Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
eeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?
(M. Under)
Lugu seisusekohatu armusuhte eest oma vendade poolt jääauku uputatud mõisapreilist Barbara von Tiesenhausenist on üks jõuliselt oma elu elanud legende. Ajaloolise tõepõhjaga lugu on oma traagilisuses olnud nii mõjuv, et on jäädvustunud nii kogukondlikku mällu kui ka rahvapärimusse.
Tiesenhausenite esiisad olid Liivimaale tulnud juba 13. sajandi alguses ja saanud Tartu piiskopi vasallideks. Barbara von Tiesenhauseni ja Franz Bonniuse traagiline lugu lõi 16. sajandi Liivimaal omajagu laineid. Balthasar Russowi kroonikas mainitakse seda esmakordselt Jürgen von Tiesenhauseni langemisest kõneldes, kui tehakse juttu ka tema õe tapmisest. Teine kroonik Johann Renner räägib, kuidas Jürgen koos vendadega olla esmalt lubanud õe kaasavarast ilma jätta, siis ta aga jää alla toppinud. Dokumentaalsed allikad Barbara ja Franzi loost on napid ja pärinevad ajast peale Barbara surma.
Nendest algallikatest on alguse saanud mitmed kirjanduslikud ja kunstilised tõlgendused. Kuigi lugu toimus ajalooliselt Rannu mõisas, saab rahvapärimuses Barbara von Tiesenhausenist Porkuni preili. Arvatavasti tuli lugu traagiliselt hukkunud preilist Porkunisse koos Tiesenhausenitega. Porkuni mõis läänistati Tiesenhausenitele Gustav II Adolfi poolt 1628. aastal. Ilmselt levisid lood Barbara saatusest suguvõsaga seonduvalt suust suhu ja jõudsid nii ka Porkunisse.
Porkuniga seotult kirjutab sellisest pärimusest esmalt O. W. Masing Marahwa Näddala-lehes 1825. aastal. Masing asetab juhtunu Porkunisse, jätab mainimata asjaosaliste nimed, pajatades, et rüütel olla koos õega Saksamaalt Eestimaale tulnud. Masingu järgi topitakse preili jõululaupäeval kotti, lisatakse suur kivi ja lastakse kott siis jõkke jää alla. Masing kirjutab, kuidas ta 1796. aastal käis isiklikult Väike-Maarjas; Porkuni kantsi varemeil istudes mõtiskles ta muistseist koledusist.
Eesti rahvapärimusse põlistas loo F. R. Kreutzwald, kes pani selle kirja „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“. 1885. aastal pöördus Barbara-teema juurde baltisaksa tuntuim kirjanik T. H. Pantenius, kes vormis sellest baltisaksa kirjanduse šedöövri – romaani „Die von Kelles“. 1920. aastatel asusid umbes üheaegselt Barbara teemat käsitlema Marie Under ja Aino Kallas, kellest esimene tugines eesti, teine baltisaksa kirjanduslikule traditsioonile. Marie Underi 1927. aastal valminud ballaad „Porkuni preili“ lähtub Kreutzwaldi töödest.
Allikad:
Annist, A. 1966. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad.
Kreem, J., Lukas, L. 2008. „Romeo ja Julia“ Liivimaa moodi? Barbara von Tiesenhauseni legend: ajalooline tagapõhi ja kirjanduslikud variatsioonid Keel ja Kirjandus. 3.
Maiste, J. 2005. Eestimaa mõisad.
1910. aastal päris Jäneda mõisa Johann von Benckendorff. Tema abikaasa Maria Zakrevskaja-Benckendorff (hiljem Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg) oli saladuslik daam, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid kuulsate meestega nagu diplomaat ja ajakirjanik sir Robert Brucke Lockhart, kirjanikud Maksim Gorki ja Herbert George Wells.
Maria ehk Mura tutvus kuulsa inglise ulmekirjaniku Herbert George Wellsiga 1920. aastal, kui Wells külastas Venemaal Maksim Gorkit ja hea keelteoskusega Mura määrati Wellsile tõlgiks. Wells armus juba siis Murasse ning 1934. aastal tõi armastus Wellsi Jänedale Kalijärve äärde, külla Murale, kes parasjagu oma laste Pauli ja Tanja juures viibis.
Maria tütar Tanja Alexander meenutab:
„Wells oli tollal energiast ülevoolav kuuekümne kuue aastane mees. Enne ta päralejõudmist närveeris Mura ilmselt, kartes, et Wellsi meelest on vast elu Kallijärvel liiga primitiivne ja mugavusteta. Wells aga meeldis kõikidele ja sobis kõigi majalistega suurepäraselt, aitas meil heinagi teha (…) Kallijärvel tegi H.G hommikuti oma tööd, enne lõunasööki tuli meie seltsi järve äärde. Sel suvel andis ta viimast lihvi oma autobiograafia teisele köitele, mille viimane peatükk lõpeb sõnadega: „Lõpetan selle autobiograafia ühes rahulikus ja sõbralikus majas väikese järve kaldal Eestimaal.““
Et kuulus kirjanik soovis avalikkuse tähelepanu vältida, jäi tema saabumine esialgu märkamata. Ajakirjandus avastas Wellsi alles siis, kui ta oli juba neli päeva Eestis viibinud. Kirjanik keeldus intervjuud andmast ja nii tutvusid ajakirjanikud ümbruskonnaga, küsitlesid lähikondlasi ja naabreid. Päevaleht kirjutas, et Wells teeb koos daamidega pikki jalutuskäike, mis ulatunud kuni Aegviiduni, mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala ning vähki püüdmas. Küll aga õnnestus pealetükkival Päevalehe ajakirjanikul veenda Wellsi ühel fotol poseerima, ähvardades teda vastasel korral salaja pildistada. Ajaleht Postimees kirjutas, et Wells naudib Eesti loodust, püüab kala ja on õnnelik, et teda ei tülita ajakirjanikud –vähemalt mitte kuigi suurel määral.
Pärast mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Mariast ja Wellsist said elukaaslased, ehkki nad ei abiellunud kunagi.
Herbert George Wells (1866-1964)
Inglise kirjanik Herbert George Wells oli üks ulmekirjanduse alusepanijaid. Wells ennustas juba 20. sajandi algul aatomienergiale suurt tulevikku, nägi ette lennunduse tähtsust ja püüdis aimata selle arenemisteed. Wellsi huvitas väga, missugust mõju võib tehniline progress avaldada inimkonna saatusele.
H. G. Wellsile tõid kuulsuse romaanid „Ajamasin“ (1895), „Doktor Moreau saar“ (1896), „Nähtamatu“ (1897), „Maailmade sõda“ (1898), „Esimesed inimesed kuul“ (1901), „Inimjumalad“ (1923).
Allikad:
Herbert Wells Eestis. 1934. Päevaleht. 6. august.
Jäneda Wells ja Londoni udu. 1934. Postimees. 8. august.
Kruus, O. 1979. Herbert George Wells Eestis. Keel ja Kirjandus. 6.
Kuidas H. G. Wells suvitab Eestis. 1934. Päevaleht. 7. august.
Alexander, T. 1995. Lapsepõlv Eestis.
1973. aastal valminud „Ukuaru“ oli üks režissöör Leida Laiuse südamelähedasemaid filme. Veera Saare samanimelise romaani põhjal kirjutas stsenaariumi Mats Traat. Suurepäraste rollisooritustega tõusevad esile peaosatäitjad Elle Kull (Minna) ja Lembit Ulfsak (Aksel). Minna isa rollis võib näha Jüri Järvetit. Filmi võtted toimusid Aegviidus, Mustjõe kaldal, Pillapalus ja Kehras.
Filmi muusika autoriks on Arvo Pärt. „Ukuaru” oli Pärdi jaoks kolmas koostöö Leida Laiusega; sellele oli eelnenud muusika loomine filmidele „Õhtust hommikuni” (1962) ning „Mäeküla piimamees“ (1965). Kõige tuntumaks on „Ukuaru“ muusikast saanud ilmselt lõõtsalugu „Ukuaru valss“, mida mängides Aksel Minna ära võlub. „Ukuaru valss“ on armastatud muusikapala, mida on mängitud ka avavalsina vabariigi aastapäeva ballil.
„Ukuaru” tegevus toimub Eestis 1930. aastatel ning lõpeb Teise maailmasõja algul, kuid filmis käsitletav ei sõltu niivõrd konkreetsest ajast ja ruumist, vaid tegemist on looga, mille pidepunktideks inimese side loodusega, oma koha leidmine elus ning naise tähtsustamine elu andja ja kandjana. Minna on kena ja hakkaja neiu, kes propsiplatsil palke koorides jääb silma Keldriaugu peremehele (Antanas Barčas). Leskmehest kosilase üle ei rõõmusta õieti ei Minna vanemad (Velda Otsus ja Jüri Järvet) ega neiu ise, kuid töölistüdrukust suurtalu perenaiseks tõusta on haruldane võimalus. Tüdruku süda hoiab küll pillimees Aksli poole, kuid too, vaene nagu Minnagi, pole oma tundeid avaldanud. Alles siis kui neiu on kihlasõrmuse vastu võtnud, tunnistab Aksel, et on juba kaks aastat temale mänginud. Minna teeb valiku südamehääle järgi ja neist Aksliga saab õnnelik paar. Paraku selgub varsti, et pulmadeks on Aksel võtnud suure pangalaenu, mille tagasimaksmiseks peab noorpaar elama peost suhu. Kauges metsatalus tuleb kõik algusest peale üles ehitada. Elu laabub kitsikusest hoolimata, sünnivad lapsed, jätkub rõõmu ja üksmeelt, kuigi kõigis tõsisemates asjades tuleb Minnal loota iseendale. Talle piisab Aksli armastusest, rõõmsast meelest ja pillist. Ukuaru ürgse maailmamudeli lööb vankuma uus aeg ja uus võim. Kusagil käib juba sõda, mis viib Aksli kodunt.
Leida Laiuse sõnadega:
„Oma Ukuaru – see tähendab oma kohta elus, oma mõtte ja kätetöö vaevaga loodud kohta. See tähendab tööd ja vaeva, pettumusi ja leidmisi, oma osa tunnetamist ja endast kaasinimestele andmist sessinatses maailmas.” Püsimajäämiseks peab igaüks ise oma Ukuaru otsima ja leidma.
Allikad:
Eesti Filmi Andmebaas
Maimets, K. 2004. Tasakaal su ümber ja su sees. Teater. Muusika. Kino. 6.
Maimets, K. 2004. Tasakaal su ümber ja su sees II. Teater. Muusika. Kino. 7.
Mart Saare kodutalu Hüpassaare rajas 1760. aastate paiku tema vanavanaisa, kes tuli sinna metsavahiks. 1830. aastatel anti Mart Saare esivanematele perekonnanimi Saar, mis oli tuletatud Hüpassaare kohanimest. Mart Saar sündis Hüpassaare talus 28. septembril 1882. aastal.
Hüpassaares on ikka armastatud puid istutada. Initsiaator oli Mart Saar ise, teostajaiks omaksed, hiljem matkajad ja külalised. Elades Tartus või Tallinnas, tuli helilooja tavaliselt isatallu suve veetma. Kohe pöördunud ta koduste poole küsimusega, kas vahepeal, tema äraoleku ajal ka mõni puu on istutatud.
1930. aastatel tõi Mart Saare onu oma õele kingiks tillkese tamme, öeldes: „Tõin sulle tamme, mis sama kõver kui sina.“
Tamm istutati elumaja juurde, otsauksest paremale, ja sellel oli täiskasvanuna 15 haru.
Paraadukse ees kasvava tamme istutas peretütar Hilda Toomsalu 1930. aastal. Oli parajasti heinaaeg. Talu heinamaad asusid kodust kaugel. Heinale mindi vankriga paariks nädalaks, kaasas toidumoon ja tööriistad. Kui hein tehtud, tuldi koju tagasi. Kui heinalised Hüpassaarde tagasi jõudsid, oli neil vankripäras tühjade moonakottide ja toidunõude kõrval kaks noort tamme. Seekord otsustas helilooja ise ühe puu mulda panna. Põhjalik, nagu ta oli, uuris raamatust hoolega puu istutamise teoreetilisi aluseid. Aeglase loomuga mehel võttis vajalike teadmiste poole pürgimine palju aega. Arvatavasti ei jõudnud tamm istutamist ära oodata, pandi küll lõpuks mulda, kuid ära ta kuivas.
Teise tamme istutamise võttis enda peale Hilda. Suvetööd ajasid üksteist taga, tal polnud aega teoretiseerimiseks. Puu pandi mulda hea õnne peale ja kasvama ta läks.
1930. aastate alguses istutas helilooja koos Magda Takiga maja otsaakende alla pärnapuu.
Hüpassaare kuusehekiga tegid algust helilooja tütar Heli ja poeg Ülo 1937. aastal, istutades kolm väikest kuuske. Üks kuusk kuivas ära, kaks jäid kasvama. Neile istutasid pereliikmed eesotsas Hildaga uusi kuuski lisaks ja aastatega kujunes neist kuusehekk.
Ka külalised ja matkajad on Hüpassaarde puid istutanud. 1961. aastal istutasid Tallinna Kultuuriülikooli matkajad tamme, samal aastal Pärnu muusikaõpetajate suvekursuslased jalaka ning koorijuhtide segakoor eesotsas Gustav Ernesaksaga kuuse. 1963. aastal istutasid kultuuriülikooli matkajad kasepuu.
Üheks alaliseks suvitajaks Hüpassaares oli Mart Saare sõber, Tallinna koorijuht Tuudur Vettik. 1982. aastal, kui Tuudur Vettik suri, istutas Hilda vankrikuurist 100 meetrit lõuna poole tema mälestuseks tamme.
1982. aastal istutati tamm Mart Saare 100. sünniaastapäeva puhul, ka helilooja 110. sünniaastapäeva mälestati tamme istutamisega, kuid kahjuks kuivas puu ära. 1997. aastal istutati tamm helilooja 115. sünniaastapäeva ning uue laululava avamise tähistamiseks, istutajateks maakonna teenekad koorilauljad.
Allikad:
Jürisson, J. 1999. Hüpassaare.
Aleksander Mohrfeldti on nimetatud Eesti lipu isaks. Just tema koostas teoloogiatudengina Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirja ning muretses sellele ülikooli rektori kinnituse. Just Mohrfeldti Tartu korteris valiti Eesti lipu värvideks sinine, must ja valge. Ta oli üks neist kahekümne kahest EÜS-i liikmest, kes 4. juunil 1884. aastal osales Otepää kiriklas lipu pühitsemisel, kusjuures tema seadis kokku muusikalise kava ja oli laulujuht. Pärast ülikooli lõpetamist teenis Mohrfeldt oma prooviaasta Peterburis Jaani kirikus Jakob Hurda juures ning abiellus Hurda tütre Matildega. Järgmised kakskümmend aastat töötas Mohrfeldt Novgorodi luteri kiriku õpetajana, kogu kubermangu peale oli koguduseliikmeid 47 000. 1908. aastal kutsus vastloodud Tallinna Pauluse kogudus Mohrfeldti endale õpetajaks. 1920. aastal sai Mohrfeldtist Tallinna praost.
Vabariigi algaastatel tekkis Mohrfeldtil ja ta väimehel, Estonia teatri ooperisolistil Karl Viitolil mõte rajada Valgejõe orgu Pikakose suvekodu. Hanno Kompuse projekti järgi alustati ehitusega 1925, sisse koliti 1928. aastal. Majja pandi ümbruskonna esimene telefon ja rajati esimene kohalik elektrijaam. Mohrfeldti tütrel Helmil, kes oli klaveriõpetaja, oli traditsioon, et õpilased veetsid oma viimase suve enne lõpueksameid Pikakosel puhates ja harjutades. Lisaks sellele käis Pikakoselt läbi aukartust äratav hulk eesti muusika- ja kultuuritegelasi. Liina Reimanile ja tema abikaasale Raimund Kullile oli juba projekteerimisel arvestatud oma tuba teisel korrusel. Pikakosel puhkasid ka Ants Lauter ja Erna Villmer. Nii Ants Lauter kui Karl Viitol olid kirglikud kalamehed.
Gustav Ernesaks meenutab:
„Valgejõe metsades avanes võimalus täiesti segamatult metsameest mängida. Üürisin Juula-nimelise metsamemme käest vanaonni. Viitolite majas oli alles veel osa Jakob Hurda raamatukogust, selles majas puutus näppu Hurda „Vana Kannel“. Lehitsedes leidsin kaks parajat teksti, üks oli „Hakkame, mehed, minema“ ja teine „Oli mul rikas ristiisa“. Võtsin need siis metsa kaasa, kiirelt valmis nurgeline meeskoori laul „Hakkame, mehed, minema“ ja naiskoorile „Oli mul rikas ristiisa“. Samasse metsamajakesse kuulub veel soololaul „Alla valgete kaskede“.“
1938. aastal suri Aleksander Mohrfeldt, eestistatud nimega Mäevälja. Kohalike inimeste austuse märgina kanti kirstu õlgadel kolm kilomeetrit Narva maanteeni.
Sõda paiskas Pikakosega seotud inimesed laiali. 9. märtsi 1944. aasta Tallinna pommitamine oli eriti traagiline Viitolitele – Karl ja Helmi said mõlemad mürsukillust haavata, Karl suri haiglas.
Pikakose on sellisena säilinud tänu praeguse pererahva Sundjate tööle ja hoolele.
Allikas:
Elstrok, H. 1995. Kõrvemaast põhjarannani: Kuusalu kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia.
Talvik, M. 2011. Ajavaod. Pikakose mosaiik. 23.10.
2005. aastal kanti Struve meridiaanikaare triangulatsiooniahela 34 punkti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Tegemist oli esimese tehnoloogilise rajatisega maailma kultuuripärandi nimekirjas. Eestist on nimekirja kantud kolm punkti: Tartu tähetorni, Võivere ja Simuna punktid.
Vähem on aga teada ülejäänud Struve kaare punktidest Eestis. Üks neist, Essemägi, jääb RMK Peraküla-Ähijärve matkatee äärde. Struve päevikutes esineb Essemägi tihti ka kui „Mariomäggi”. Essemäe 1. järgu signaali asukohta kirjeldab Struve oma vaatluspäevikus järgmiselt:
“Mariomäggi on kahe kupliga mäeseljandik ca 3 versta Hargla pastoraadist põhja pool. Punkt asub madalamal lõunapoolsel kuplil. Varem oli põhjapoolne metsaga kaetud, nüüd mõlemad paljad.”
Essemäel, nagu ka teistes Struve meridiaanikaare 1. järgu punktides, asusid 9 meetri kõrgused sümmeetrilise kujuga püramiidsed tugevast puidust tornid. Iga signaaltorni tippu püstitati visiirpalk, mis võõbati musta värviga triibuliseks, et see ümbritseva looduse taustal paremini silma paistaks.
Struve töötas Essemäel korduvalt: esmalt 25. juulil 1816, siis aasta hiljem, 15. juulil 1817, ja kõige pikemalt 1822. aasta 7., 10. ja 11. juulil. Essemäel tehtud vaatlused, nurga- ja kraadimõõtmised Harimäe, Hummuli, Apukalnsi ja Palsmane suunal lõpetas Struve 10.–11. augustil 1824.
Struve kaare kõige esimene Liivimaale rajatud tugipunkt jääb Essemäelt kagusse, üle Koiva jõe Lätis Apukalnsi (Oppekalnsi) kõrgendikul olevasse kirikutorni, kuhu Struve seadis sisse ühe oma meelisvaatlusposti. Essemägi on Eesti aladel Struve kaare kõige lõunapoolsem tugipunkt ning esimene püsiv vaatluskoht, kust kuulus astronoom 1816. aasta suvel Lõuna-Eestis oma missiooni alustas. Essemäe punkt oli kasutusel ka 1933. ja 1991. aastal riigi geodeetiliste põhivõrkude rajamisel.
Struve kaare sünniloost
17. sajandil töötati Hollandis välja triangulatsioonimeetod, mis võimaldas mõõta maastikul täpset objektidevahelist kaugust. Selleks tuli punktide vahele tinglikult ehitada üksteist puutuvate kolmnurkade jada. Maastikul valiti kolmnurkade tippudeks kõrged ehitised nagu kirikutornid või ehitati kõrgematesse kohtadesse spetsiaalsed puust tornid. Kolmnurkade võrgustiku rajamisel oli vaja mõõta vaid mõned baasjooned (üks triangulatsiooniahela kolmnurga külg) ja nurgad, ülejäänu sai trigonomeetria abil välja arvutada.
Aastatel 1816–1855 rajati Friedrich Georg Wilhelm Struve ning Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenneri eestvõtmisel Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks triangulatsiooniahel, mis ulatus Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Mõõtmistulemused täpsustasid Maa kuju ja mõõtmeid ning olid aluseks täpsematele kaartidele. Tänapäeval teatakse seda triangulatsiooniahelat Struve kaarena. Loomise ajal ja rohkem kui sajand hiljemgi oli see pikim mõõdetud meridiaanikaar, mis läbib praeguse Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi. Kaare pikkus on 2820 km, võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist.
Eesti alal oli Struve kaarel 20 põhi- ehk 1. järgu punkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja Simuna-Võivere baasjoon. Struve kaar on märkimisväärne teaduse meistriteos, mille mõõtmistulemusi kasutati praktikas 20. sajandi keskpaigani.
Allikad:
Kala, H. (koost). 2016. Struve ja Eesti tee maailma kultuuripärandisse.
1816–2005. Teadlaste ümarlaud „Struve kaar 200”.
Viik, T. 2002. 150 aastat Struve meridiaankaare mõõtmisest. Käsikiri Tartu observatooriumi kodulehel.
Eesti riigi 100. sünnipäevaks vändatakse mitu filmi, kuid kõige suurem ja vastutusrikkam on kahtlemata Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa ekraniseering, mille režissöör on Tanel Toom.
Anton Hansen Tammsaare sündis 1878. aastal Põhja-Tammsaare talus Vetepere külas. Tammsaare oli sünnitaluga tihedalt seotud esimesed paarkümmend eluaastat ning oma loomingus kujutas kirjanik kodukandi inimesi ja paiku. Alates 1978. aastast on Tammsaare sünnikodus taastatud hoonekompleksis avatud muuseum. Uuesti on üles ehitatud rehielamu, karjalaut, saunikute eluhooned, piiriaiad; Tammsaare talu ümbritsevatesse rabadesse on rajatud matkarajad.
Filmimiseks päris Vargamäe siiski ei sobinud, kuna seal on palju kaasaaegseid hooneid, kruusateid ja mets liiga lähedal. Andrese ja Krõõda kodu otsiti filmi jaoks pea pool aastat. Pika otsingu tulemusena leiti sobilik koht hoopis Võrumaal Vastse-Roosas, aga ka seal muudetakse hiljem arvutigraafika abil palju ümber, et luua ideaalselt sobiv maastik. „Tõe ja õiguse“ filmi jaoks ehitati üles seitse maja, mis on uued, aga näevad välja nagu vanad. Et taluhooned paistaksid 19. sajandile kohased, koguti Eesti inimeste käest kokku vanad palgid, millest tehti majade fassaadid. Keerulisemaks muudab filmimise ka see, et raamatu tegevus toimub 24 aasta jooksul. Filmivõtete „Vargamäe“ eluhoone ehitatakse filmimise käigus ja tegevuse arenedes neli meetrit pikemaks ning muldpõrand asendatakse laudpõrandaga. Puidust rekvisiidid filmi jaoks valmisid Võrumaal Vana-Antslas.
Treski tsässona viimane suurem remont tehti külakogukonna poolt 1988. aastal. Siis oli hoone pärimuse järgi 230 aastat vana ja sel puhul pandi tsässona otsaviilule tsiseleerimistehnikas valmistatud plekist silt kirjaga „Remont 1988. Vana 230. a“. Traditsiooni järgi on tsässona ehitamine ja parandamine toimunud annetustest ning „oma kuludega”. Nõukogude ajal ei vaadanud võimud tsässonate remondile kuigi hea pilguga. Et vältida probleeme võimudega, sai Treski tsässona remont teoks surnukuuri parandamise nime all.
Seto tsässonapärimus on tihedalt seotud pühade ja pühakutega. Pühad on erilised ajad, mil maine ilm on teispoolsusega tihedamas kokkupuutes kui tavaliselt. Argielust veidi kõrval seisev tsässon omandab erilise tähenduse enamasti vaid kord aastas – tsässonale nime andnud kirikupühal, mis on seto külades aasta tähtsaimaid pühasid. Paljud tsässonad on seotud mingi kindla pühakuga. Treski tsässon on pühitsetud Ristija Johannesele, kelle püha tähistatakse siin 7. juulil.
Tsässona nimega seotud pühade aegsed kogunemised olid väga rahvarohked. Kokku tuldi kaugelt, söökide ja andidega. Tsässona juures võttis pidustustest osa ka preester, kes seal palvust pidas. Treski Jaani tsässonat , kuhu viidi võid, sõira ja kohupiima, on kutsutud ka piima tsässonaks. Pühade ajal tsässonasse toodud annid said tavaliselt papile ja/või vaestele. Treski tsässona juurde kogunes jaanipäevaks palju sante, kes tulid andide pärast sinna ka Petserist.
„Järvesuu vallah Tretske küläh om Jaani tsässon. Sinnä viide inne ja viiäs no´ke viil jaanipääväh piim tsässonahe. Sinnä käüse õga jaanipääväh papp, pidä piimä peale palvõ ja peräst palvõt jaetas tuu piim vaesilõ vällä. Piima viidi tuuperäst, õt siss ei saa piimale midagi hätä tulõma. Tsässon om õkva timahava 100 aastakka täüs.“ (ERA II 248, 34 (12))
Tsässon asub maise ja teispoolsusega seotu piirimaadel. Üle tsässona läve astudes jõuab inimene tavalisest teistsugusesse ruumi, kus võimalused kokkupuuteks erilise ja tavareaalsusest väljaspool olevaga on suuremad kui mujal. Mingis mõttes võiks tsässonat võrrelda koduse pühasenurgaga: üks vahendab lävimist pühaga kodu, teine küla tasandil.
Allikas:
Raudoja, A., Mäkeläinen, T. 2011. Setomaa tsässonad
Ilmselt ei oska keegi anda ühest vastust, mis teeb filmi „Viimne reliikvia“ eestlaste jaoks nii oluliseks – on selleks romantiline seikluslugu vabast mehest, kes võitleb õigluse eest, hästi valitud näitlejad, meeldejäävad tsitaadid või filmi muusika? Oma osa on kindlasti ka hästi valitud võttepaikadel.
Kultusfilmi võtted toimusid 1969. aasta varakevadest hilissügiseni mitmes paigas – Tallinna vanalinnas, Virtsu rannas, Kuressaare lossis, Muhumaal, Ahja jõe ürgorus Taevaskojas ning Zile lähedal Lätimaal, kus laulu „Põgene, vaba laps” saatel kappasid Koiva puisniidul võidu Agnes ja Hans von Risbieter. Eesti-poolse Koiva puisniidu loodus võteteks ei sobinud, 10 km allavoolu Ziles oli see avaram ja tammederikkam.
Taevaskodade maastik Põlvamaal on tuntud romantiliste võtete koht, neid paiku käiakse Ahja jõe ääres vaatamas siiani. Näiteks nn Agnese lepp („Mis meist saab?“), Gabrieli mänd Väikses Taevaskojas („Kohe näha, et vanad sõbrad!“), Risbieteri kalju Otteni silla ligidal („Kas me oleme ikka õigel teel?“) ja Otteni sild. Otteni veskisillal on üles võetud episood, kus Siim tõkestab tagaajajate ratsasalga palgiga. Üks mära varises filmivõtetel õnnetu juhuse tõttu sillalt vette, kuid jäi siiski ellu.
Eesti kultusfilmiks kujunenud „Viimsel reliikvial” on vähe ühist Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustusega „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Lavastaja Grigori Kromanov ja stsenarist Arvo Valton käisid filmi luues võrdlemisi vabalt ümber nii kirjandusliku allika kui reaalselt aset leidnud ajaloosündmustega. Filmi toimetaja Lennart Meri nentis käsikirja neljanda variandi arutlusel stuudio kunstinõukogus (6.02.1968) naljaga pooleks, et Bornhöhe „tegelastest on säilinud vaid Agnese kikkiskõrvaline kimmel”.
Juba esimesel linastusaastal püstitas „Viimne reliikvia” rekordi, kogudes 1970. aastal Nõukogude Liidus 45 miljonit ja Eestis 773 000 vaatajat. Sellist publikumenu pole seni olnud ühelgi teisel eesti filmil. „Viimne reliikvia” sai uue hingamise 15. märtsil 2002, jõudes restaureerituna taas suurele ekraanile. Eesti filmi sajanda juubeli puhul 2012. aastal valiti „Viimne reliikvia“ parimaks nii filmitsitaatide kui ka laulude poolest. „Viimne reliikvia“ on end surematuna eesti rahva mällu jäädvustanud.
Allikad:
Erik, A. 2009. „Viimse reliikvia” radadel (40 aastat hiljem). Koit. 13. august.
Kangur P. 2011. Viimne reliikvia. Pilk legendi taha.
Viimne reliikvia. Eesti Filmi andmebaas
„Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sa ise, ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometi ka palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsam, mis parem, tookordne või nüüdne? Tõtt-öelda, ma ei tea seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsime seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema.“
2. märtsil 1886 sündis Ahja mõisa puusepa pere teise pojana Friedebert Mihkelson, hilisema nimega Tuglas. Kuigi pere kolis üheksa aastat hiljem Ahjalt ära, olid lapsepõlveaastad Tuglasele olulised. 1937. aastal ilmus Friedebert Tuglase romaan „Väike Illimar“, mis jäädvustas 19. sajandi viimase veerandi mõisamiljöö oma huvitavate inimtüüpidega. Tuglas püüdis „Väikeses Illimaris“ anda oma lapsepõlve olustikku edasi võimalikult täpselt ja realistlikult, kirjeldades Ahja mõisa ehitisi, ümbritsevaid maastikke, inimesi ja nende suhteid, ent siiski on tegemist ilukirjandusliku teosega.
Tuglas ise on meenutanud:
„Ilmunud raamatu lugemise järel ütles ema naerdes: „No oled aga sina seal luisanud!“ Kuid mõni aasta hiljem kuulsin, kuidas ta tuttavatele oma varasema elu mälestuste samu lugusid jutustades juba minu „redaktsiooni“ kasutas. Ta oli nendega harjunud ja neisse uskuma hakanud.“
Friedebert Tuglase mälestus pole Ahjalt kusagile kadunud. Kokkuleppel on võimalik tutvuda Ahja valla Tuglase muuseumiga.
„Kõigest sellest tahaksin ma jutustada! Ja kui see mul siiski vahest poolikult õnnestub, siis sellepärast, et ma sind ometi täitsa sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on minus ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust, kus pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhna ega vuti häält. Aga sõnu seada oskan ma nüüd ometi paremini ja julgeksin vastata ka pärimistele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar.“
Allikad:
Tuglas. F. 1980. Väike Illimar.
Ahja valla Tuglase muusemi koduleht.