Lõkkekoht asub eramaal, seega palume üles näidata austust maaomanike vastu.
Metsavenna talust on võimalik ette broneerides tellida erinevaid teenuseid ja tutvuda metsavendluse ajalooga. Lõkkekoha lähedale jääb ka Metsavenna kauplus.
Kontakt
Telefon: +372 501 9564
E-post: info.pahni@rmk.ee
Objekti tüüp: lõkkekoht
Asukoha info
Asukoht : Võrumaa, Haanja-Karula puhkeala
Vastse-Roosa küla, Rõuge vald, Võrumaa
Kohalesõitmise õpetus : Võru-Valga mnt (tee nr 67) 37. kilomeetril keera Mõniste teeristist vasakule (Valga poolt 44 km ja paremale, suunaviit „Ape, Mõniste“). Sõida 6,5 km ja pärast Vaidva jõe silda ja Mehka teeristi keera vasakule. Lõkkekoht asub paremat kätt vahetult enne veskitammi.
Võru-Valga mnt (tee nr 67) 37. kilomeetril keera Mõniste teeristist vasakule (Valga poolt 44 km ja paremale, suunaviit „Ape, Mõniste“). Sõida 6,5 km ja pärast Vaidva jõe silda ja Mehka teeristi keera vasakule. Lõkkekoht asub paremat kätt vahetult enne veskitammi.
Hooldus tüüp : aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht : Järvamaa, Endla looduskaitseala
Järva vald, Järvamaa
Kohalesõitmise õpetus : Tallinn-Tartu mnt Mäeküla ristist keerata Koeru peale (viit "Koeru 34 km"). Vahetult enne Koeru alevikku keerab tee paremale (viit "Norra-Oostriku allikad 7 km"). Sõita 11,8 km ning pöörata vasakule (viit "Kirikumäe lõkkekoht") ja sõita seejärel 2,6 km Põltsamaa jõeni.
aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht:
Järvamaa, Endla looduskaitseala
Järva vald, Järvamaa
Kohalesõitmise õpetus:
Tallinn-Tartu mnt Mäeküla ristist keerata Koeru peale (viit "Koeru 34 km"). Vahetult enne Koeru alevikku keerab tee paremale (viit "Norra-Oostriku allikad 7 km"). Sõita 11,8 km ning pöörata vasakule (viit "Kirikumäe lõkkekoht") ja sõita seejärel 2,6 km Põltsamaa jõeni.
Suure tuulega olge pargis liikudes ettevaatlik, võivad murduda oksad ja ka puud. Talvisel ajal ja vihmaga võivad teerajad ja trepid olla libedad.
Maastikuliselt paikneb Oru park klindilahe suudmes Pühajõe orus liivakivipangal. Vahelduv reljeef mereäärse tasandiku, Neide panga ja Pühajõe oru kallastega muudab pargi maastiku väga vaheldusrikkaks ja kauniks. Siin võib näha kõrget paekallast, jõelammi, terrassidena tõusvat oruperve pangajärsaku serval, loopealset ja sügava liivase põhjaga kaldanõva. Tänu looduslikult mitmekesisele maastikule avanevad pargist ümbruskonna maastikule, merele ja samuti parki endasse ilusad ja huvitavad vaated.
Parkimisvõimalused
Toila alevis Mere puiestee ja Rannatee ristumiskohas vasakut kätt jääb bussijaam ja parkla.
Invavõimalus
Ratastoolis on võimalik parki siseneda Karu väravate parklast mööda pärna alleed ja Toila aleviku poolt Oru parklast, mööda kergliiklusteed. Pargis on tagatud ligipääs kogu lossiplatsi ulatuses samuti. Tiikide juurde ja Hõbeallika koopasse ratastoolis ligipääs puudub, samuti pole ka invatualetti.
Matkavõimalus
Oru pargi rohelise energia rada, algusega Hõbeallika kohal. Rajamist kaasrahastas Eesti Euroopa Liidu välispiiri programm.
Hooldus
Aastaringne hooldus
Suvine hoolduspidev
Talvine hooldus pidev
Vaatamisväärsused
Oru park on Põhja-Eesti üks liigirikkaim, maastikuliselt vaheldusrikkaim ja külastavaim turismiobjekt. 75 ha suurusel alal paikneb 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, teisendit või vormi, neist enamus kodumaaga väljaspool Eestit. Mõned näited: siberi seedermänd, suurelehine tobiväät, euro-ameerika pappel, suhkrukask, jaapani juudapuulehik, ebatsuuga, mandzuuria pähklipuu jpt haruldused.
Asub Oru pargi maastikukaitsealal. Vajadusel küsi piirangute kohta lisainfot Keskkonnaametist info@keskkonnaamet.ee, +372 662 5999
Kontakt
Telefon: +372 5681 5722
E-post: info.alutaguse@rmk.ee
Objekti tüüp: muu
Hooldus tüüp : aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht : Ida-Virumaa, Peipsi põhjaranniku puhkeala
Toila vald, Ida-Virumaa
Kohalesõitmise õpetus : Sõita mööda Tallinn-Narva maanteed. Jõhvist Narva poole peale Pühajõe silla ületamist näitab suunaviit Toila. Sõita 5,4 km kuni jõuate Toila alevisse. Sõita otse mööda Merepuiesteed Oru pargi sissepääsuni, vasakule jääb bussijaam ja parkla.
Teine sissepääs (koordinaadid BL: 59.418692, 27.531043).
aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht:
Ida-Virumaa, Peipsi põhjaranniku puhkeala
Toila vald, Ida-Virumaa
Kohalesõitmise õpetus:
Sõita mööda Tallinn-Narva maanteed. Jõhvist Narva poole peale Pühajõe silla ületamist näitab suunaviit Toila. Sõita 5,4 km kuni jõuate Toila alevisse. Sõita otse mööda Merepuiesteed Oru pargi sissepääsuni, vasakule jääb bussijaam ja parkla.
Teine sissepääs (koordinaadid BL: 59.418692, 27.531043).
Aidu matkaraja läbimisel palume tähelepanu! Liikumine on mööda vana karjääri ala, tähelepanu tõusudel ja laskumistel, eriti lume ja vihmaga. Parvega ületus on teie enda vastutusel. Võimalusel planeerige ületust valgel ajal. Ohutuse tagamiseks, ei tohi olla parvel rohkem kui 4 inimest, suurte inimeste puhul isegi vähem. Parve paneb liikuma teie käte jõud, kaldasse kinnitatud trossi tõmmates. Parvel olijatel palume hoida tasakaalu, soovituslik kükitada. Keelatud on kõigutamine ja piirete küljes rippumine. Lastega kanali ületusel peab parvel olema kindlasti ka täiskasvanu. Karjääri veekogud on salakavalad, jääle minek teie oma vastutusel, eeldusel et olete veendunud ohutuses.
Aidu matkarada kulgeb mööda suletud karjääri kaeveala, tõustes kohati kõrgetele tranšeede nõlvadele ja siis laskudes taas orgu, kus saab ülevaate karjäärialade metsastamisest. Teele jääb ka veega täitunud kaevealasid millest ühte tuleb ületada parvega. Rada teeb ringi ümber Aidu - Nõmme lõkkekoha.
Parkimisvõimalused
olemas
Varustus
Parkla, Aidu- Nõmme lõkkekohas kaetud lõkkease, katusega laud pingid, laavu, kuivkäimla, prügikast, puukuur. Infotahvleid 3 suurt ja 9 väikest, 1 parv
Matkavõimalus
Matkarada on ringikujuline algab ja lõpeb Aidu-Nõmme lõkkekohas, tähistus sinine puudel.
Tule tegemise võimalus
Kattega lõkkekohad Kaetud lõkkease grillrestiga
Hooldus
Aastaringne hooldus
Suvine hooldus2 korda nädalas
Talvine hooldus1 kord nädalas
Vaatamisväärsused
Aidu karjäär on üks omanäolisemaid tehismaastikke, mis leiab aina rohkem taaskasutust, nii turismi kui sporditegevuste näol. Lahtine kaevandus lõpetas töö 2012. aastal varude ammendumise tõttu. Pärast karjääri sulgemist hakkasid sissesõiduteed ja kaevealad veega täituma. Nii tekkis keset kivikõrbe Eesti oma helesiniste laguunide riik, kus karbonaatsed kivimid ja lubjakivi lahustuvad osaliselt vees ning hakkab moodustuma kips. Kipsikristallidelt peegelduv vesi põhjustabki kauni helesinise värvuse.
Hooldus tüüp : aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht : Ida-Virumaa, Peipsi põhjaranniku puhkeala
Aidu-Nõmme küla, Lüganuse vald
Kohalesõitmise õpetus : Tallinn-Narva maanteelt keerata Kohtla-Järvele ja liikuda edasi Kohtla Nõmmele, kust tuleb Eesti Kaevandusmuuseumi juurest sõita vasakule ümber muuseumi territooriumi mööda asfalteeritud karjääri teed Maidla suunas ca 2,5 km, kuni tee otsani, kust suunab vasakule viit Aidu- Nõmme lõkkekoht ja selle kõrval üle maantee kraavi ka Aidu matkaraja viit. Umbes 200 m pärast on paremal pool parkla, kuhu palume jätta auto, kuna järgnev on raskesti läbitav karjääri tee. Umbes 600 m jalutust ja peale järsku laskumist, jõuategi Aidu-Nõmme lõkkekohta, kust algab ka matkarada.
aastaringne Talvise hoolduse põhimõtteid vaata siit
Asukoha info
Asukoht:
Ida-Virumaa, Peipsi põhjaranniku puhkeala
Aidu-Nõmme küla, Lüganuse vald
Kohalesõitmise õpetus:
Tallinn-Narva maanteelt keerata Kohtla-Järvele ja liikuda edasi Kohtla Nõmmele, kust tuleb Eesti Kaevandusmuuseumi juurest sõita vasakule ümber muuseumi territooriumi mööda asfalteeritud karjääri teed Maidla suunas ca 2,5 km, kuni tee otsani, kust suunab vasakule viit Aidu- Nõmme lõkkekoht ja selle kõrval üle maantee kraavi ka Aidu matkaraja viit. Umbes 200 m pärast on paremal pool parkla, kuhu palume jätta auto, kuna järgnev on raskesti läbitav karjääri tee. Umbes 600 m jalutust ja peale järsku laskumist, jõuategi Aidu-Nõmme lõkkekohta, kust algab ka matkarada.
Aastal 2007 oli RMK inventeeritud metsamaa pindala 816 000 hektarit. Paari aasta pärast läks jätkuvalt riigi omandis olevate maade maakatastrisse kandmine liikvele ning sai korraliku hoo sisse 2011.aastal. Riigimaa pindala hakkas kasvama. 2014. aastal ületas RMK inventeeritud metsamaa pindala 900 000 ha piiri ning jätkas kasvamist sammudega 35 000 ha aastas. 30. septembril 2017 kanti RMK andmebaasi värskelt kirjeldatud 120-aastane kuuse-segamets Vergi lähistel. RMK-st oli saanud inventeeritud metsamaa pindala miljonär.
Vaatamata sobivatele tingimustele avastati Peipsi põhjarannik suvituspiirkonnana küllaltki hilja. 1961. aastal otsustati hakata rajama Kauksi turismibaasi ning randa püstitati 25 esimest telkmaja. 1962. aastal alustati tüüpprojekti järgi suvekohviku ehitust, mis valmis 1965. aasta mais. Kauksi turismibaas oli tuntud üle kogu Nõukogude Liidu. 1966. aastal võttis baas vastu juba 150 tuusikuga ja 30 tuusikuta matkajat. Neile kindlustati öömaja telgis ja toitlustamine. Õhtuti näidati turismibaasis viibijatele filme ning korraldati kultuuriüritusi. Oli olemas võrk- ja sulgpalliväljak, mängida sai lauatennist, koroonat ja piljardit. Lõbusõiduks sai üürida paate ja vesijalgrattaid. Õpetati matkatarkusi, korraldati reise lähiümbrusesse ning laevasõite Peipsil. Turismibaasis oli isegi oma raamatukogu, postkontor, telefonikaugejaama putka, kohapeal oli olemas arst.
Hilju Pärna mälestusi Kauksist:
„Mai lõpust kuni septembri alguseni olid turismibaasi tuusikud kõik Tallinnas maha müüdud. Meie siin ainult teenindasime. Turistid olid põhiliselt Moskvast, Leningradist, Kiievist, isegi Sahhalinilt. Suvehooajal olid turismibaasis tööl instruktorid, kelle ülesanne oli gruppe teenindada. Siit sõideti ümbruskonda ekskursioonidele. Käidi Narvas, Rakveres, Tartus. Haltuuraotsaks oli Kuremäe. Sinna ametlikult turiste ei viidud. Traditsiooniks olid hommikuvõimlemised, mida korraldati tervele laagrile korraga. Pandi muusika mängima ja valveinspektor viis võimlemise läbi. Üheks ilusaks traditsiooniks oli uue grupi vastuvõtmine ja vana ärasaatmine. Uue grupi vastuvõtmise organiseeris juba siin olev grupp. Grupid rivistati üles, lauldi ja kingiti uustulnukatele lilli. Ärasaatmisel rivistati grupid üksteise vastu, lauldi ja saadeti äraminejad teele.“
Peale turismibaasi külastajate peatus Kauksis rohkelt matkajaid, puhkuse veetjaid ja turiste nii Eestist kui mujalt. Peipsi põhjarannikule ehitati mitmeid asutuste suvilaid ja suvilakooperatiive. Planeeriti ka 800 lapsele mõeldud pioneerilaagri rajamist, kuid see jäi valmis ehitamata. 1991–1992 ehitati Kauksi randa kämpingumajad. Tänapäeval kannab kämping Kauksi puhkeküla nime.
Allikad: Nurgamaa, A. 2016. Iisaku vald läbi aegade. Nurgamaa, A. 2016. Meie külade lugu: Kauksi ja Kuru küla esmamainimisest tänapäevani.
Jõuga kääpad on Eesti suurim kääbaskalmistu Iisaku-Jõhvi tee ääres, külast kirde pool metsas. Kokku on seal 270 ümmarguse põhiplaaniga kääbast. Matmispaika seostatakse vadjalastega, sest kaevamistel saadud leiud olid omased just neile. Kirde-Eesti kalmistutel paiknevad kääpad tavaliselt üksteisele väga lähedal, Jõugal isegi kohati nii lähestikku, et väliselt jääb mulje, nagu oleks tegemist pikkade vallidega. Arheoloogilistel kaevamistel on avatud 117 kääbast või kääpapõhja. Enamasti on kääpad ümmarguse kujuga ning nende keskmine kõrgus on 0,3–1 m ja läbimõõt 2,5–6,5 m. Surnud olid Jõuga kääbastesse maetud põletamata, selili asendis ja peaga lääne suunas. Harilikult oli kääpas üks, harvem ka 2–7 surnut. Matused kääbastes pärinevad 12.–15. sajandist, surnute juurest leiti panustena ehteid ja münte. 1950. aastal juhatas arheoloogilisi kaevamisi arheoloogiaprofessor Harry Moora. Ühest kalmest leiti väike tekstiilitükike 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul maetud vadjatarilt. Leiu tähtsus selgus alles 30 aastat hiljem, kui geoarheoloog Jüri Peets alustas tekstiilide arvelevõttu. Ilmnes, et tegemist on varrastel kootud kinda tükikesega. See on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Varrastel kudumise oskuse alguseks Baltimaades peeti seni 17. sajandit. Jõuga kindaleiu põhjal võib selle paigutada 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks. Enne varrastel kudumise oskuse levikut oli levinud silmkoetehnikaks nõeltehnika. See põhines luu- või puunõela abil lõngast silmuste loomisel ning silmuste vahelt lõnga läbiviimisel ja kokkutõmbamisel, mille tulemusena tekkis hargnematu, tihe ja paks pind. Mitmete Jõugalt leitud nõeltehnikas valminud kinnaste jäänuste hulgast on leitud põdra karvu, villa üldhulgast moodustasid põdra karvad 5–10%. Põdrakarvu oli lisatud tõenäoliselt selleks, et kinnaste vastupidavust ja veekindlust tõsta. Kinnaste valmistamiseks kasutatud vill oli tavaliselt hele ja värvimata, lõng jäme, harilikult korrutamata. Komme panna surnutele kindad kätte oli ilmselt tuttav vaid läänemeresoomlastele, teistest etnilistest piirkondadest sellised teated puuduvad.
Allikad: Ida-Virumaa. Eesti kultuurilooline digitaalkaart Radar. Kivirüüt, A. 2014. Iisaku ja Alajõe valdade arheoloogiamälestised. Peets, J. 1993. Tekstiilileide Ida- ja Kirde-Eesti muinas- ja keskaegsetelt kalmetelt. Ligi, P. (koost.) Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil.
1919. aastal riigistati Vaivara mõis. Mõisa peahoone kinnistati eraldi maaüksuseks ning alates 1926. aastast hakati peahoonet Tallinna tuntud ehitusettevõtja Treubecki juhtimisel ümber kohandama lastekoduks. Mõisahoone ümberehitamine läks riigile maksma 3 500 000 marka. Kokku oli renoveeritud mõisahoones 58 kõrget ja õhurikast tuba. Ülemine korrus oli mõeldud tütarlaste tubadeks ning lastekodu juhataja elu- ja tööruumideks ning alumine poiste tubadeks ning kasvatajate eluruumideks. 27. oktoobril 1926 viidi Vaivara lastekodusse Narva Punase Risti lastekodust 70 last. Omaaegsele ajakirjandusele avaldas lastekodu avamine niivõrd suurejoonelises hoones muljet, lastekodu nimetati esimeseks ideaalseks lastekoduks Eestis. Ümberehitus sai lõplikult valmis 1932. aastal. Vaivara lastekodul oli oma talu 24,56 ha põllu-, 34 ha heina- ning 28 ha karjamaaga. 1934. aastal oli talul 5 tööhobust ning lisaks lastekodu tarbeks mära nimega Alma. Peeti 18 lehma ja 40 kana. Lastekodul oli ka paar mesitaru ning oma kasvuhoone, kus lisaks aedviljale ning lilletaimedele kasvas 8 viinapuud. Talutöid tegid ning 2,48 ha suuruse köögiviljaaia eest hoolitsesid lastekodu kasvandikud. Suveks jäeti nõrgema tervisega kasvandikud lastekodusse, ülejäänud anti kasuperedesse või ümbruskonna taludesse karjaseks. 1938. aasta jaanuaris puhkenud tulekahjus põles maha lastekodu tööliste elumaja. Tuli sai alguse puutöötoast. Tööliste maja kõrval asuvas suures aidas asus lastekodu viljatagavara ning lõhkeaine, mida kasutati põldudel kivide lõhkumiseks. Ait jõuti tulekahju puhkedes küll tühjaks tassida, kuid selgus, et hoone põranda alla oli ilmselt Vabadussõja aegadest peidetud padruneid ning võttis mitu päeva, enne kui tulekolded kontrolli alla saadi. 1941. aasta augustis evakueeriti Vaivara lastekodu lapsed Uuralitesse ja taganev vene vägi põletas lossi maha. Vaivarast evakueeritud laste jaoks määrati Nevjanski tehase paisjärve ääres asuva pioneerilaagri ruumid. Poolsaart nimetati Kamennõi Mõssiks, mis eesti keeles tähendab „kivine neem“. Eestist evakueeritud laste saatusest Venemaal saab pikemat lugeda Ene Hioni raamatutest „Saatust ei valita“ (1990) ning „Valged varesed“ (2014).
Allikad: ERA 50.1.82. Hion, Ene. 1990. Saatust ei valita. Lastekodu oli tuleohus. 1938. Postimees. 12. jaanuar. Narva lastekodust osa lapsi Vaivara üle viidud. 1926. Postimees. 1. november. Orav, V. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel. Parem lastekodu Eestis. 1926. Päevaleht. 4. august. Tuli hävitas Vaivara lastekodu. 1938. Maa Hääl. 12. jaanuar. Vaivara loss punase risti lastekodule. 1926. Postimees. 4. august. Vaivara lastekodust. 1936. Postimees. 28. juuni.
1943. aastal alustasid sakslased kindlustatud kaitseliinide rajamist võimaliku taandumise puhuks. Kui Narva suuna peamine kaitseliin Panther paiknes piki Narva jõge, siis Mummassaarest üle Sinimägede Vaivarani rajatud Tannenbergi liin oli mõeldud varuliiniks. Kaitseliini ehitas Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon Organisation Todt. Nimetus Tannenberg oli võetud lahingukoha järgi Poolas, kus sakslased Esimese maailmasõja ajal lõid otsustavalt tsaariarmeed. Tannenbergi kaitseliin algas Mummassaares peaaegu otse mererannalt ja kulges üle maantee Lastekodumäeni. Liini täiendas ka väliraudtee võrgustik Vasknarva-Kurtna-Vaivara piirkonnas. Liini võtmeks olid üle ümbruskonna kõrguvad Sinimäed. Kaevikud vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikud ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked. Tänapäeval on kaitseliin jälgitav kuni Sinimäe teeristini. Kaitseliini moodustasid kaevikud, punkrid, moondatud tulepositsioonid ja nende imitatsioonid. Sõjategevus jõudis Tannenbergi liinile 26. juuli õhtul 1944 ja kestis kuni septembri keskpaigani.
Allikad: Pajur A., Tannberg, T., Vahtre, L., jt. 2005. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Vaivara Sinimägede Muuseum
Kiviktaimla rajamise mõte pärines president Konstantin Pätsilt, kes soovis lisaks kiviktaimlale luua trepiga juurdepääsu mereni. Kuna paekallas oli selle koha peal varisemisohtlik, tuli alustada kindlustustöödest ning rajada tugimüür. Varisemisoht tugimüüriga välditud, ilmnesid kiviktaimla ehitamisel aga uued raskused. Pankranniku osa, kuhu kiviktaimlat rajada sooviti, osutus vesiseks ja soiseks – kivitaimlale ette nähtud maa-alal leidus 60 allikat. Nii tuli ala kõigepealt põhjalikult drenaažiga kuivendada. Edasi ühtlustati kalda pinda, ülemist liivakihiosa kaevati madalamaks ning täideti samas lohkusid liivaga. Peale kindlustustöid järgnes kiviplokkide ehitamine ja neile taimede istutamine, töö viidi läbi kolmes järgus. Kokku kulus kiviktaimla rajamiseks 800 kantmeetrit kive. Kiviktaimlasse istutati ainult kodumaiseid taimeliike, kokku leidus neid üle saja. Iga taim oli varustatud ladinakeelset nime kandva sildiga. Oru aednik E. Leemets põhjendas:
„Meie ei tahtnudki tuua eksootikat siia põhjamaa kargele rannikule. Kivitaimla on sama looduslik paekallas, ainult stiliseeritud kujul. Ja suurte kiviplokkide ühendamisega on püütud anda ka edasi seda kalju ürgset jõudu, mis on omane Viru ranniku kõrgele paekaldale üldse.“
Kolmest allikast moodustati kiviktaimlas miniatuurne kosk, mis langes paekividest kujundatud basseini ja suubus sealt merre. Basseini kaldale oli seatud üles kunstnik A. Jasmini loodud naisefiguur, basseinis ujusid kuldkalad. Suuremate varjupakkuvate puude alla ehitati ümbrusega kokku sobivad paekivipingid. Ülalt kaldalt viis alla mereranda kaunilt looklev paekivitrepp. Kiviktaimla rajamine kestis kaks aastat. Rajamistööd algasid kohalike aednike juhatusel, kuid tööd viimistlema kutsuti aiaarhitekt Saksamaalt, tõenäoliselt C. Kempkes. Väidetavalt oli Oru lossi kiviktaimla omal ajal Euroopa suurim.
Allikad: Euroopa suurim kivitaimla Orul. 1939. Esmaspäev. 5. august. Kevadtuuled Orul. 1939. Virumaa Teataja. 19. mai. Tammet, T. 2003. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel