Pärandniit jääb püsima seal, kus inimene ja loodus tegutsevad koos
Pärandniit võib esmapilgul paista lihtsa avatud maastikuna: lilleline heinamaa, mereäärne karjamaa, hõredate puudega puisniit või kivine loopealne. Tegelikult on see väga vana ja liigirikas elupaik, mille püsimine sõltub inimese ja looduse koostööst. Sealne elustik on looduslik, kuid sobivad tingimused on tekkinud tänu niitmisele, karjatamisele ja järjepidevale hooldusele. RMK taskuhäälingus „Elupaikade hääled“ räägib saatejuht Kristi Kool pärandniitude tähendusest, taastamisest ja hoidmisest koos bioloogi ja Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professori Aveliina Helmi, RMK looduskaitsespetsialisti Bert Holmi ning pärandkoosluse hooldaja Martin Kruppiga.
Pärandniit on looduse ja inimese ühine looming
Poollooduslik kooslus tähendab elupaika, kus liigid on tulnud ise, kuid koosluse hoidmiseks on vaja mõõdukat inimtegevust, näiteks niitmist või karjatamist. Pärandniit on selle kõige tuntum ja väärtuslikum vorm. Selle alla kuuluvad puisniidud, rannaniidud, luhad ja loopealsed. Sõna „pärand“ viitab pikale ajaloole: need maastikud on jõudnud meieni põlvkondade töö, loomapidamise ja maaharimise kaudu.
Pärandniidu teeb eriliseks see, et inimene ei ole sinna liike istutanud ega kooslust kunstlikult loonud. Taimed, putukad, mullaelustik ja nende seosed on kujunenud looduslikult. Inimese roll on pakkuda sobivat häiringut: niita, karjatada ja hoida maastik avatuna. Tänapäeva hooldus matkib osaliselt kunagisi looduslikke protsesse, kus avatud ja poolavatud alasid hoidsid metsikud rohusööjad.
Liigirikkus vajab valgust ja ruumi
Pärandniitude väärtus ei seisne ainult ilusas vaates, vaid selles, kui palju elu mahub väikesele alale. Nende kooslustega on seotud suur osa Eesti taimeliikidest, paljud kaitsealused liigid, orhideed, kullerkupud, liblikad, tolmeldajad ja avamaastike linnud.
Liigirikkus vajab aga avatud maastikku. Kui hooldus kaob, hakkab niit Eestis enamasti võsastuma, roostuma või metsastuma. Valguslembesed taimed ja nendega seotud putukad kaotavad elupaiga ning maastik muutub vaesemaks. Seetõttu ei piisa üksikutest korras niidulappidest. Pärandniidud peavad moodustama võrgustiku, kus liigid saavad püsida ja levida.
Taastamine vajab ka hooldajat
Pärandniidu taastamine algab arusaamast, et heast tahtest üksi ei piisa. Talgud hoiavad sidet maastikuga ja võivad olla alguseks, kuid suurel pindalal võsastunud või roostunud alade taastamiseks on vaja teadmisi, tehnikat ja järjepidevat hooldust.
Taastamistöö võib tähendada roostiku tagasitõrjumist, võsa eemaldamist, puisniidu avamist või loopealse uuesti kasutusse võtmist. Seda tuleb teha ettevaatlikult, sest eesmärk ei ole maastikku jõuga ümber kujundada, vaid tuua tagasi tingimused, mida niiduelustik vajab.
Kõige olulisem on, et taastatud alale leiduks hooldaja. Kui pärast taastamist ei tule sinna loomi, niitjat ega kohalikku kasutajat, kasvab ala uuesti kinni. Hooldaja töö on sageli nähtamatum kui taastatud maastiku ilu, kuid just sellest sõltub koosluse püsimine. Loomade liigutamine, tarade rajamine, ligipääsude korraldamine ja niitmise ajastamine on pärandniidu hoidmise igapäevane pool.
Hea hooldus ei tähenda ainult kuupäevade täitmist. Oluline on vaadata, milline on niidu seisund, kui palju on rohtu, kuidas kannab maa ja millist karjatamissurvet ala vajab. Pärandniit ei ole tootmispõld, kus igal aastal saab kõike teha samamoodi. See on elav kooslus, mida tuleb osata lugeda.
Avatud maastik aitab loodust märgata
Pärandniitude taastamine muudab ka inimese kogemust maastikust. Seal, kus võsa varjas mere, avaneb vaade. Seal, kus roostik sulges ranna, pääseb taas liikuma. Seal, kus kinnikasvanud ala tundus unustatud, hakkavad õitsema taimed ja tagasi tulema linnud ning putukad.
Selline muutus aitab mõista, et looduskaitse võib olla nähtav paranemine: avaram maastik, liigirikkam elupaik ja paik, kus inimene tunneb ennast taas osana loodusest. Pärandniitu on lihtsam hoida, kui selle väärtust tuntakse. Kui nähakse orhideesid, liblikaid, maasikaid, kariloomi ja avatud rannavaadet, muutub selle töö mõte selgemaks.
Pärandniit ei ole mälestus kadunud taluelust, vaid tänapäevane elupaik, millel on Eesti looduses väga suur roll. Seal püsivad liigid, kes vajavad valgust, avatust ja mõõdukat häiringut. Kui pärandniidule antakse valgust, ruumi ja hoolt, taastub rohkem kui üks heinamaa. Tagasi tuleb maastik, mille keskel inimene on kaua elanud, ning koostöö, milles loodus ja inimene hoiavad teineteist elus.
Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.
