Vaatamata sobivatele tingimustele avastati Peipsi põhjarannik suvituspiirkonnana küllaltki hilja. 1961. aastal otsustati hakata rajama Kauksi turismibaasi ning randa püstitati 25 esimest telkmaja. 1962. aastal alustati tüüpprojekti järgi suvekohviku ehitust, mis valmis 1965. aasta mais. Kauksi turismibaas oli tuntud üle kogu Nõukogude Liidu.
1966. aastal võttis baas vastu juba 150 tuusikuga ja 30 tuusikuta matkajat. Neile kindlustati öömaja telgis ja toitlustamine. Õhtuti näidati turismibaasis viibijatele filme ning korraldati kultuuriüritusi. Oli olemas võrk- ja sulgpalliväljak, mängida sai lauatennist, koroonat ja piljardit. Lõbusõiduks sai üürida paate ja vesijalgrattaid. Õpetati matkatarkusi, korraldati reise lähiümbrusesse ning laevasõite Peipsil. Turismibaasis oli isegi oma raamatukogu, postkontor, telefonikaugejaama putka, kohapeal oli olemas arst.

Hilju Pärna mälestusi Kauksist:

„Mai lõpust kuni septembri alguseni olid turismibaasi tuusikud kõik Tallinnas maha müüdud. Meie siin ainult teenindasime. Turistid olid põhiliselt Moskvast, Leningradist, Kiievist, isegi Sahhalinilt. Suvehooajal olid turismibaasis tööl instruktorid, kelle ülesanne oli gruppe teenindada. Siit sõideti ümbruskonda ekskursioonidele. Käidi Narvas, Rakveres, Tartus. Haltuuraotsaks oli Kuremäe. Sinna ametlikult turiste ei viidud.
Traditsiooniks olid hommikuvõimlemised, mida korraldati tervele laagrile korraga. Pandi muusika mängima ja valveinspektor viis võimlemise läbi. Üheks ilusaks traditsiooniks oli uue grupi vastuvõtmine ja vana ärasaatmine. Uue grupi vastuvõtmise organiseeris juba siin olev grupp. Grupid rivistati üles, lauldi ja kingiti uustulnukatele lilli. Ärasaatmisel rivistati grupid üksteise vastu, lauldi ja saadeti äraminejad teele.“

Peale turismibaasi külastajate peatus Kauksis rohkelt matkajaid, puhkuse veetjaid ja turiste nii Eestist kui mujalt. Peipsi põhjarannikule ehitati mitmeid asutuste suvilaid ja suvilakooperatiive. Planeeriti ka 800 lapsele mõeldud pioneerilaagri rajamist, kuid see jäi valmis ehitamata. 1991–1992 ehitati Kauksi randa kämpingumajad. Tänapäeval kannab kämping Kauksi puhkeküla nime.

Allikad:
Nurgamaa, A. 2016. Iisaku vald läbi aegade.
Nurgamaa, A. 2016. Meie külade lugu: Kauksi ja Kuru küla esmamainimisest tänapäevani.

Jõuga kääpad on Eesti suurim kääbaskalmistu Iisaku-Jõhvi tee ääres, külast kirde pool metsas. Kokku on seal 270 ümmarguse põhiplaaniga kääbast. Matmispaika seostatakse vadjalastega, sest kaevamistel saadud leiud olid omased just neile.
Kirde-Eesti kalmistutel paiknevad kääpad tavaliselt üksteisele väga lähedal, Jõugal isegi kohati nii lähestikku, et väliselt jääb mulje, nagu oleks tegemist pikkade vallidega. Arheoloogilistel kaevamistel on avatud 117 kääbast või kääpapõhja. Enamasti on kääpad ümmarguse kujuga ning nende keskmine kõrgus on 0,3–1 m ja läbimõõt 2,5–6,5 m.
Surnud olid Jõuga kääbastesse maetud põletamata, selili asendis ja peaga lääne suunas. Harilikult oli kääpas üks, harvem ka 2–7 surnut. Matused kääbastes pärinevad 12.–15. sajandist, surnute juurest leiti panustena ehteid ja münte.
1950. aastal juhatas arheoloogilisi kaevamisi arheoloogiaprofessor Harry Moora. Ühest kalmest leiti väike tekstiilitükike 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul maetud vadjatarilt. Leiu tähtsus selgus alles 30 aastat hiljem, kui geoarheoloog Jüri Peets alustas tekstiilide arvelevõttu. Ilmnes, et tegemist on varrastel kootud kinda tükikesega. See on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.
Varrastel kudumise oskuse alguseks Baltimaades peeti seni 17. sajandit. Jõuga kindaleiu põhjal võib selle paigutada 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks.
Enne varrastel kudumise oskuse levikut oli levinud silmkoetehnikaks nõeltehnika. See põhines luu- või puunõela abil lõngast silmuste loomisel ning silmuste vahelt lõnga läbiviimisel ja kokkutõmbamisel, mille tulemusena tekkis hargnematu, tihe ja paks pind. Mitmete Jõugalt leitud nõeltehnikas valminud kinnaste jäänuste hulgast on leitud põdra karvu, villa üldhulgast moodustasid põdra karvad 5–10%. Põdrakarvu oli lisatud tõenäoliselt selleks, et kinnaste vastupidavust ja veekindlust tõsta. Kinnaste valmistamiseks kasutatud vill oli tavaliselt hele ja värvimata, lõng jäme, harilikult korrutamata.
Komme panna surnutele kindad kätte oli ilmselt tuttav vaid läänemeresoomlastele, teistest etnilistest piirkondadest sellised teated puuduvad.

Allikad:
Ida-Virumaa. Eesti kultuurilooline digitaalkaart Radar.
Kivirüüt, A. 2014. Iisaku ja Alajõe valdade arheoloogiamälestised.
Peets, J. 1993. Tekstiilileide Ida- ja Kirde-Eesti muinas- ja keskaegsetelt kalmetelt. Ligi, P. (koost.) Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil.

Kiviktaimla rajamise mõte pärines president Konstantin Pätsilt, kes soovis lisaks kiviktaimlale luua trepiga juurdepääsu mereni. Kuna paekallas oli selle koha peal varisemisohtlik, tuli alustada kindlustustöödest ning rajada tugimüür. Varisemisoht tugimüüriga välditud, ilmnesid kiviktaimla ehitamisel aga uued raskused. Pankranniku osa, kuhu kiviktaimlat rajada sooviti, osutus vesiseks ja soiseks – kivitaimlale ette nähtud maa-alal leidus 60 allikat. Nii tuli ala kõigepealt põhjalikult drenaažiga kuivendada. Edasi ühtlustati kalda pinda, ülemist liivakihiosa kaevati madalamaks ning täideti samas lohkusid liivaga.
Peale kindlustustöid järgnes kiviplokkide ehitamine ja neile taimede istutamine, töö viidi läbi kolmes järgus. Kokku kulus kiviktaimla rajamiseks 800 kantmeetrit kive. Kiviktaimlasse istutati ainult kodumaiseid taimeliike, kokku leidus neid üle saja. Iga taim oli varustatud ladinakeelset nime kandva sildiga. Oru aednik E. Leemets põhjendas:

„Meie ei tahtnudki tuua eksootikat siia põhjamaa kargele rannikule. Kivitaimla on sama looduslik paekallas, ainult stiliseeritud kujul. Ja suurte kiviplokkide ühendamisega on püütud anda ka edasi seda kalju ürgset jõudu, mis on omane Viru ranniku kõrgele paekaldale üldse.“

Kolmest allikast moodustati kiviktaimlas miniatuurne kosk, mis langes paekividest kujundatud basseini ja suubus sealt merre. Basseini kaldale oli seatud üles kunstnik A. Jasmini loodud naisefiguur, basseinis ujusid kuldkalad. Suuremate varjupakkuvate puude alla ehitati ümbrusega kokku sobivad paekivipingid. Ülalt kaldalt viis alla mereranda kaunilt looklev paekivitrepp.
Kiviktaimla rajamine kestis kaks aastat. Rajamistööd algasid kohalike aednike juhatusel, kuid tööd viimistlema kutsuti aiaarhitekt Saksamaalt, tõenäoliselt C. Kempkes. Väidetavalt oli Oru lossi kiviktaimla omal ajal Euroopa suurim.

Allikad:
Euroopa suurim kivitaimla Orul. 1939. Esmaspäev. 5. august.
Kevadtuuled Orul. 1939. Virumaa Teataja. 19. mai.
Tammet, T. 2003. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel

Enne Esimest maailmasõda oli suitsuräim kalasaaduste seas üks tähtsamaid väljaveokaupu. Eriti tuntud oli Eesti suitsuräim Peterburis, kus seda teati koptšužka nime all.
Iseseisvas Eesti vabariigis vähenes aga suitsuräime eksport märkimisväärselt, peamiselt Venemaale ekspordi võimaluste vähenemise tõttu. Enamik suitsukalast kulus kohalikuks tarbeks, sel ajal eksporditi eelkõige Saksamaale, Rootsi ja Lätti. 1923. ja 1924. aastal saadeti suur hulk suitsuräimi Saaremaalt Läti kaudu Poola. Kohalikule Eesti turule müügiks minevate suitsuräimede hulka hinnati 1926. aastal 150 000 kilole.
Suitsuahjusid leidus tervel Eesti rannikul pea igas rannakülas, kus kalapüügiga tõsisemalt tegeldi. Nii ka Toilas. 1936. aasta kaardil on Toila rannas märgitud Isvetkovile, Andrejevile, Konstantinovile ja Strandelile kuulunud suitsuahjud. Kahjuks tänapäevani ühtegi Toila suitsuahju säilinud pole, veidi saab neist aimu Toilas suvitanud inimeste mälestuste kaudu. 1935. aasta ajakirjas Tänapäev kirjeldab Elmar Just Toila suitsuahje nii:

„Krigisedes ronib paat üle madala kivise põhja kaldale ja me heidame pilgu suitsevale „vabrikule“, kus valmivad kuldläikelised suitsusilgud. Ruumikas laudhoones on rida madalaid, maasse kaevatud koldega ahje, kuhu lehtpuu suitsu kätte raamidega lükatakse traadi otsa aetud räimi. Tund või paar suitsu lahtiselt, siis veidi enam haudumist suletud uste taga. Värskel suitsusilgul on võrratu maitse ja tast niriseb sõrmile rasva.“

Ka Artur Adson meenutab raamatus „Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust“ Toila suitsuräimi:

„Ainelisel alal oli Toila eritunnuseks kohalike kalurite räimepüüdmine ja nn. bitlingiteks suitsutamine. Rannas kõrge kalda all seisis võrgukuuridega vaheldumisi rida suitsutamisahje, kust päeva jooksul kümneid tuhandeid kalakesi hõbeläikelistena sisse kanti ja kullakarvalistena välja tuli ja turgudele rändas: pakituna valgetesse puhtaisse peergudest korvidesse kohe mitmesajaviisi, jämedad soolakristallid kihtide vahel ning peal. Ja müüdi neid kalu 5-10 senti kümme tükki, peaaegu üle riigi. /…/ Ja meie saime selle mereanni kõige värskemas värskuses oma lauale, mine ainult ise järele. Läheksime neile järele praegugi.“

Suitsuahjud olid enamasti liikuvate raamidega, mõnel puhul ka rööbastel sisse lükatavate vagonettidega. Levinud oli kalade kuumsuitsutamine, parimaks küttepuuks peeti seejuures leppa, mis andis kaladele ilusa kuldkollase värvi.

Allikad:
ERA.T-7.1 .3043
Adson, A. 1954. Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust.
Veberman, E. 1926. Kala eksport 1923.–1926. aastal ja meie tähtsamad kalaturud. Laevandus ja kalaasjandus. 5.
Kruus, H (toim.) 1926. Eesti: Maa. Rahvas. Kultuur.

Kohtla-Nõmmele pani selle praegusel kujul aluse 1931. aastal siin põlevkiviga tegelema hakanud inglastele kuulunud ettevõte New Consolidated Gold Fields Ltd. Rajati põlevkivist õli utmise vabrik ja hiljem ka põlevkivikaevandus.
Kaevanduse osakonnas töötas umbes 100 töölist. 1938. aastal osteti kaevandusse rööbastel liikuv auruekskavaator kopamahuga kuni 1,5 m3. Transportimiseks kasutati 0,5–1 tonniseid vagonette, mida algul veeti hobustega, 1938. aastast hakati aga kasutama diiselvedureid. Allmaatöödel toimus põlevkivi sorteerimine, vagonettidesse ladumine ja paeriitade ladumine käsitsi.
Tootmiskompleksi kulusid peale põlevkiviõlitehase ka purustaja, labor, elektrijaam, kontorihoone, abiehitised, elamu 30 töölistele, meditsiinipunkt ja saun. Inglise stiilis asula planeerimiseks palgati koguni arhitekt. Kohtla-Nõmme sai uhke kaevanduse kontorihoone, õlivabrikant William Dunni häärberi ning terve rea vahvärk-stiilis tööliselamuid.
1931. aastal rajati Kohtla-Nõmmele Eesti esimene golfiväljak. See sai populaarseks vabrikus töötavate inglaste ja eestlastest ametnike seas.

Heinrich Kruup meenutab:

„Meile, poistele, pakkus lõbu passida väljakuäärses männikus, kuhu sageli „eksis” mõni tugevast löögist õhku tõusnud pall, et see siis tasku sokutada ja minema hiilida. Kui pallid liiga sageli kadunuks jääma hakkasid, palkasid inglased paarikümne sendi eest mõned poisid, kes jälgisid, et keegi palle sisse ei vehiks. Üks nendest pallipoistest oli Voldemar Saat, kes ka ise vahel mõne palli oma tasku „unustas”.

Aastal 1940 tootis Gold Fields Ltd 10 900 tonni õli. Samal aastal õlivabrik riigistati. 1941 põletasid hävituspataljonlased vabrikant Dunni uhke häärberi ja üle poole aleviku elamutest maani maha. Saksa ajal töötas ülesehitatud põlevkivitehas edasi nime all Werk V. 1944. aastal viidi rivist välja kaevanduse veekõrvaldussüsteem ja õlivabrik õhiti. Peale taastamist tegutses Kohtla põlevkiviõlitehas aastani 1961 ning maa-alune kaevandus aastani 2001.

Allikad:
Bobrov, A., Holtsmann, J., Kaljurand, H., jt. 2010. Ida-Virumaa pärandkultuurist.
Eesti golfiajalugu sai alguse Kohtla-Nõmmel. Virumaa Teataja. 122. 29 juuni 2016.
Kattai, V. 2003. Põlevkivi-õlikivi.
Kiristaja, R., Rannus, M. 2008. Kohtla kaevandus. Suuroja, K. (toim.) 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
Rooden, J. 2008. Kohtla vaimne eluruum I.

1959. aastal algasid uue põlevkivikarjääri koha otsingud. 1960. aastal kinnitas ENSV Rahvamajanduse Nõukogu karjääri asukoha ning ENSV Riiklik Plaanikomitee määras rajatava karjääri tootmisvõimsuseks 3 miljonit tonni põlevkivi aastas. Karjääri pindala oli ligi 34 km2 .
Inimesed elasid kadumisele määratud külades veel mõnda aega edasi. Elu jätkus enam-vähem endistviisi ligi kümmekond aastat, kuni karjäär 1974. aastal tööle hakkas ning teed läbi lõigati, vesi ära kadus ja lõhkamine elamise ohtlikuks muutis. Nende kümne aasta sisse jäid majapidamiste hindamine ja uue elukoha otsingud. Kes korterisse kolida ei tahtnud – ja enamik ei tahtnud –, neile maksti raha välja, et nad saaksid uut maja ehitama hakata.
Aidu karjäär alustas tööd 1974. aastal. Selle tulemusena hävisid Aidu-Liiva, Aidu-Nõmme ja Aidu külad. Kolmandik tollase Maidla külanõukogu elanikest oli sunnitud oma kodu maha jätma ning kümme aastat hiljem olid küladest alles vaid nimed.

Kauaaegne külakoolmeister Kustas Kraus oli üks viimaseid kodust lahkujaid. Tema päevaraamatute põhjal vahendab Vaida Pungas:

„Kui raudhiiglane juba sõsarkülade kallal lõgistas ja üksteise järel majapidamisi õgis. Kui koolimaja vandaalide saagiks langes ja tükkhaaval laiali tassiti. Kui võimsad lõhangud küla viimaste hoonete alustalasid kõigutasid ja laiali paisatud kiviräbu katused auklikuks tikkis. Kui elu sedavõrd ohtlikuks muutus, et võimatu oli Aidule edasi jääda, alles siis võttis mõnda aega suviti lindpriina oma kodutalus elanud vana õpetaja seinaorvast märkmetahvlikesed ja kongitses sinna muudele kahekümnenda sajandi tähtsündmustele lisaks Aidu küla lõpliku hävingu daatumiks anno 1977.”

Aidu karjäärist kaevandati põlevkivi ligi 40 aastat ning karjääri põlevkivitoodang ulatus umbes 2,4 miljoni tonnini aastas. Kaevandamistööd lõpetati varude ammendumise tõttu 2012. aastal.

Allikad:
Tulchinsky, A. 2008. Aidu karjäär. Suuroja, K.(toim). 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
Kriis, K. 2004. Karjääri alla kadunud külad. Põhjarannik. 27.11.

Turismikirjanduses ja teatmeteostes on Kirde-Eesti tehispinnavormidest alati suurimat tähelepanu leidnud Kiviõli mäed. Üldtuntud on Kiviõli vana ja uus tuhamägi, millest esimesele hakati põlevkivi utmise tahkeid jäätmeid ehk poolkoksi ladestama aastal 1922 ja teisele 1951.
Osvald Tooming on 1938. aastal Virumaa Teatajas kirjutanud:

„Tuhamägi!!! Kiviõli uhkus ja kroon, mis paistab juba kümnete kilomeetrite kaugusele ja äratab kõigis rongis möödakihutajateski imestust ja üllatust. Teiseks Munamäeks on ristitud too üle 70 meetri kõrgune koksihunnik, millele vinnatakse iga päev kõrgust juurde.”

Esialgu veeti poolkoksi hobustega, hiljem köisteega vagonettide abil mäe harjale, kus see tühjendati ja transportööriga laiali kanti. Mäe kasvades hakati tippu transporditud poolkoksi veega nõlvast alla uhtuma. Nii tekkis Kiviõli põhjaossa piklik, küllaltki laiaulatusliku ja lauge jalami ning kitsa, järskude külgede ja mõnesaja meetri pikkuse tasase harjaga terrikoonik. Vana poolkoksimägi suleti 1975. aastal ja uus 1990. aastatel. Praegu ladestatakse poolkoksi uue mäe jalamile. 1992. aasta seisuga oli Kiviõli mõlemasse mäkke kuhjatud ligi 10 miljonit tonni poolkoksi. Kiviõli mäele rajatava suusakeskuse tõttu GPS-iga tehtud mõõtmistel saadi mäe suhteliseks kõrguseks 96 m. Kokkuvõttes võib Kiviõli uue ja vana mäe suhteliseks kõrguseks pidada vastavalt 116 m ja 96 m.
Poolkoks koosneb peamiselt lubjakivist, lubjakivi kuumutamisel tekkinud kaltsiumiühenditest ja põlevkivist kasutamata jäänud orgaanilisest materjalist. Kuna see sisaldab võrdlemisi suures koguses fenoole, on värske poolkoks keskkonnale väga ohtlik. Tänapäeval on tehnoloogia muutunud ning koksi enam teravatipulisteks mägedeks ei kuhjata.

Allikad:
Kattai, Vello 2003. Põlevkivi – õlikivi.
Pae, T., Luud, A., Sepp, M. 2005. Mis on Eesti kõrgeim tehismägi? Eesti Loodus. 5.
Tooming, O., Tooming, P. 1993. Maantee kutsub

Kadrina tärklise- ja siirupivabrikul on ajaloos tähtis koht – see oli esimene siirupivabrik Eestis. Vabriku paekivist hooned ehitati 1919. aasta suvel, kui Vabadussõda alles käis, ning tärklise tootmist alustati 1919. aasta sügisel. Tööstus sai nimeks Eestimaa Põllusaaduste Ümbertöötamise osaühing Viru. 1921. aastal muretseti siirupivabriku sisseseade. Toodeti 200 puuda (3276 kg) kartulitärklist päevas. 1930. aastate teisel poolel hakati tegema ka dekstriini. Dekstriini saadakse tärklise kuumutamisel ning seda kasutatakse liimide valmistamiseks.
Kartul osteti algul kohapealt, hiljem veeti toorainet ka kaugemalt raudtee- ja autotranspordiga. Kartuli eest maksti vabrikus 3 krooni tündrist (umbes 140 liitrit). Kohalik transport vabriku juures toimus hobustega, selleks peeti 4-5 hobust. Vabrikus ja selle ümber valitses kord ja puhtus. Kaasaegsete jutu järgi tekkis suur pahandus isegi siis, kui õuelt leiti vedelemas mõni kartulipabul.
Siirupitoodang müüdi põhiliselt kodumaal Tallinna Karamellile ning Klaussoni jt kompvekivabrikutele. Tärklist müüdi lisaks kodumaisele turule Soome ja vähemal määral Lääne- Euroopasse (Inglismaale, Taani, Rootsi, Belgiasse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Portugali ja Itaaliasse). Tuli ette isegi müüki Palestiinasse ja Indiasse. Töö vabrikus oli hooajaline, sügisel oktoobrist jaanuarini ja kevadel märtsist juunini. Südatalvel ja suvel töö seisis, siis tehti remonti või lasti töötajad puhkusele.
1930. aasta paiku, kui Kadrina alev oli hädas roiskveega, hakati selles süüdistama tärklisevabrikut ning meiereid. Olukorra parandamiseks tehti tärklisevabriku juurde settebassein ja 1939. aastal kaevati kiriku taha kanal, mis viis tekkinud reovee kaugemale, suundudes lõpuks Loobu jõkke.
Peale mõne erandliku aasta lõppes tehase majandusaasta tavaliselt kasumiga, millest maksti osanikele dividende 10–20%. Ümmarguselt 1500 krooni jaotati igal aastal toetustena haridus- ja spordiseltsidele, Estonia teatrile, Tartu Ülikoolile, Eesti Rahva Muuseumile, Eesti Kirjameeste Seltsile ja teistele organisatsioonidele.
Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis natsionaliseeriti 6. novembril 1940. aastal OÜ Viru varad ja moodustati riiklik ettevõte Viru Ettevõtted. Ümberkorraldustega jäi töö Kadrina vabrikus terveks aastaks kiratsema. Uutel töötajatel puudusid kogemused, vanu enam ei usaldatud. Järgmisel suvel okupeerisid Saksa väed Eesti, vabrik jäi seisma, sest kartul võeti normi korras okupatsioonivägede toiduks ja ülejääk veeti Saksamaale.
Töö jätkus 1944. aastast ümberkorralduste ja seadmete remondiga. 1945. aastal valmistati kolme vabriku peale Rakveres, Jõhvis ja Kadrinas kokku 339 tonni tärklist ja 439 tonni siirupit. Peale tärklise ja siirupi toodeti Kadrinas aastail 1945–1957 ka dekstriini 9–15 tonni aastas. 11. mail 1951 nimetati Viru Ettevõtted ümber Rakvere Tärklise- ja Siirupitehaseks.
21. septembril 1960 sai ettevõte jällegi uue nime: Rakvere Tärklise- ja Siirupikombinaat. Kadrina vabrik jäi sellele alluvaks Kadrina siirupitsehhiks. Tärklise kuivatamine lõpetati ja asuti tootma ainult siirupit. Peamiseks ostjaks oli Tallinna kondiitritoodete vabrik Kalev. Ei karamelli ega närimiskummi valmistamisel saadud siirupita läbi. Toodang kasvas 1960. aastaks ligi 3000 tonnini aastas. Töö vabrikus käis ööpäev läbi kolmes vahetuses. 1976. aastal toodeti 6300 tonni siirupit.
Aastal 1979 alustas tööd uus siirupitsehh, kuid turu nappuse tõttu toodang vähenes. 1990. aastatel läks Kalev üle Leedust saadavale odavamale maisisiirupile. 1994. aastal vabrik erastati ning loodi AS Viru Siirup, mis 1999. aastal pankrotti läks. Tervelt 75 aasta jooksul leidis mitu põlvkonda Kadrina ja selle ümbruse inimesi vabrikus tööd.

Allikad:
Lausmaa, T. 2005. Kadrina tärklise- ja siirupivabriku ajaloost. MTÜ Neeruti Selts toimetised A-512.
Tammik, R. 2005. Kadrina kihelkond läbi aegade.

Lehtse kandis on neli turbaraba: Läste, Rebase, Pruuna ja Põriku. Siinkandis on toodetud nii allapanu-, kütte- kui ka väetisturvast. Esimesed katsed alusturba tootmiseks tehti juba 1907. aastal, kui kohalikud talunikud seda oma tarbeks kasutama hakkasid. Kohalik turbatarvitajate ühisus, esimene kogu Põhja-Eestis, loodi 1909. aastal.
Postimees kirjutas 6. augustil 1909:

„Turbatarvitajate ühisus on vististi esimene sellesarnane Tallinnamaal. Teatud ringkond põllumajanduseseltsi liikmeid ja põllumehi astusivad kokku, laenasivad hoiuühisusest raha ja ostsivad siis tüki turbaraba. Palgalised lõikavad ja kuivatavad turbad ära ja need veetakse juustu- ja võivabrikusse, kus turbaveskiga ära jahvatatakse. Piimatoojad viivad turbamulla koju, kus seda siis loomadele aluspõhuks tarvitatakse. Turba hoidmiseks on kuurid ehitatud.“

Riigile kuulunud turbatööstust hakati rajama 1936. aastal, kui lisaks Ellamaale ja Tootsile otsustati turvast suuremas mahus kaevandama hakata ka Lehtses. 1936. aastal lõi riik ettevõtte Eesti Turbatööstused Lehtse tööstus. Planeeriti Läste ja Rebase rabad, pandi maha raudtee, ehitati 11 barakki töölistele, silikaatkivist hooned juhtkonnale ja kontorihoone. Seati üles lokomobiil elektrigeneraatoriga, mis käitas seitse turbapressi.
Turbatööstuse asula oli kui saar rabade keskel, ühendus ja varustamine käis raudteega. Rahvas kutsus asulat lihtsalt Rabaks. Rabasaare nime sai küla alles 1990. aastatel taasiseseisvunud Eestis. Rabasse ei viinud ka teed, vaid kõik vajalik, kaasa arvatud inimesed, veeti kohale kitsarööpmelist tööstusraudteed pidi. Maantee ehitati Rabasaarde alles 1960. aastatel.
Kuna kohapeal ei jätkunud tööjõudu, toodi seda sisse mujalt, eriti Petserimaalt. Ka sõja ajal käis kütteturba tootmine Lehtses edasi. Selleks kasutati palju sõjavangide abi.
Turbavabrik hävis tulekahjus 1959. aastal, uus vabrik ehitati Lehtse jaama juurde. 1960. aastatel hakkas käsitsitöö osakaal vähenema, kuid selleks ajaks olid ka kohapealsed turbavarud ammendumas. Pärast 1975. aastat toodeti Läste, Põriki ja Pruuna rabas ainult alusturvast. Lehtse turbatööstus lõpetas tegevuse 1992. aastal Tootmiskoondise Tootsi Lehtse jaoskonna nime all.

Allikad:
Freimann, J. 2016. Lehtse. Ülevaade Lehtse ajaloost.

1936. aastal teatas Jäneda Põllutöökooli inspektor ja emakeeleõpetaja Oskar Parmas rabavast avastusest – umbes 400 meetri kaugusel Jäneda mõisa keskusest Aegviidu-Jäneda metsasel vallseljakul oli ta leidnud kaitseehitisele iseloomulike tunnustega kaheosalise linnuse. Pealinnusest põhja poole jäi eellinnus, mis oli pealinnusest eraldatud kaitsekraaviga.
Esimene üleriigiline muinsuskaitseinspektor (amet oli sisse seatud aastal 1936), arheoloog Eerik Laid teatas ajalehele Postimees, et oli käinud Jänedal ja võib kinnitada, et tegu on ühe Eesti suurima linnusega. Jäneda linnamägi on Järvamaal erandlik oma selgelt kaitseotstarbeliste ehitistega. Põhjalikult on linnamäge kirjeldanud arheoloog Tanel Moora. Jäneda linnuse välisilmes leidis ta sarnasusi Läti noorema rauaaja linnustega ja dateeris pealinnuse 12. sajandi lõppu või 13. sajandi algusesse.
Peale linnamäe avastamist alustati heakorratöödega, üheks esimeseks ettevõtmiseks sai lipuvarda paigaldamine linnuse põhjapoolsele otsavallile. Linnuse õu ja nõlvad puhastati võsast, võeti maha puid, et uhke muistis oleks nähtav ja pealinnusel saaks läbi viia rahvapidusid. 1937. aasta suveks oli linnamägi niivõrd korras, et ligi 3000 esimesest ülemaalisest maanoorte kokkutulekust osavõtjat said linnuse õuel pidutseda. Peale Teist maailmasõda kasvas linnus taas metsa. 1994. aastal algas linnamäe puhastamine ja korrastamine ning 1995. aasta jaanipäevaks ehitati linnuse otsavallidele vaatetornid ja linnuse õuele väike laululava.

Allikas:

Särekanno, G. 2014. Jäneda lugu muinasajast esmamainimiseni.