohast sõltuvalt tähendaks tööde läbiviimine ka ligipääsuteede rajamist ja seega küllaltki ulatuslikku raiet. Pean hindama, kas selline sekkumine tasakaalustab taastatava looduskeskkonna väärtuseid või toob pigem kaasa häiringud nii maakasutusele kui ka tänaseks väljakujunenud kooslustele.
Alternatiivsed võimalused jõeliste elupaikade parandamiseks
Ehkki jõe täielik tagasijuhtimine ajaloolisse sängi tundub hetkel ebamõistlik, on siiski võimalik turgutada jõe looduslikku tasakaalu kohandades hoopis olemasolevat voolukanalit. Tänaseks on see kunagi laiaks kanaliks kujundatud paraboolse läbilõikega jõesäng ajapikku hakanud juba lõiguti ise taastuma. Jõkke kukkunud puude abil on sete moodustanud kauneid ümaraid settepadjandeid, mis juhivad veevoolu rohkem vastaskallast uuristama – jõgi on hakanud õige vaikselt taas ise lookeid looma. Padjandite vahele on uuristanud vesi aga kitsama ja sügavama madalvee voolusängi. Jõe iseeneslik taastumine on loomulik, ent väga aeglane protsess. Minul oleks võimalik seda protsessi pisut kiirendada, aidates voolumustri ja jõeliste elupaikade mitmekesisuse suurenemisele kaasa erinevatel viisidel:
- Looduslike takistuste lisamine: palkide ja kivide paigaldamine jõesängi aitab aeglustada voolu, loob mikroelupaikasid ja puhkepaiku kaladele ning soodustab sette kogunemist.
- Kaldavööndi taastamine: loodusliku taimestiku taastamine kallastel parandab vee kvaliteeti, pakub varju ja aitab stabiliseerida kallast.
- Jõesängi kujundamine: sügavamaid ja madalamaid lõike saab kujundada sirgesse kanalisse nii, et tekiksid vahelduvad elutingimused erinevatele veeorganismidele.
- Ühenduse loomine ajaloolise sängiga: perioodiline vee suunamine vanasse sängi pakub ajutisi elupaiku üleujutuste ajal, parandades seeläbi ka kahepaiksete elutingimusi.
Vooluveekogule omane morfoloogia – looklev säng, vahelduv voolukiirus, erineva sügavusega alad ning veesisesed varje- ja elupaigad – on ökosüsteemi toimimise aluseks. Kanaliseeritud jõed ei paku piisavat varju, substraati ega sobivaid tingimusi liikide paljunemiseks ja ellujäämiseks. Looduskaitseliselt tähendab jõe taastamine kas voolumustri taastamist või looduslike protsesside soodustamist olemasolevas sängis.
Oluline ei ole pelgalt jõe tema ajaloolisse sängi tagasijuhtimine, vaid pigem anda jõele võimalus toimida taas terviklikuma ökosüsteemina. Mõistlikult kavandatud sekkumised, mis arvestavad nii ökoloogilisi, tehnilisi kui sotsiaalseid tegureid, võimaldavad taastada jõe funktsiooni loodusliku elupaigana ning pakkuda ühiskonnale väärtuslikke ökosüsteemiteenuseid.
Maaomanike kaasamine
Veeökoloogide töös on maaomanik partner, kelle nõusolek ligipääsude rajamiseks ja kavandatavate tööde läbiviimiseks on igati vajalik. Enamasti on meie soov kaasata maaomanikke võimalikult vara, ent liiga varane või hiline pöördumine võib projekti hoopis pidurdada.
Varajane teavitus loob läbipaistvust: maaomanikud saavad juba mõttetasandil aimu, mis nende maal teha planeeritakse, ning avaldada oma arvamust. Kasari jõe vanasse sängi juhtimise planeerimisel saatsin kõikidele maaomanikele teavituse tööde planeerimisest. Kuigi tagasiside oli äärmiselt kasin, selgus, et mõni maaomanik on juba ise proovinud jõe ümbersuunamiseks midagi ette võtta. Samas võib liiga varajane kaasamine muutuda väsitavaks: arutelud käivad hüpoteetiliste „mis-sa-arvad-kui“ stsenaariumide üle, millele hiljem inseneride arvutused kriipsu peale tõmbavad. Inimeste kallist aega ei soovi ma aga raisata.
Kas peaksin ootama, kuni insenerid on lõpetanud mõõdistamise, eeluuringud on valminud ja laual on selge valik, kas, kuidas ja milliste taastamistöödega on mõttekas edasi minna? Sellisel juhul oleks arutelu maaomanikuga fokusseeritud, räägiksime juba konkreetsetest asukohtadest, töödest, maksumustest ja riskidest. Töökogemuse põhjal võib sellisel juhul tabada hoopis tagasilöök: „Miks meile alles nüüd räägitakse?“
Millal siis on õige hetk maaomaniku poole pöörduda? Minu kogemus veeökoloogina on näidanud, et üht ainuõiget aega polegi. Liiga vara teavitades riskin sellega, et arutame võimalusi, mis hiljem ei realiseeru – ja see võib tekitada asjatuid pingeid või ajakulu. Samas, liiga hiline kaasamine võib jätta mulje, justkui oleks olulised otsused juba tehtud ja maaomaniku roll vähetähtis. Veeökoloogide tiimis oleme püüdnud leida tasakaalu: teeme maaomanikele eelteavituse kavandatavatest töödest. Kui oleme koostöös inseneridega jõudnud sinnamaani, et taastamistööd tunduvad otstarbekad, saame maaomanikega rääkida juba konkreetsetest plaanidest, riskidest ja võimalustest. Soovime seda teha partnerina, mitte tagantjärele kooskõlastust paludes. Ruumi jääb ka inimlikuks dialoogiks: mõnel juhul on maaomanikud kavandatavatele töödele vastu, teinekord ise samadele lahendustele mõelnud, kolmandal korral tuleb just nende kogemusest hindamatu sisend. Tõdemus on see, et läbipaistvuse ja koostöö tasakaalu peab iga projektiga uuesti otsima.
