“Ökoskoop”: Erko Soolmann rääkis riigimetsa majandamise väljakutsetest
Vikerraadio saade „Ökoskoop“ uuris tänases saates, millist rolli omab Eesti metsade majandamisel RMK, kas ja kui palju väärindatakse puitu riigis kohapeal ning mida tuleb metsade majandamisel arvestada kliimamuutuste tingimustes.
RMK juhatuse liiget Erko Soolmanni intervjueeris ajakirjanik Krista Taim.
Kuidas Eesti metsaga on, kui palju kuulub riigile ja kui palju eraomanikele?
Tegelikult on rõõm ja uhke tunne öelda, et Eesti on metsariik. Nagu mainisite, siis tõesti meil on palju metsa. Eesti metsasus on üle 50%, oleme selle näitajaga EL-is metsasuselt neljandal kohal. Meist eespool on vaid Soome, Rootsi ja Sloveenia. Seda muret ei ole, et Eestis metsa vähe oleks, sest üle poole riigist on metsaga kaetud.
Riiklikult kogub Eestis metsa kohta statistikat keskkonnaagentuur, mille kõige värskem statistiline metsainventuur ütleb, et Eestis on metsa 2,35 miljonit hektarit.
Aga kui rääkida omanikest, et kellele kuulub mets, siis veidi üle miljoni hektari kuulub riigile ja teine pool erametsaomanikele. Viimaseid on Eestis üle 110 000.
Kas mets jaguneb ka kuidagi, et on noorendik ja täisküpsenud mets jne. Siin tõlgendatakse erinevalt.
Kuulajale on kõige lihtsam meelde jätta, et pool Eestimaast on mets. Olgu selleks noorendik, keskealine või vana mets. Keskkonnaagentuuri viimane analüüs näitas, et meil on kõiki neid arenguklasse. Mõnevõrra on suurenenud nooremate ja vanemate metsade osakaal ning keskealist metsa on mõnevõrra vähem. Nii nagu ka ühes rahvastikupüramiidis esineb erinevas vanusegrupis inimesi, jagunevad ka meie metsad erinevate vanusegruppide vahel.
Valdavalt on meil kuused-männid?
Metsanduses nimetatakse seda nn pühaks kolmainsuseks. Meie kaks kõige levinumat puuliiki on mänd ja kask, neile järgneb kuusk. Siis tuleb natuke tühja maad ja on halllepikud, haavikud ja teised puuliigid. Seega valdavalt männikud-kaasikud.
Kusjuures, kui vaatame seda metsa omandivormi vaates, siis riigimetsas on umbes 2/3 okaspuid ja erametsas on see vastupidi, umbes 1/3 on okaspuid. Eestis tervikuna on metsas umbes 50% okaspuid.
Mis selle puiduga tehakse? Kui palju kütteks, kui palju mööbliks?
Väga palju sõltub sellest, millisest puuliigist me räägime. On puuliike, kus metsamaterjali sortiment, mis sellest saab, võibki olla ainult küttepuu. Näiteks lepp. Kuigi ka hallil lepal on täiesti olemas palgi töötlemise tööstus, tehakse saunamaterjali, aga see on väikeste tegevusmahtudega. Valdavalt tehakse hall-lepikutest küttepuud.
Ühest keskmisest puust saadav metsamaterjal võib jaguneda kümneteks erinevateks puidusortimentideks, aga valdavalt tekib kasvava metsa väärindamisest – langetamise, laasimise ja järkamise – käigus kolme tüüpi sortimente: palk, paberipuu ja küttepuu.
Eestis on ülikõrgelt arenenud saetööstus, mis kasutab palki. Reeglina väärindatakse palk Eestis, valdavalt ehituse tarbeks, mööblitööstuses. Saetööstus on Eestis niivõrd hästi arenenud, et palki imporditakse lisaks sisse, sest on neid riike, kus saetööstus ei ole nii kõrgelt arenenud. Seega siin luuakse väga suurt väärtust, kohati isegi rohkem, kui mõnes arenenud naaberriigis.
Küll aga, kui vaatame paberipuu sortimenti, siis see on ainus sortiment, mis suures osas läheb väärindamata kujul välja. Lihtsalt seetõttu, et Eestis pole piisavas mahus selle sortmendi töötlejaid.
Väga loodame, et see olukord peagi muutub. Tänavu sõlmis RMK lepingu Viru Keemia Grupiga, mille eesmärk on, et Eestisse rajatakse puidu biotöötluskompleks, mis asuks paberipuitu keemiliselt väärindama. Hoiame koos metsandussektoriga väga pöialt, et see tehas kerkiks.
Mis puudutab küttepuitu, siis rusikareegel on see, et seda tekib mahu mõttes umbes üks kolmandik. Kui palki tekib riigimetsas ca 40%, paberipuud on 30%, siis ülejäänud on küttepuit. Kui me mõtleme küttepuu peale, siis näiteks Eesti kaugküte põhineb suuresti hakkepuidul. Küttepuu läheb üldjuhul sooja ja elektri tootmiseks koostootmisjaamadesse.
Ometi on ju veel midagi, mis jääb üle. Mida annaks veel teha väheväärtusliku puiduga, mis järele jääb?
Ilmselt me kuuleme siin tehnoloogia ja teaduse arenedes väga suuri läbimurdeid. Kui saetööstus on siiani olnud palgi mehaanilise töötluse puhul maailma tipus, siis ma usun, et uuemad innovatsioonihüpped tulevad vähemväärtusliku materjali puhul. On see siis toiduainetööstuses või kas või asfaldisegus fossiilsete materjalide asendamisel.
See tähendab, et surve metsadele suureneb, sest nõudlus suureneb?
Pigem on küsimus, kuidas suudame puidu väärindamise ja väärtusloome ahelas ülespoole rühkida. Täna on sortimente, mida veel piisavalt ei väärindata, sest paberi- ja küttepuitu tekib nii ehk naa. Kui sellele leitakse täna paremad väärindamisvõimalused, saame asendada veelgi enam fossiilsetel kütustel põhinevaid materjale. Ma ei näe, et seeläbi suureneks mõju metsadele.
Üks pool, kus kindlasti mõju metsadele tuleb, on kliimamuutused. Mismoodi kohaneda? Tulevad uued haigused, uued kahjurid metsadesse.
Kahjurite probleem on juba päris ilmne olnud. Viimastel aastatel on kõrge foon olnud kuusekooreüraski levikul. Õnneks on märke kahjustuste pidurdumisest.
Mida teha? Me oleme RMK-s mitmeid aastaid tegelenud ja ootame teadlastelt pidevalt sisendeid, mida praktikas metsakasvatuses teisiti teha. Täna on meil juba mõned taipamised ja praktika muutused. Näiteks küsitakse meilt tihti, kas kasvatate kuusikuid edasi. Jah, kasvatame, sest saja aasta pärast sarnaneb meie kliima ilmselt Lõuna-Leedu või Põhja-Poolale, kus kuused kasvavad. Levikuareaali keskel olles jääme ikkagi eelmainitud kolme peamist puuliiki kasvatama, aga teeme seda teistsuguseid võtteid kasvatades.
Üks märksõna on kindlasti segametsad ehk hüpotees on täna see, et mitmekesisema struktuuriga metsad on kliimakindlamad. Ehk me suurendame praegu riigimetsas segametsade osakaalu ja sekkume metsade hooldusraietega mõnevõrra varem. Kujundame metsad välja nooremas eas, mil nad pole veel nii vastuvõtlikud haigustele.
Kolmas pool on taristu. Kui vaatame viimast paari aastat, siis on erakordselt keerulised ilmaolud olnud nii põllumajanduse kui metsakasvatuse vaates. Ainult hästi hooldatud maaparandussüsteemid ja teedevõrk on võimaldanud oma töödega jätkata olukorras, kus liigniiskust on palju.
Lindude pesitsuse vaates on võib-olla kasulik, kui metsa nii lihtsalt ei pääse?
Pesitsusrahu koha pealt on RMK üpris eeskujulikult käitunud, oleme eeskujuks nii erametsaomanikele kui ka naaberriikidele, kus pesitsusrahu aktiivselt ei peeta. RMK on pesitsusrahu pidanud vabatahtlikult aastast 2002.
Esimesed 20 aastat oli pesitsusrahu periood kaks kuud, 15. aprillist 15. juunini, kuid viimasel neljal aastal oleme seda pikendanud kahe nädala võrra 30. juunini. Eelmisel aastal me pikendasime seda veel nõnda, et kuni juuli keskpaigani väldime keskkonnaameti poolt koostatud lindude asustustiheduse maatriksit arvestades raieid kõige linnurohkemates metsades.
Ehk riigimets, mis moodustab ligi pool Eesti metsast ja millest omakorda ligi pool on kaitse all, siis seega umbes veerandil Eesti metsast, kus metsi majandatakse, peetakse linnurahu kuni kolm kuud. Usun, et see on küllaltki suur ja proportsionaalne meede selleks, et pesitsusrahu oleks tagatud.
Pühad lähenevad ja vabasid päevi tuleb palju. Kuidas matkaradade hooldusega lood on?
Meil on matkaradasid üle 3000 kilomeetri, neid radu ja võimalusi jätkub rohkelt. Kõige olulisem on raadiokuulajal meeles pidada, et metsapuhkuse planeerimine algab RMK kodulehelt rmk.ee. Seal on loodud planeerimise tööriist erinevate piirkondade ja külastusvõimaluste osas. Teisisõnu on võimalik enda soove arvesse võttes välja filtreerida kõige sobilikumad paigad. Seal on ka sündmuste kalender, millel tasub silma peal hoida, samuti tasub jälgida meie sotsiaalmeediakanaleid.
Külastuskorraldustaristu vajab järjepidevat hooldamist ja rekonstrueerimist. Igal aastal suuname selleks ligi 10 miljonit eurot aastas, seega suunatakse sellesse palju ressurssi. Muide, aastas tehakse RMK puhketaristule 3 miljonit külastust.
Millised on metsamajanduses Eestis trendid või suunad? Võimalikult vähe loodust kahjustada, tehnoloogia arengud, aga mida veel?
Metsamajandusest ei jää kuidagi välja tehnoloogia arengud. Eelkõige on üks suuremaid trende kaugseire, lennukitelt lidari abil või satelliidilt kogutud andmete pealt targemate otsuste tegemine. Teine koht on kliimamuutused, nendega arvestamine ja metsakasvatuspraktikate muutumine.
Peamine väljakutse seisneb ikkagi metsa ökoloogilise, majandusliku ja sotsiaalse väärtuse vahel tasakaalu hoidmine. Tänane metsamajandaja ei ole lihtsalt metsa kasvatamise korraldaja, vaid metsaga seotud ühiskondlike ootuste majandaja veenva tegutsemise ja selgituste saatel.
