Metsiste heaks tehtud looduskaitsetöödega võib rahule jääda
RMK looduskaitseosakonnal valmis aasta lõpuosas veel viis Rail Balticu metsise hüvitusala Lõuna-Pärnumaal. Tööd vaadati koos koostööpartneritega ka üle – kohal olid esindajad Keskkonnaametist, Rail Balticust ning Eesti Ornitoloogiaühingust. Ühiselt hinnati nii tehtud lahendusi kui ka tööde tulemust maastikul.
Kõigil hüvitusaladel oli tööde põhisisu sarnane: kuivenduskraavid suleti, et metsise elupaikades taastada looduslikumad tingimused. Samas on iga ala omanäoline ning see nõudis ka veidi erinevaid lähenemisi.
Kaugoja hüvitusalal asub keskosas looduslik nõgu, kuhu vesi kokku valgub. Seal kulges kunagi looduslik oja, mis hiljem sirgeks kaevati. Pärast paisude rajamist hakkas vesi taas suunduma oma endisesse sängi ning aja jooksul võib seal jälle kujuneda looklev ja looduslähedane metsaoja.
Kaugojal tuli tööde tegemisel arvestada ka sellega, et paisude rajamisel liikuma pääsenud setted ei kanduks edasi Reiu jõkke. Selle vältimiseks rajati tööala lõppu settetiik, kuhu peenem materjal sai sadestuda. Lahendus osutus tõhusaks ning praeguseks, kui tööd on lõppenud, on settetiigi vesi juba puhas.
Kotisoo–Marina hüvitusalal, mille suurus on 356,5 hektarit, ilmnes tööde käigus, et üks kraavilõik oli juba rabastunud ning kaetud turbasamblakihiga. Seal ei hakatud kraavi enam paisuga sulgema, vaid veetaseme tõstmiseks rajati paisud kraavi otstesse, jättes vahepealse ala looduslikult arenema.
Üldjoontes pälvisid kõigi viie metsise hüvitusala looduskaitsetööd palju kiitust. Kraavid on ühtlaselt tasandatud, voolunõvasid ei ole jäetud ning vesi saab maastikul liikuda aeglaselt ja loomulikult, nii nagu see toimib looduslikes tingimustes.
Rail Balticu hüvitusmeetmete kava eesmärk on taastada ja võtta kaitse alla uusi metsise elupaiku, et kompenseerida raudtee rajamisest tulenevat mõju ning siduda killustunud elupaigad suuremateks terviklikeks aladeks. Sobivad alad valis välja Eesti Ornitoloogiaühing ning need paiknevad Lõuna-Pärnumaal.
Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks ning kuuse osakaal on kasvanud võrreldes metsisele sobivate looduslike elupaikadega. Looduskaitsetööde abil saab suunata nende alade arengut nii, et taastuksid metsisele sobivad looduslikud omadused. Metsis vajab suuri, võimalikult looduslikke metsamassiive, sealjuures eelistab ta vanemaid, hõredamaid männikuid ning siirdesoo- ja rabaservi.
Lisaks neile viiele alale valmisid sel sügisel ka Jaamaküla ja Rabaküla metsise hüvitusalad. Eelmisel aastal taastati Nepste, Lodja ja Saki hüvitusalad. Alanud on tööd viimasel – Venemurru hüvitusalal. Selle valmimisel saavad Rail Balticu rajamisega seotud metsise elupaikade taastamistööd tervikuna tehtud.
2025. aasta metsise hüvitusalad:
- Jaamaküla 461,6 ha
- Rabaküla 266,1 ha
- Marana 276,3 ha
- Mõtuse 362,9 ha
- Kotisoo-Marina 356,5 ha
- Reiu 78,5 ha
- Kaugoja 126,4 ha
Suurim kahju Nõukogude ajal
Looduskaitsjad muretsesid metsise käekägu pärast juba sadakond aastat tagasi. Näiteks ajaleht Postimees vahendas (13.05.1921 nr 105) professor Johannes Piiperi ettekannet Eesti Looduskaitse sektsiooni koosolekul, milles professor mainis muuhulgas, et metsise arvukus on “väga kahanemas” (https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1921/05/13/18). Nii oligi 1926. aastal metsise arvukus riigimetsas u 1400 kukke, mis on hinnanguliselt sama suur kui praegu (tõsi, riigimetsa pindala on nüüd märgatavalt suurem). Metsise kaitse (peamiselt jahipiirangud) osutusid 1930ndatel tulemuslikuks ning 1938. aastaks oli riigimetsas teada 481 metsiste mängupaika, kus loendati kokku 2435 metsisekukke (Eesti mets 25.01.1939 nr 1).
Metsise elupaikade vähenemine sai aga suuremaks probleemiks just pärast II maailmasõda, kui toonases Nõukogude Eestis asuti väga suures ulatuses kuivendama nii soid, rabametsi kui ka niiskeid okasmetsi eesmärgiga suurendada metsade ja põllumajandusmaa tootlikkust. Kuivendamise hoogtöö jõudis kõige kaugematessegi metsasoppidesse ja sestpeale saame Eestis rääkida metsise arvukuse pidevast langusest. Murelikult kirjutas Edgar Kask Eesti Looduse 1973. aasta aprillinumbris, et kuivendusega on liiale mindud ja kuivendatakse alasid, mis ealeski majanduslikku tulu ei anna, kuid rikuvad metsiste elupaiku. Tuntud metsiseuurija Ene Vihti hinnangul oli võrreldes 1939. aastaga 1977 aastaks metsise asustustihedus riigimetsas vähenenud kaks korda. Kusjuures vähenenud oli nii kukkede arv mängudes kui ka mängupaikade arv, samas kui riigimetsa pindala oli peaaegu kahekordistunud (Ene Viht “Metsis ja inimene” Eesti Loodus 1983 nr 3).
Igasugune mets ei sobi
Seega saab põhjus olla küll selles, et metsisele sobivaid elupaiku on jäänud vähemaks ehkki metsa on rohkem. Asi selles, et kui täiskasvanud metsisele võivad tõesti sobida väga eripalgelised metsad (väga tiheda alusmetsaga puistutes metsis siiski ei taha maapinnale tulla), siis pesitsusperioodil sobivad metsisele eelkõige hõredama alusmetsaga puistud, kus alustaimestikus domineerivad puhmad (sinikas, mustikas), millel elavad putukad ja putukate vastsed on metsisetibudele oluliseks toiduks.
Kui mõelda klassikalise kõdusoometsa peale, kus kuivenduse on olnud tõhus ja puidu tootlikkus on seetõttu suurenenud, siis sellega kaasneb sageli muutus alustaimestikus – puhmarinne hõreneb (alustaimestiku katvus võib üldse väheneda, kuna puuvõrastik muutub tihedamaks, või muutub alustaimestiku liigiline koosseis – kattekold tõrjub mustika välja, vohama võivad hakata kõrrelised) ja alusmets muutub tihedamaks. Viimane on eriti suur probleem peale harvendusraiet, mil põõsarinne võib muutuda nii tihedaks, et inimeselgi on ebameeldiv sellises metsas liikuda).
Ent oleks ekslik siduda 20. sajandi teises pooles alanud metsise asurkonna kahanemist vaid ühe konkreetse põhjusega. Võrreldes esimese iseseisvusperioodiga on Eestis tohutult suurenenud kiskjate arvukus. Kui tollal oli näiteks metsnugiseid sadades, siis nüüd tuhandetes; kui rebast oli tuhandetes, siis nüüd kümnetes tuhandetes; kährikut, keda nüüd on samuti kümnetes tuhandetes, polnud siis üldse ja sama lugu on metsseaga. Lisaks kuivendamisele on puude kasvu turbamuldadel kiirendanud ka õhusaastest tingitud toitainete sissekanne.
Paraku võimendavad kõik need tegurid koos toimides metsisele avalduvat negatiivset mõju. Kuivenduse tõttu vähenenud sobiv elupaik sunnib metsisekana koos poegadega rohkem ringi liikuma, mis suurendab ohtu sattuda kiskja ohvriks, mille tõenäosus on niigi suur. Lisaks võib kõrreliste rohkus alustaimestikus raskendada vihmas või kastes märjaks saanud metsisetibude kuivamist.
