EUSTAFOR 2026 aasta konverents 10.-12. juuni
Vastuvõtvaks organisatsiooniks oli Taani looduse agentuur (Danish Nature Agency -DNA). DNA majandada on 220 000 ha maid, millest 110 000 ha on metsamaa ja omakorda 48 000 sellest majandatakse looduslähedase metsanduse võtetega. Töötajaid on 800 ja toimetatakse üleriigiliselt 16 regioonis.
RMK-st osalesid konverentsil Mikk Marran, Kristjan Tõnisson, Kaupo Kohv, Airiin Vaasa ja Edvard Eelsalu.

Kui vaadata Taanit veidi kaugemalt, siis on selge, et Taani pole mitte Kopenhaagen vaid eelkõige ikkagi Jüütimaa. Jüütimaa on päris põneva maakasutuslooga paik, kus veel 120 aastat tagasi laiusid silmapiirini ulatuvad nõmmed ja tuiskliivaväljad. Inimesed olid vaesed ja majade ehitamiseks ja kütmiseks koguti nõmmedelt kanarbikumättaid. Täna vilguvad kõikjal tuulikute labad ja kodusead jalutavad rohelistel põldudel ringi. Seakasvatus on isegi nii oluline, et seakatku hirmus on metssiga liigina Taanist välja püütud ja riigi lõunapiirile on ehitatud seatara.



Meie konverents algas Lääne-Jüütimaal Norre Vosborgi lossist, kus lisaks kuningale oli peatunud H.C. Anderssen. Viimane kirjutas seal 14 päevaga kohe ka ühe tõsisema jutu valmis – „Lugu luidetest“.

Lossist rohkem avaldas aga muljet putukatele rajatud megastruktuur.
Esimesel päeval demonstreerisid taanlased, kuidas nad olid Põhjamere kaldal ca 400 ha suuruse metsastatud tuiskliiva ala avanud ja alustanud seal karjatamist hobuste ja veistega. Liivade liikumist nad väga ei peljanud, kuna karjatamiskoormus on madal ja enamus maapinnast kamardunud. Põhiliseks mureks oli neile hoopis loomade heaoluga seotud kaebused.
Jüütimaa maastiku muutumise lugu peegeldab ka DNA organisatsiooni muutumises. Peale esimest maailmasõda alustati nõmmede ulatusliku metsastamisega. Kasutati selleks kõikvõimalikke puuliike mägimändidest kuni sitka kuuskedeni välja. Alates 1992. aasta Rio konventsioonist hakkas Taani oma riigimaadel tõstma fookusesse elurikkuse ja rekreatsiooniga seotud eesmärke. 2005. aastal võeti vastu ka looduslähedase metsanduse tegevuskava ja Taani riigimets alustas tänaseks 30 aastat kestnud muutumist. Varem puidutulule keskendunud ja metsi lageraietega majandanud organisatsiooni fookus kandus eelkõige elurikkuse ja põhjavee seisundi kaitsele, rekreatsiooni võimaluste pakkumisele ja looduslähedasele püsimetsandusele. Taanlased ise kommenteerisid, et looduslähedase metsanduse kontseptsioon jõudis neile eelkõige Saksamaalt. Riigi muutunud eesmärkidega kohanes aegamööda ka meeskond.

Teisel päeval külastasime Straso metsas asuvat uut tüüpi loodusparki, kus peamine eesmärk on elurikkuse kaitse. Kogu ala on olnud sajandi alguses metsastatud. Peamised tegevused seal ongi seotud eelkõige avamaastike taastamisega, istutatud metsade looduslähedasemaks kujundamisega ja kraavide sulgemisega. Kusjuures metsade looduslikuks kujundamiseks on seatud konkreetsed tähtajad. Lehtmetsades tuleb muutus läbi viia 6 aastaga ja okaspuumetsades 25 aastaga, misjärel nad jäävad looduslikule arengule. Metsade kujundamisel on esimeseks prioriteediks väljaspoolt Euroopat puuliikidest vabanemine ja teiseks struktuurilise mitmekesisuse tekitamine. See 6 ja 25 aastat on aeg, mille jooksul on lubatud tagada Taani metsatööstusele stabiilne puiduvoog.
Huvitav oli ka see, et avamaastike hoidmiseks kasutavad taanlased veiseid ja hobuseid. Selleks on nad kogu kaitseala tarastanud. Loomad kuuluvad neile endale ja nende palgal on ka näiteks veterinaarid.
Päeva teises pooles külastasime Klosterhedeni metsa, kus taanlased demonstreerisid enda looduslähedasi metsandusvõtteid, kus peamine rõhk oli püsimetsandusel või sellele sarnaneval lähenemisel.
Huvitav oli neil maapinna ettevalmistusmehhanism. See oli pöörlev frees, mis ca 50 cm raadiuses purustas toorhuumushorisondi ca 10-15 cm sügavuselt ja keskmine puuri osa kobestas pinnase ca 0,5 m sügavuseni. See tundus üpris mõistlik agregaat kergematel muldadel.

Puidutootmise poolelt rõhutasid taanlased puiduhakke olulisust. Ligikaudu 50% läheb hakkepuiduks. Taanlased olid välja arendanud mudeli, mille kohaselt on esimese forwarderi külge on ehitatud hakkur ja selle järel sõidab teine forwarder konteineriga, kuhu siis puiste läheb. See konteiner sõidutatakse täitumisel tee äärde, kust omakorda viiakse otse katlamajja. Taanlaste sõnul pidi see eriti sobima väiksematele katlamajadele, kellel puuduvad suured ladestusplatsid. Kuidas see aga majandajatele lõpuks tasuv on jäigi meile mõnevõrra arusaamatuks. Samas möönsime, et kui ladestusala täiesti puudub, siis hädavariandina võib see olla ikkagi lahendus.
Kolmandal päeval külastasime Skanderborgi linna lähedal Anebjergi metsastamisprojekti.
Taani metsasus on ca 15% ja valitsus soovib selle tõsta 25% peale. Metsastada tahetaks eelkõige asulalähedasi alasid, et kaitsta põhjavee varu. See on omavalitsustele oluline, kuna kogu joogivesi tuleb põhjaveekihtidest. Vett eraldi ei puhastata ja intensiivse põllumajanduse tõttu on riskid veekvaliteedile suured.
Metsastamise aluseks on omavalitsuste planeeringud ja neist lähtuvalt edukad eramaade omandamised. Oste finantseerivad seejuures võrdselt riik, kohalik omavalitsus ja kohalik vee-ettevõte. Peale ostmist läheb maa riigile, kes vastutab metsastamise eest ja kujundab sinna koostöös kohalikega ja vabaaja veetmist toetava infrastruktuuri.
Üpris muljetavaldav oli taanlaste terviklik lähenemine maastiku planeerimisele. Vähemalt 25% planeeriti avatud ruumiks, et inimesed tunneks ennast maastikul hästi. Väga põhjalikult oli läbi arutatud erinevate hobide võimaldamine. Sealhulgas tõid taanlased välja, et eriti palju peavad nad diskuteerima just maastikuratturitega, kes soovivad kõikjale oma radu.

Koostöö kogukondadega toimub läbi kohalike koostöökogude, kuhu huvigrupid on kaasatud. Kui soovitakse mingeid rajatisi teha, siis huvigrupid reeglina ise finantseerivad nii ehituse kui ka püsihoolduse kulud.
Pigem positiivne:
Pigem negatiivne: