Taani veed ja õppetunnid
RMK looduskaitseosakonna inimesed osalesid Kliimaministeeriumi allasutuste õppereisil Taanis. Meid võõrustasid Jüütimaa „veekogude advokaadid“, nagu Aarhusi valla tehnika- ja keskkonnaosakonna bioloog Kristiina Mardi end tutvustas.
Vesi, eelkõige põhjavesi oli sel kevadel Taani parlamendivalimiste debattides kuum teema. Eelmisel aastal võetud proovidest selgus, et rohkem kui pooltes Taani joogivee kaevudes leidub põllumajandusest pärit pestitsiidide jääke ja kohati üle piirnormide. Piirkonniti on ka nitraatide sisaldused põhjavees väga kõrged, mis on samuti intensiivse põllumajanduse ja väetamise tagajärg. Olukorras, kus Taani saab pea kogu oma joogivee põhjaveest, küsisid poliitikud õigustatult üksteiselt, et kes vastutab ja mida teha annab?
Põllumajandus ja muu inimtegevus pole ka Taani vooluvett ehk jõgesid ja ojasid hästi kohelnud. Viimase 200 aasta jooksul on hinnanguliselt 90% neist inimese poolt muudetud – sirgendatud, süvendatud ja paisutatud. Metsaste puhveralade, jõelammide ja jõeäärsete märgalade kadumisel jõuab üha enam toitaineid jõkke ja seejärel ka merelahtedesse, põhjustades seal veeõitsenguid ja hapnikupuudust. Rändetakistused ja kadunud elupaigad vähendavad aga kalade ja teiste vee-elukate arvukust.
Vesi on inimestele aga nii oluline kaaslane, et sellistest probleemidest ei saa mööda vaadata. Aastal 2000 võeti Euroopa Liidus vastu veepoliitika raamdirektiiv, mille järel hakkasid kõik liikmesriigid koostama veemajanduskavasid ehk vete terviseplaane, nagu neid nunnumalt kutsutakse. Tugevalt lihtsustades võib öelda, et veemajanduskavad panevad paika, et mida ja kus tuleb ette võtta, et pinna- ja põhjavee ökoloogiline seisund paraneks (või ei halveneks). Kavasid koostatakse ja uuendatakse iga 6 aasta järel. Lihtne?
Taani veenõukogud
Tegelikult ei ole, sest iga veekogu on tema valgala nägu (vaata ka J. Tätte: „Iga vesi jõuab ükskord jõkke…“) ja valgaladel põrkuvad paljud erinevad huvid. Viimaste veemajanduskavade uuendamisel on Taani katsetanud uut moodi planeerimis- ja kaasamisvormi – piirkondlikke veenõukogusid. Ehk asendada n-ö ülevalt alla planeerimine alt üles initsiatiividega, mis võiks tegevuste elluviimisel ka vähem vastuseisu tekitada ja lisada rohkem kohalikku teadmist.
Taani riik seadis igale piirkonnale üldised eesmärgid – peate parandama x km vooluveekogusid, eemaldama y hulga rändetõkkeid ja selleks anname teile z miljonit taani krooni. Lisaks anti kaasa meetmete kataloog, kus oli kirjeldatud võimalikud tüüplahendused vete tervendamiseks. Kuidas täpselt ja kus nende tulemusteni jõutakse jäigi nõukogude otsustada. Või no ettepanek teha, sest lõplik sõnaõigus jäi siiski riigile. Pooleks aastaks kogunesid 23 piirkondlikku nõukogu, mis koosnesid nii vee „kasutajatest“ kui „kaitsjatest“. Peamiselt olid esindatud põllumehed, kalamehed, töösturid, vee-ettevõtted, turismiettevõtted ja looduskaitseorganisatsioonid. Tööd juhtis kohalik omavalitsus, kes lõpuks ka ettepanekud vormistas ja riigile esitas.
Kui tõhus selline lähenemine oli? Asja on põhjalikult uuritud teadusartiklis, mis jõudis päris põnevate tulemusteni. Veenõukogude pakutud meetmed olid kulutõhusamad kui varasemad keskvalitsuse ülevalt-alla kavandatud lahendused: sama raha eest on lootus saada rohkem ökoloogilist kasu. Lisaks pakkusid veenõukogud mitmes piirkonnas taastamistegevusi rohkem, kui oli riigi poolt ettenähtud miinimum.
Tundub, et taanlastel endal jäi sellest kaasava planeerimise praktikast igal juhul hea maik suhu. Aga see oli alles tegevuste planeerimise etapp, millele järgneb elluviimine. Lähituleviku riiklikud eesmärgid on Taanis ambitsioonikad: näiteks parandada 7500 km ulatuses vooluveekogude seisundit ja eemaldada 1500 kalade rändetakistust. Järgnevalt väike valik tehtud või pooleli olevatest projektidest, mida oma õppereisil külastasime.
Kongeå jõe alamjooksu taastamistööd
Kongeå ehk Kuningate jõgi algab Lõuna-Jüütimaa keskosast ja suubub Põhjamerre. 2023. aastal alanud ja 7 aastat kestva LIFE projekti peamiseks eesmärgiks on peaaegu välja surnud Põhjamere siia (Coregonus oxyrinchus*) asurkonna päästmine ja jõe alamjooksul märgalade ja jõeloogete taastamine. Kongeå jõe alamjooks on sirgendatud ja ajutiselt üleujutatav lammiala kasutuses peamiselt põllumajandusmaana. Tõusva mereveetaseme tõttu on neid alasid järjest keerulisem harida ja maaomanikud on huvitatud oma maid müüma või vahetama, et seal aktiivne põllumajandus lõpetada. Umbes 780 ha suurusel alal plaanitakse sulgeda kuivenduskraavid, luua märgalasid ja avada vanad jõelooked, et taastuks lammiala loomulik veerežiim.
Giber Å jõe paisu avamine
Giber Å on tegelikult rohkem oja kui jõgi Aarhusi kommuunis. Üle 100 aasta tagasi ehitati Vilhelmsborgi pais ja jõeorg muudeti paisjärveks. 2015. aastal sai pais tormi ja tulvavete tõttu tugevalt kahjustada ja tekkisid arutelud, mida edasi teha? Laual oli kolm varianti: pais parandatakse ja järv säilitatakse (1), järv kaob ja paisu muldkeha koos sillaga eemaldatakse (2) või järv kaob, aga paisu muldkeha ja sild säilitatakse (3). Otsus langes viimase kasuks, mille tulemusel kadus jõelt rändetakistus, endise paisjärve alal taastati jõesäng ning samas säilis ka juba kultuuriväärtuseks muutunud ajalooline teelõik üle jõe. Endise paisjärve alale loodi kergliiklusteed ja jõeäär muutus uueks liikumiskoridoriks ja puhkealaks.
Gudenå jõe paisude avamine
149 km pikkune Gudenå jõgi on riigi pikim. Pikimale jõele kohaselt toimub sellel just praegu Taani ajaloo üks suurimaid veekogude taastamisprojekte, mida tinglikult valmistati ette ligi 10-aastat (ehk räägiti läbi ja sõlmiti kokkuleppeid). Gudenå jõele rajati üle 150 aasta tagasi Vestbirki pais ja 1920ndatel alustas tööd hüdroelektrijaam. Kui eelmise sajandi alguses oli tegemist veel olulise tootmisvõimsusega, siis viimasel ajal oli sellest saanud elektrit tootev muuseum (võimsus umbes 1 MW, võrdluseks Eesti võimsaim Linnamäe hüdroelektrijaam 1,1 MW). Jõe taastamistööde tõttu on elektritootmine jaamas praeguseks lõppenud.
Kõige keerukam tööala on endine paisjärv, kus eesmärgiks on taastada nii jõesäng kui ka säilitada osa järvest, kuna see on kujunenud oluliseks puhkealaks. Selleks rajatakse ligi 1,7 km pikkune vall, mis eraldab jõe järvest. Valli konstruktsioon on kolmekihiline. Vundamendiks veeti järvepõhja veidi kandvam killustikust täide, millele laotatakse 8 m laiad ja 25 m pikad geotekstiilist kotid (geotubes). Kottidesse pumbatakse veega segatud järvesete. Vesi imbub kotist ajapikku välja, aga sete jääb sisse, moodustades püsiva ja veekindla valli tuuma. Lõpuks kaetakse vall külgedelt ja pealt selle sama sette ja liivaka mullaga. Kokku paigaldatakse valli sisse 23 kotti. Kõikide Vestbirki projekti tööalade peale kokku taastatakse umbes 9 km Gudenå jõe looduslikust sängist ja tööd peaksid lõppema selle aasta lõpuks.
Isegi kui teed lõpptulemuseni on käänulised, on Taani ja Eesti pingutused veekogude parema tuleviku nimel sarnased. Oma väikses tiigis või ojas sulistades võib vahel ekslikult tunduda või näida, et just meie teeme kõige rohkem: ohverdame majandushuvisid looduse nimel, kiusame inimest ja muretseme veekogude pärast liiga palju. Aga ei – teised teevad ka ja tihti rohkemgi. Kui veel avarama pilguga vaadata, siis tegelikult oleme näiteks Taaniga täitsa vett pidi ühendatud ja sama riimveelise sooja supi sees, mida kutsutakse Läänemereks.
Õppereis toimus projekti LIFE IP CleanEST (LIFE17 IPE/EE/000007) raames. LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Eesti riik.
