Loodus aitab luua häid mõtteid ja rõõmsat tuju
Kui RMK-s antaks välja auhind kõige rõõmsameelsemale (ja kõige punasema peaga) töötajale, siis oleks külastusala juht Tiia Ilmet kindlasti tugev kandidaat. Ükskõik, kas tunned Tiiat põgusalt või veidi lähemalt, ta on sinuga suheldes alati vääramatult heas tujus.
Tekst: Kristiina Viiron
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Ilmselt mõjub mets nii – Tiia on pärit tõelisest metsandusperekonnast: teeneka metsamehe Kaupo Ilmeti tütar. Ent juba Tiia isagi võttis suuna metsandusele oma pereliikmete eeskujul – Kaupo vaarisa Andres oli metsandusinimene, onu metsavaht ja tädimees metsaülem.
Väike Tiia isa Kaupo süles. Ema Ilme süles istub noorem vend Elor. Tiia ja Elori isa oli sel ajal Aakre metsaülem. Ka edaspidises elus ümbrisesid õde-venda pidevalt metsaga seotud inimesed ja nii valisidki mõlemad metsanduse. Läbisaamine on Tiial ja Eloril alati hea olnud, vaatamata sellele, et vanem õde ikka väikevennale vahel korraldusi jagas (ja ülikoolis jagas ka herbaariumi).
Mis siis Tiialgi muud teha oli, kui minna metsandust õppima. „Kõik läksid ju,“ naerab ta, aga möönab, et tegelikult oli tal isu minna toiduainete tehnoloogiat õppima, kuid kartus keemia ees jättis kaalukausile metsanduse. Ka metsandusinimeste seas viibimine avaldas lisaks perekondlikule eeskujule oma mõju.
„Meie vanaema elas Järvseljal, kõik oma suved veetsime seal,“ täpsustab Tiia. Nii sattus kohalik lastekampki, sealhulgas Tiia vend Elor, praegune RMK kaasamisspetsialist, metsandustudengite seltskonda ning seegi jättis metsandusega seotud inimestest positiivse mulje.
Igatahes läks nii, et metsandust õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse läks Tiia ees ja Elor järel ning Eloril polnud vaja ise herbaariumigi teha. Võttis aga õe oma, kleepis oma nimega sildid peale ja oligi kõik, muheleb Tiia.
Pärast ülikooli lõpetamist 1979. aastal tuli Tiia Räpina metsamajandisse tööle ning Räpinasse ta pidama jäänud ongi.
„Arvasin küll, et saan tööd abimetsaülemana, aga hakkasin tööle hoopis õppemetoodikuna metsavahtide koolis. Lugesin neile dendroloogiat, koostasin õppekavasid ja tegin muid töid, mis metsamajandis tegemist vajasid,“ räägib Tiia.
Meister pannkooke küpsetama
Kuigi Tiia unistus tudeerida toiduainete tehnoloogiat jäi teoks tegemata, realiseerus see mõneti teisel moel – kui töö õppemetoodikuna otsa sai, juhtis Tiia Räpinas nii restorani kui ka pubi. Nii sai ka toiduvalmistamise köögipool hästi selgeks.
See on Tiial käpas ja meeltmööda praegugi, nii et suguvõsa kõik suuremad peolauad valmistab Tiia. Ja kui mõnel RMK üritusel on tarvis pannkooke praadida, siis on pann ja kulp raudselt Tiia käes. „See on mul täiesti hobi juba,“ muigab ta ning kiidab lõkketulel küpsetatud krõbedaservalisi ja kerge suitsuhõnguga kooke.
Pannkoogimeister Tiia. Kui on RMK üritus, siis on panni taga ikka Tiia, nagu ka sellel Poole järve matkal Seto Folgil eelmisel aastal.
Kui kohalik restoran üheksakümnendatel töö lõpetas, läks Tiia Tartusse keskkonnauuringute keskusse, kuni toonane metsaülem, kadunud Raivo Võlli kutsus Tiiat Räpina taimlat juhatama. Seal töötas Tiia kaks aastat: 1998‒2000. „See oli ka huvitav aeg, jõudsime selle aja sees ehitada uue taimlahoone, tollal oli seal ka väike iluaianduse osa, paljundasime taimi. Tore meeskond oli ka,“ meenutab ta.
Oma praeguse töö peale asus Tiia RMK külastuskorralduse osakonna juhi Marge Rammo kutsumise peale sajandivahetusel. Toona oli osakonna nimi küll loodushoiuosakond, kuid töö sisu on ikka sama – luua ja korraldada looduses puhkamise võimalusi riigimetsas. Tiia tõdeb, et ega see ole uuema aja suund – ka omaaegsed metsamajandid ja metskonnad tegelesid jõudumööda metsapuhkuse arendamisega. Tiia tööpiirkonnas Lõuna-Eestis – pool Põlvamaad, pool Võrumaad, Haanja looduspark ja Karula rahvuspark – ongi palju RMK objekte nende baasilt rajatud.
„Kõik küsivad, miks siin on nii palju metsamaju (Tiia piirkonnas on koguni kümme metsamaja – K.V.),“ toob Tiia näite ja vastab: „Aga sellepärast, et Räpina metsamajand tootis kilpmaju ja iga metskond pani sauna püsti, kuid siin jäid need erastamata.“
Külastuskorralduse kolm p-d
Naljatamisi ütleb Tiia, et looduspuhkuse korraldamise põhiteemad on kolm p-d. „Puud, peldik ja prügi,“ loetleb ta. Esimesed kaks peavad olema ja viimast ei tohi olla. Või siis tohib, aga prügikastis. Kuid üha enam on läinud RMK ka seda teed, et ei hoia igal pool prügikaste. Kui neid pole, siis viivad inimesed prügi endaga metsast tagasi, nagu ootus ongi – kõik, mis jaksad metsa tuua, jaksad ka ära viia.
„Üldiselt on läinud järjest paremaks,“ rõõmustab Tiia, et looduses peetakse end viisakalt ülal. Eks lugusid ole muidugi igasuguseid. „Loodusvaht läks koristama puhkekohta, kus oli parasjagu üks pere, ja poiss viskas kommipaberi maha. Kui loodusvaht palus tal see üles võtta, teatas isa selle peale: see on sinu töö,“ vahendab Tiia. Õnneks on sellised lood erandlikud ja rohkem kuulevad RMK töötajad tänusõnu. Iseäranis matkateed mööda kulgejatelt.
Tiia kiidab oma meeskonda: loodusvahte Aare Lepikut, Kalle Kannelt, Toomas Valku, Mati Urbanikku ja abiloodusvahti Urmas Linnast.
Ta tõdeb, et oli õige otsus võtta loodusvahid, kes looduspuhkuse objekte korras hoiavad, RMK palgale, sest nii saab töö kõige paremini ja ka kiiremini korraldatud. „Hooldus on käinud ka hangetega, aga hankes on võimatu ette panna, kui palju prügi koristada tuleb või kui palju puid on lõkkekohtadesse vaja,“ selgitab ta. Samuti on keeruline täpselt ette panna koristuskordi, sest võib juhtuda nii, et hommikul on kõik kombes, siis aga käib üks hoolimatu seltskond üle ja lõunaks tuleb kõne – siin on rämps laiali, tulge koristama. Siis tuleb ikkagi võimalust mööda reageerida, kuigi ka hooldusel üritatakse hoida rutiini.
Heakorrakontroll puhke- ja lõkkekohtades
Kuna loodusvahil on auto katki, võtab Tiia meie kohtumise päeval ise ette tuuri, et kontrollida, kuidas on lood lähikonna puhke- ja lõkkekohtades ning telkimisaladel.
Peatume Valgjärve ääres. „Puid on? On,“ kontrollib Tiia. Ka muidu on koht puhas ja korras. Valgjärve on menukas koht, kohe nii menukas, et suvel kiputakse vahel pikemaks ajaks laagrisse jääma või telkima kohtades, kus seda teha ei tohiks.
Järgmine peatus on Mustjärve. Ka seal käib Tiia sõnul suvel palju rahvast. Külastuskorraldusele tähendab rohkelt külastajaid ka rohkem tööd, aga eesmärk ongi ju rahvast loodusesse saada. Mustjärve äärne on samuti kenasti korras ja küttepuud lõkkekohas olemas.
Tiia räägib, et Mustjärve ääres olid varem prügikastid, mis nädalaga täitusid, aga kui kastid ära võeti, ei juhtunud midagi – inimesed viivad prügi endaga kaasa.
Edasi suundume Liipsaarde. „No vaatame, mida head meil siin on!“ astub Tiia metsaonni suunas. Maas vedeleb veidi pisikest paberiprahti ja keegi on sättinud onni ette ühe pooliku õllepudeli. Onni on jäetud põhjakõrvetatud pann. See võiks seal ju põhimõtteliselt järgmiste matkaliste jaoks ollagi, kui see hoolega puhtaks küürida. Seetõttu jääb pann esialgu oma kohale. Üldjoontes on koht siiski korras.
Mets teeb tuju heaks
Suhtumisega, et loodus aitab luua häid mõtteid ja rõõmsat tuju, on Tiia igati nõus. „Mulle väga meeldib metsas käia, ka seenel-marjul,“ kinnitab ta. „Kui midagi on nihu, tulen metsa ära, olgu suvi või talv. Käin raba peal ja kohe on hea. Mõtlen omi mõtteid, korjan seeni või marju või olen lihtsalt niisama. Mõtlen, mõtlen ja nii mõtlengi head ideed välja.“
Kodumaiste metsade-rabade kõrval meeldib Tiiale väga avastada ka kaugemaid paiku. „Olen käinud Keenias, järgmisel aastal tahaks minna Lõuna-Koreasse. Islandit tahaks ka näha. Mais käisime Pariisis,“ loetleb ta. Aastaid on käidud sõpruskonnaga Tenerifel ja teine kindel reis on kalalkäik Norras.
„Esimest korda läksin, laenasin asjad ja mõtlesin no ma ei tea …,“ meenutab Tiia, kuidas ta oma kalapüügi potentsiaalis kahtles. „Aga järgmiseks korraks ostsin omale kõik vajaliku – niipea kui õnge sisse viskad, on kala kohe otsas!“
Tiiale meeldib väga ka rahvatants, metsamajandi ajal tantsis ta segarühmas, käisid ka kahel tantsupeol, praegu aga sahistab ta oma sõnul sussi naisrühmas Pihlamarjad.
Rääkides Tiia tööpiirkonda jäävatest viimase aja suurematest tegemistest, siis sai hiljuti valmis Kubja puhkekoht Võru külje all. Äge ajalooline paik, kus on kaks purskkaevu, millest voolab välja looduslik arteesiavesi. Augustis pandi Tamme-Lauri tamme juurde pink, mis on tehtud tamme küljest murdunud oksa puidust.
Koos Setomaa valla, Eesti Kaitseväe, sihtasutusega Seto Kultuuri Fond ja MTÜ-ga Setomaa Turism on Lõunalaagris taastamisel ajalooline Seitsmemägi. See peaks plaanide järgi valmima järgmise aasta suveks, et saaks mäe peal jaanipäeva tähistada.
Tiia unistus on, et komplekssena saaks korda Karula rahvuspargi külastuskeskus, seejärel, muigab ta, võiks ju ka pensionile mineku peale mõelda…
