Märgalad pole vaid sood ja rabad
Kui esimene pilt, mis silme ette tuleb, mainides sõna „märgala“, on soo või raba, siis tegelikult on vaja mõelda palju laiemalt neile aladele, mille põhitunnuseks on veerohkus. Olgu see siis hooajaline või püsiv, miks mitte ka inimtekkeline. RMK taskuhäälingus „Elupaikade hääled“ avab märgalade põnevat maailma saatejuht Kristi Kool koos Eesti Maaülikooli loodusturismi vanemlektori Marika Kose, Eestimaa Looduse Fondi märgalade programmi koordinaatori Jüri-Ott Salmi ja RMK looduskaitseosakonna juhi Kaupo Kohviga.
„Märgalaks liigituvad väga erinevad maastikud, mitte vaid soo, raba või muu lage ala. Märgala võib olla ka näiteks mets. Definitsiooni järgi on märgala maastik, mis rannikul ulatub kuni kuue meetri sügavusele. Sisemaal kuuluvad selle mõiste alla kõik ojad, järved, vooluveed, ka õhukesed turvastunud muldadega alad: rabad, siirdesood, madalsood, soometsad, lammid. Põhitunnuseks on veerohkus, mõni nimetab seda ka liigveeks. Oluline on ka märkida kõiki neid liike, mis selle veerohkusega kaasnevad, mis saavad selles vees hakkama ja mis sõltuvad märgalal olevast veest,“ selgitab Salm.
Kohvi sõnul tuleb märgalade puhul eristada ka seda tunnusjoont, et kas märgalad on sesoonselt veerohked või on nad seda pidevalt. „Sood on osa märgalast ja sooks saab ala, kui selle turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri,“ selgitab looduskaitseosakonna juht.
Kose lisab sellelegi veel ühe nüansi: märgala ei pea olema looduslik, et olla märgala. Nii saavad märgala nimetuse ka inimese loodud biotiigid, settetiigid, poldrid, linnas ka erinevad kanalid. „Meil Eestis on looduslikke märgalasid palju ja neid inimtekkelisi vähem, kuid on riike, kus inimtekkelised on ainsad, mis suures linnastumises või põllumajanduses on märgalaks defineeritavad,“ ütleb loodusturismi vanemlektor. Tuleb tõdeda, et paljudes linnades, ka kuivemates piirkondades, on klassikaline märgala kogu oma liigirikkusega näiteks linnatagune veepuhastuslodu või -jaam.
Soometsade päästmine algas Viktor Masinguga
Praegune pigem positiivne olukord märgaladel on seotud sellega, et soid, rabasid ja muid alasid on tugevalt taastatud, kaitstud ja nende kasutamist piiratud. Salm ütleb, et 1960.‒70ndatel oli väga suur surve soode kasutuselevõtuks, et saada kuivendamise kaudu juurde nii põllu- kui ka metsamaad ja kaevandamise kaudu turvast ning muid materjale.
„Viktor Masing oli see, kes võttis siis ette laiema teavitustöö, et kõiki soid Eestis ära ei kuivendataks. 1981. aastal võetigi vastu oluline Eesti märgalasid kaitsev võrgustik, mis oli tolle aja võimu ja olukorda silmas pidades küllaltki murranguline. Nii suudetigi palju soid päästa,“ mainib Salm. Kuid soode kuivatamine ja kasutamine inimese hüvanguks on toimunud alati – nii mõisnike ajal kui ka Eesti esimeses vabariigis.
Kose mainib, et 2000. aastateks oli juba üsna kindlalt levinud arusaam, et soid tuleb hakata taastama. Sellest, mis seis on aga Eestis soodega praegu, kuhu minnakse edasi ja mis ohud valitsevad, kuulake juba pikemalt saatest!
Saate „Elupaikade hääled“ valmimist toetatakse Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine.
