Ühise jõuga tervema looduse nimel – meie välitööpäev Hendrikhansu ojal
Teksti autorid: Lagle Matetski ja Sander Sandberg
Piltide autorid: Anett Reilent ja Lagle Matetski
Viimased kuud on möödunud päris kiirelt! Kogu veeökoloogide tiim on olnud hõivatud kas erinevate projekteerimistööde vastuvõtmistega, uue veeökoloogi juhendamise või sisseelamisega ning viimaste välitöödega. Ja saimegi peaaegu kõik välitööd tehtud – enne kui lumi maha tuli.
Arvestades lisaks ka asjaolu, et oktoobri lõpus toimus Saaremaal RMK looduskaitsekonverents, on üks uudis kogu selle aja olnud tagaplaanil ning ei ületanud ka ühegi organisatsiooni uudiskünnist (vähemalt meie teada mitte). Dam Removal Europe (DRE on rahvusvaheline koostöövõrgustik, mille eesmärk on edendada vananenud ja kasutuseta paisude eemaldamist Euroopa jõgedest, et taasavada ja taastada looduslikud ja ajaloolised jõelised elupaigad) algatas uue traditsiooni ehk tähtpäeva – rahvusvaheline paisu eemaldamise päev. Ikka selleks, et antud tegevust ja selle vajalikkust selgitada ja hoida Euroopa mastaabis tähelepanu all nii inimeste, kogukondade, kohalike omavalitsuste seas kui ka Brüsseli koridorides. Eelnevalt on siirdekalade rändepäeva tähistatud iga kahe aasta tagant kevadel – 21. mail (järgmine ongi 2026. aastal), kuid paisu eemaldamise päev on midagi uut ja seda tähistatakse edaspidi 8. oktoobril.
Ühtegi ametlikku tegevust me RMK veeökoloogide poolt ei jõudnud kahjuks sel aastal Euroopa kaardile märkida, kuid seda enam tuli üllatusena meile endilegi, et veetsime pea nädal aega hiljem ühe päeva looduses Hendrikhansu oja ääres lammutades ühte osalist rändetõket. 16. oktoobril kogunesime veeökoloogide tiimi ning teiste vabatahtlikega Pärnumaale, Hendrikhansu oja äärde, et veeta seal üks tegus pärastlõuna ja anda panus Eesti veekogude tervise parandamiseks. Kuna organiseerimiseks jäid ainult mõned päevad, võeti kaasa need, keda nii kiiresti leida õnnestus – kes tuli koera, kes elukaaslase või lapsega! Kuna aga suuri maakive oli samuti vaja jões liigutada, õnnestus meil kaasa haarata ka Eesti Vabatahtlike Kalakaitsjate liige ja loodusgiid Tõnis Milling.
Meie talgupäeva ja töö eesmärgiks oli eemaldada Hendrikhansu ojalt kunagine inimtekkeline paisuvare, mis madalveeperioodil takistas vee-elustikul vabalt liikuda. Endised paisu maakivid veeretasime laiali ning paigutasime jõkke võimalikult hajusalt, et ei jääks ühtegi astangut. Töö tegime ära käsitsi, abiks kangid või kuvaldad. Väiksemad kivid sai igaüks omal jõul eemaldatud, suuremate kivide liigutamiseks läks aga vaja mitme mehe rammu. Tööd jagus kõigile ning ka koostöö sujus suurepäraselt. Kui keegi sellel päeval Hendrikhansu jõe kõrval maanteel jalutas, võis ta päris ära ehmatada, sest jõe äärest oli kosta vahepeal gerdkanterlikke möirgeid. See oli härra Milling, kes kasutas iidseid teadmisi ja kogemusi, kuidas suured kivid paremini liikuma saada – ikka koos häälitsustega!
Lisaks kõikidele vabatahtlikele, lähevad erilised kiidusõnad ka meie talgupäeva tublile eestvedajale Anettile, kes suutis kogu talgupäeva kiiresti ning oskuslikult organiseerida ning jagas kohapeal selgeid juhiseid, kus iga kivi peaks jões asetsema ning jõkke kukkunud palk jääks samasse kohta alles! Tänu heale korraldusele ning ühisele pingutusele saime kõigile üllatuseks töö tehtud kiiremini kui arvasime ning üks jõelõik on jälle vee-elustikule kergemini läbitav.
Eemaldatud endine paisuvare asus jõe keskjooksul ning oli peamiselt takistuseks madalveeperioodil. Ka taolised käsitsi tehtavad “kivilükkamised” annavad väikestele ojadele tegelikult suure panuse. Kalade noorjärgud peavad suveperioodil samuti rändama kas sügavamatesse jõelõikudesse või uutele toitumisaladele. Paraku ei olnud see takistus ainus – inimesed on Hendrikhansu ojale rajanud kokku viis rändetõket. Lisaks meie eemaldatud paisuvarele oli ojal veel eelmisel aastal üks sarnane, kuid suurem kivivare jõe alamjooksul, mille RMK on nüüdseks eemaldanud.
Päris jõe ülemjooksul asub Veelikse pais ning sellest allapoole osaline rändetakistus Sarja pais ja kaladele täiesti ületamatu Hendrikhansu pais.
Viimane on RMK looduskaitseosakonnal plaanis töösse võtta 2026. aastal. Seega võiks Hendrikhansu oja olla tulevikus vähemalt siirdekaladele peaaegu täies ulatuses avatud. Loodame, et lähitulevikus leiavad eemaldamise ka ülejäänud inimtekkelised takistused ning Hendrikhansu oja saab lõpuks taas vabalt voolata – nii, nagu loodus on ette näinud.
Kõige muu jutu kõrval tuleb siinkohal tänada ka maaomanikke! Nagu eelnevalt mainitud, toimus kogu organiseerimine maksimaalselt nädala ajaga, mille jooksul teavitasime oma plaanidest Keskkonnaametit ja saime kooskõlastuse ka maaomanikult. Väiksemad tööd jõgedel on suurte paisude lahendamiste kõrval samuti vajalikud ning väärtust edasi kandvad tegevused. Ning ärme ära unusta, et need tegevused saavad tehtud tegelikult maaomanike tõttu, kes meil seda eramaadel teha lubavad. Eriline tänu veel nendele maaomanikele, kes võtavad telefoni toru vastu ja ütlevad: “Ma olen ammu seda teha tahtnud” või “Muidugi tulge, mul endal ei ole sellest hunnikust jõud üle käinud.” Aastate jooksul kipuvad meil tihti väikesed positiivsed kogemused maaomanikega meelest ära minema, sest muud tööd ja bürokraatiat tuleb ka teha.
Veeökoloogide tiim tänab siinkohal kõiki maaomanikke, kes on alates 2020. aastast oma maal vajalikke töid lubanud teha!
Talgupäeva toetas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projekt “Mitteheas seisundis veekogumite tervendamine”.
