Praktikasuvi looduskaitseosakonnas
Selle aasta suvel oli RMK looduskaitseosakonnas kaks praktikanti: Maastrichti Ülikooli teadusprogrammi bioloogia suuna üliõpilane Elisabeth Vallner ja Eesti Maaülikooli kalanduse ja rakendusökoloogia eriala magistrant Jan Siimson. Las nad räägivad nüüd ise, mida nad tegid, nägid ja kogesid.
Elisabeth: „Kui otsisin Eestis praktikavõimalusi keskkonna- ja looduskaitse valdkonnas, köitsid kõige rohkem tähelepanu RMK tegevused. Minu tööpraktika toimus kahes osas, kestes kokku pea kuus nädalat. Pärast üldist tööohutuse seminari ja asutuse tutvustust hakkasin tööga pihta.
Minu peamiseks tööülesandeks sai valminud looduskaitsetööde kohta lühikokkuvõtete koostamine. Selleks pidin läbi töötama tööde projektdokumentatsiooni ja otsime taustainfot teistest allikatest. Esimeste kokkuvõtete kirjutamine oli keeruline, sest valdkond oli minu jaoks uus ja lõpptulemuse vorm segane. Mida aeg edasi, seda sujuvamaks töö läks.
Valminud kokkuvõtted kujundasin postriteks, mille abil looduskaitsetöid ja -objekte laiemale avalikkusele tutvustada – näiteks RMK kodulehel või konverentsidel/seminaridel. Töötasime koos juhendaja Mihkliga välja postrite üldise kujunduse (RMK stiiliraamatust lähtudes), mida saab ka järgmiste tööde esitlemiseks kasutada.
Üks näide Elisabethi tehtud tööst – Jalase MKA taastamistööde poster.
Väga põnevaks osaks minu praktikast olid välitööd koos looduskaitseosakonna spetsialistidega. Esimene päev kontorist eemal möödus looduskaitsespetsialisti Antsu seltsis, kellega külastasime taastamist vajavaid puisniite. Seejärel sain liituda looduskaitsespetsialist Triinuga, kellega osalesime looduskaitsetööde avakoosolekul Kõrve ja Niinsoni metsise püsielupaikades. Lisaks osalesin Pudisoo jõe tervendustöödel ja käisin Lahemaal Punsu soo taastamistöid vaatamas, kus nägin lõpuks ära ka kraavide sulgemise ja turbapaisude rajamise, mille kohta olin kokkuvõtteid tehes palju lugenud. Üks praktika meeldejäävamaid hetki oli kindlasti äsja valminud pärlikarbijaama külastus. Päevaks võttis mind endaga kaasa ka värske metsaökoloog Annabel, kellega määrasime leitud risupesa omanikku (hiireviu!) ja hindasime riigimaal paiknevate niitude sobivust metsastamiseks.
Minu suvi RMK looduskaitseosakonna praktikandina oli ääretult sisukas ning arendav. Enim meeldis mulle postrite kujundamine ja välitööd, kus sain tutvuda erinevate inimeste, nende ametikohtade ja välitöö liikidega. Olen tänulik selle võimaluse eest lüüa kaasa looduskaitse- ja taastamistöödes. Sain palju selgemaks ning suurema kindlustunde, et olen valinud õpingutes õige suuna.“
Jan: „Minu tööpraktika möödus veeökoloogide juures. Praktika käigus tutvusin peamiselt jõgede ja järvedega seotud looduskaitsetööde planeerimise erinevate etappidega. Minu praktikaperioodile sattus üks mõnevõrra eriline juhtum, mis mulle lahendada anti. Kui tavaliselt käib tööde planeerimine väga pikalt ette (u 1 aasta ja rohkem), siis antud juhul oli tegemist erakorralise ja kiireloomulise juhtumiga. Nimelt oli kõrge veeseisu ja tugevate tuulte tõttu läinud Lahepea järves liikvele ujuvsaared, mis ummistasid järve väljavooluks oleva Lahe jõe. Ummistuse tõttu oli takistatud tavapärane veevool ja ka kalade liikumisteed.
Lahepera järv kuulub Lahepera hoiuala koosseisu ja on oluliseks sigimisalaks paljudele Peipsi järves olevatele kaladele. Kuna järv on madal ja jääb talvel sageli ummuksisse, siis on oluline, et kaladel oleks vaba liikumistee Peipsisse avatud.
3. juulil käisin kohapeal olukorraga tutvumas. Tegin fotod, vaatasin üle võimalikud ligipääsud tehnikale ja valisin välja ala, kuhu oleks need ujuvsaared võimalik välja tõsta ja laiali laotada. Kaardistasin võimalikud ohud, nagu liigniiske ja pehme pinnas, tööalal paiknev elektriõhuliin ja sillakonstruktsioonid. Koos juhendajaga nähtut arutades leidsime, et kõige mõistlikum oleks korraldada koosolek Keskkonnaametiga, et leida ühine nägemus olukorra lahendamiseks. See oli oluline tööde lähteülesande võimalikult kiireks kooskõlastamiseks. Koosolek õnnestus korraldada kiirelt ning läks töiselt ja ladusalt. Koostasin tööde lähteülesande, mis lisaks Keskkonnaametile tuli saata kooskõlastamiseks ka Transpordiametile ja Elektrilevile. Vastavad kooskõlastused käes, edastasime koos veeökoloogiga lähteülesande RMK hankeosakonnale tööde tellimiseks.
5. augustil sain Keskkonnaametist e-kirja, milles anti teada neile laekunud teatest, et Lahe jõel on alanud ujuvsaarte eemaldamine. Keskkonnaamet plaanis minna kohapeale olukorraga tutvuma ja kutsus ka mind kaasa. Olin mõnevõrra üllatunud, et asjaajamine RMK hankeosakonnal nii kiirelt käis ja tööd on juba alanud. Kohapeal aga selgus, et tööde teostajaks ei olnudki RMK. Kogu jõgi oli ujuvsaartest puhas, vaid mõned üksikud saarekesed olid järve väljavoolu lähedal alles. Kaldal ei paistnud ühtegi jälge tööde läbiviimisest. Tegelikult jäigi lõpuni arusaamatuks, kas ummistuse oli keegi omaalgatuslikult eemaldanud labidaga paadist saari lammutades ja pärivoolu Peipsisse suunates või olid tuul ja vesi ise olukorra lahendanud. Viimane variant tundus siiski üpris ebatõenäoline, sest eelneva vaatluse ajal oli jõgi tihedalt ujuvsaari täis kiilunud.
Positiivne oli asja juures see, et veevool ja kalade liikumisteed Lahepera ja Peipsi järve vahel olid taas avatud. Hoolimata erinevate ametkondade operatiivsest tegutsemisest, jõudis keegi teine siiski olukorra lahendamisega ette.“
