Matkatee idee sündis 2000. aastal ning seisnes olemasolevate radade ja peatuspaikade sidumises ühtseks trassiks, selle kirjeldamises ja tähistamises, samuti vajadusel täiendavate peatuskohtade ettevalmistamises. Juba mõne aasta pärast olid Lahemaa rahvuspargis kulgev Kõrve rada ja Aegviidu-Liiapeksi rada Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal looduses liikujatele kasutada.
2009. aastal reformiti kaitsealasid majandanud Riiklik Looduskaitsekeskus ning külastuse korraldamine kaitstavatel aladel pandi täiendava ülesandena RMKle.
2012. aastal avati 375 km pikkune RMK matkatee Oandult Iklasse, rajaga seoti olemasolevad loodusrajad ja peatuskohad Lahemaa rahvuspargis, Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal, Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal, Kõrvemaa maastikukaitsealal, Paunküla maastikukaitsealal, Kõnnumaa maastikukaitsealal, Mukri maastikukaitsealal, Sakala puhkealal, Saarjõe maastikukaitsealal, Soomaa rahvuspargis, Metsakuninga looduskaitsealal, Pärnumaa puhkealal ning Luitemaa looduskaitsealal ja Kabli looduskaitsealal. Kokku läbib Oandu-Ikla matkatee 6 maakonda, 2 rahvusparki ning 9 kaitseala ja lõpeb Eesti-Läti piiripunktis Iklas.
Esimene testgrupp alustas matka Oandult Iklasse 15. juulil 2012. aastal. Täies ulatuses läbisid matkatee Aigar Kallas, Alar Sikk, Tõnu Jürgenson, Heleen Vennikas, Julia Ivanova ning Kristjan Kaljund. Raja erinevatel etappidel ühinesid Tiit Pruuli, Kadri Adamson, Kertu Jukkum, Gerli Padar, Jüri Leiten, Katrin Klein, Jarek Jõepera, Kai Realo, Hannes Võrno, Anneli Talvik, Tõnu Ehrpais ja Margit Härma. Rajal liiguti nii jalgsi, tõukerattaga, jalgrattaga, ATV-ga, kanuuga, hobusega kui ka viikingilaevaga – eesmärk oli katsetada võimalikult palju erinevaid looduses liikumise viise. Testgrupp jõudis Iklasse 25. juulil, läbides raja 11 päevaga.
RMK matkateel kulgenud matkaliste muljeid saab lugeda RMK Loodusega Koos kodulehelt Matkapäevikust.
Laudteid soodes matkamiseks ja nende tundmaõppimiseks on tänapäeval Eestis palju. See pole aga alati nii olnud. Kui 1977. aastal hakati rajama Viru raba õpperaja laudteed, tundus see mõte – tassida sohu puuplangud ja ehitada nendest käimiseks rada – paljudele uus ja veider. Varem oli laudteid rabasse ehitatud vaid soouurijate mõõteriistade ja vaatluskohtade juurde, mitte spetsiaalselt külastajate tarbeks.
Laudraja mõtte ja idee sai kauaaegne Lahemaa rahvuspargi direktor Aarne Kaasik Soomes käies ja sealsete radadega tutvudes; ehitust juhtis Tõnu Reinvald. Eks algul panid töömehedki imeks seda uutmoodi ettevõtmist ja üldse leidus palju kahtlejaid, kes arvasid, et kes sellise raja peal ikka käima hakkab. Aga käijaid leidus, ja isegi nii palju, et kui esimene laudtee lagunes, tuli ehitada uus. Viimane, 2013. aastal ehitatud laudrada on järjekorras juba neljas. Viru raba õpperajast on saanud Lahemaa kõige külastatavam loodusrada, 2015. aastal käis siin üle 37 000 inimese. Viru raba laudtee on ka osa RMK Oandu-Ikla matkateest.
1972. aastal kavandati Helve Käärik-Pai ja legendaarse metsa- ning loodusemehe Vello-Taivo Denksi poolt Paganamaa õpperada, mis valmis Eesti Looduskaitse Seltsi vabariikliku kokkutuleku puhuks. Tegemist oli Eesti ühe esimese looduses asuva õpperajaga, mis oli tähistatud, täielikult välja ehitatud ning infomaterjalidega varustatud. Paganamaa õpperajast sai näidisala, mille põhjal tutvustati õpperadade rajamise metoodikat ning selle rakendamist laiemalt. Samal aastal rajati ka Käsmu õpperada vastloodud Lahemaa rahvuspargis, mis samuti on aja proovile vastu pidanud ning tänapäevalgi kasutuses.
Paganamaa õpperajal sai valida 5-, 7- või 10-kilomeetrise ringi. Laagri- ja parkimisplats avati kaitsealast pisut eemal, Krabi Veskijärve ääres männikus. Laagriplatsile oli üles pandud õpperadade skeem ja kirjeldus. Raja põhivariandi tähiseks oli puutüvedele ning kividele kantud kollane triip (näitas ka raja kulgemise suunda) kahe laia valge triibu vahel, lisalõik oli märgitud samal viisil sinise triibuga. Nummerdatud postidega varustatud huvipunkte oli Paganamaa õpperaja pikemal variandil kokku 19. Rajal tutvustati nii Paganamaa kauneid maastikke ja loodust kui ka kodulugu, esitledes neid ühtse tervikuna. Raja kirjeldus ilmus Eesti Looduskaitse Seltsi poolt välja antud voldikus. Võru metsamajand ehitas parema vaate saamiseks Raadi mäele 20 meetri kõrguse vaatetorni. Krabi koolist oli matkajatel võimalik rajale kaasa saada õpilasest matkajuht, sel eesmärgil oldi suvevaheajalgi puhkepäeviti koolimaja juures valves. Koolimajas oli kodulootuba ning koolimetskonna majas sai kokkuleppel ööbida. On märgilise tähendusega, et täna kogu Eestis läbiv RMK matkatee kulgeb osaliselt mööda 1972. aastal rajatud Paganamaa õpperada, mis oli esimeseks sammuks samme Eesti õpperadade loomise teel.
Allikad: Denks, V. 1978. Paganamaa
Eilart, J. 1986. Looduse õpperajad
Kõrvemaa soosaarel asuva suure, 320-hektarise talu, millest enamiku moodustas karjamaa, ostsid 1871 Viljandimaalt Sürgaverest pärit vennad Jüri ja Hans Grossthal. Hans Grossthal oli kirjanik A. H. Tammsaare ristiisa ning romaani „Tõde ja õigus” Hundipalu Tiidu prototüüp.
Karl Mihkla kirjutab 1938. aastal artiklis „Tõsielulisi tüüpe ja motiive A. H. Tammsaare teoseis“:
„Nagu arukas Hundipalu Tiit, nii olnud ka H. Grosthal C. R. Jakobsoni käremeelsete vaadete tuline pooldaja. Kui Simisallu levinud teade „Sakala” ilmumisest, käinud ta seda rõõmusõnumit kõigile teatamas, sõnutsedes põksuvi südami: „Meie rahvas võib nüüd alles hakata elama. Vaata, varsti tuleb „Sakala” välja Carl Robert Jakobsoni juhatusel.” „Sakalat” käidud ratsahobusega toomas, loetud lehte üheskoos ja pärast aruteldud loetu põhjal eestlaste ühisettevõtteist. Tulisel isamaalasel Grosthalil olnud kogu Eesti rahvuslik liikumine südameasjaks. Vaimustusega kõnelnud ta Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusest ja kogunud raha Eesti Aleksandrikooli heaks. Kui ta „Sakalast” lugenud mingist eestlaste võidust, siis olnud ta sisemiselt nii liigutatud, et pisarad tulnud silmi ja veerenud ta halli habemesse. Hans Grosthal pärines nagu kirjaniku isagi Viljandimaalt.“
1911. aastal ostis talu Hans Vielemann (eestistatuna Viljamaa). Tema poeg Gustav tapeti koos naise Rosaliega 24. juulil 1941 hävituspataljoni poolt, sest neid peeti metsavendade abistajateks. Taluhooned põletati maha.
1978. aastal avati talu laudast ja kuivatist ehitatud matkakodu.
Simisalust algav rada, mis viib mööda kunagisi soosildu läbi tõeliste kõnnumaade Matsimäele, märgiti maha 1972. aastal. Tollal sai see kavandatud ringrajana, et näidata matkajale võrdluseks ka kraavitatud soomaastikke. Ent ümberkujundatud loodus matkajat ei ahvatlenud ning raja teine pool hääbus.
Soosaartel asub mitmeid mahajäetud talukohti. Kui soosaare nimi oli omastavas käändes – Tammsaare, Ööbiku, Jõevälja, Laiksaare, Sikemäe –, siis seal elati, aga kui nimetavas käändes – Hiiessaar, Rebassaar, Kongissaar –, oli see lihtsalt kõrgem koht soisel maastikul.
Metsameeste koor Forestalia
Simisalu keldri juures kasvab tamm (istutatud 1979), mille all asub mälestuskivi metsameeste koorile Forestalia.
Eesti metsatöötajate meeskoori asutamise mõte sai teoks 1972. aasta suvel tolleaegse ministri Heino Tedre ettepanekul. Esimesele proovile Tallinnas 8. septembril 1972 kogunes 44 meest. Koori tuumiku moodustasid Tartu akadeemilise meeskoori vilistlased, mis võimaldas esineda juba samal kuul Eesti metsamajandite 35. aastapäeva tähistamisel. Koor sai ametlikult nime Forestalia 1973. aasta üldkoosolekul. Esinemisriietusena võeti kasutusele metsameeste roheline munder noodivõtmega lõkmel. Peakatteks on roheline sulega kaabu, mis välitingimustes, eriti rongkäikudel, on rohket tähelepanu äratanud.
Forestalia põhiline kontsertrepertuaar omandatakse laululaagrites, mis toimuvad suviti Eesti erinevates kaunites paikades. Traditsiooniliselt istutatakse laagrikohta noor tamm ja esinetakse kontserdiga.
Allikad:
Mihkli, K. 1938. Tõsielulisi tüüpe ja motiive A. H. Tammsaare teoseis. Eesti Kirjandusest.1.
Pärdi, H. 2005. Eesti taluhäärberid.
Rajamäe, M. Kunagiste sootalude inimeste eluvisadust tasub kadestada. Järva Teataja 18.10.2005.
Kõrvemaa kõrgeim tipp Valgehobusemägi asub Mägede mõhnastikus. Mäe kõrgus merepinnast on 106,9 meetrit. Mäel asuvast vaatetornist avaneb vaade Kõrvemaa ulatuslikele metsadele ja soodele.
Teadaolevalt asus Valgehobusemäel torn juba aastal 1897. Sel ajal ei olnud tegemist vaatetorniga, vaid triangulatsioonitorniga maade mõõdistamiseks.
Rahvapärimuse järgi saanud torni ehitamisel palgikoorma ülesvedamisel surma ühe peremehe valge hobune ning sellest ka mäe nimi. Kuid nimesaamist seostatakse ka Kalevipoja legendiga:
„Ükskord kündnud Kalevipoeg Mägede küla serval oma hobusega. Lasknud hobuse sööma, ise heitnud puhkama. Hundid tulnud Röövliorust ja Hundiaukudest ning murdnud Kalevipoja valge hobuse maha. Looma kehast tekkinud mägi, mida kutsutaks Valgehobusemäeks. Mäelt lähevad alla hobuse jalgade taolised seljandikud. Pisut kaugemal metsa all on ka Kalevipoja künnivaod.“
Eesti vabariigi ajal ehitati Valgehobusemäe tornist kõrgemad triangulatsioonitornid Albusse ja Vetlasse, mistõttu Valgehobusemäe torni enam vaja polnud.
1997. aastal alustas Albu vallavalitsus Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse ehitamist, et rajada sinna aastaringne tervisespordikeskus kõigile huvilistele.
Presidendimatka nimetus on tulnud sellest, et nii Jänedal kui Nelijärvel leidub rohkesti meie riigi presidentide jalajälgi. Eesti vabariigi esimene president Konstantin Päts oli Nelijärve turistide kodu mõtte algataja ja ehituse rahastaja ning Jäneda Põllutöökeskkooli rajaja. Arnold Rüütel on Jäneda kooli 27. lennu vilistlane. Igal aastal on raja kas suuskadel või kõnnikeppidega läbinud ligi poolteist tuhat inimest.
Aegviidu oli tuntud talispordikeskus juba Eesti vabariigi algusaegadel, tegevus hoogustus seoses turistide kodu rajamisega 1938. aastal.
„Aegviidu oma maastikuga ja uueaegse turistide-koduga kuulub juba üldise tähtsusega talispordikeskuste liiki. Aegviidu maastik pakub 3–5 kilomeetrises ulatuses suusatajaile meeldivaid suusateid. Eriti korrastatud on selles suhtes Nelijärve maastik turistide-kodu ümbruses ligi kolme kilomeetri kaugusel Aegviidu jaamast ja poole kilomeetri kaugusel Nelijärve peatusest, kus peatuvad rongid hommikul ja õhtul. Nelijärve metsamaastikul on hulk pikki ja puhtaks raiutud suusateid, mis vahelduvad kõrgete mäeharjadega, orgude ja kinkudega. Nõlvakud Aegviidus on kuni 300 m pikkused. Kõrgetelt kinkudelt on võimalus laskuda mitmele poole siledatele järvedele. Aegviidus on valmimisel ka esmajärguline kelgumägi, langusega Nelijärve mäelt alla Purgatsi järvele. Kõigiti moodsas turistide-kodus on võimalus ööbida, einetada ja elada ka täispansioonil. Turistide kodus on vannid, tušid ja suusatõrvamise võimalused. Pikemad sõidud Aegviidust Jänedale või põhjapoolsele Vargamäele pakuvad suusamatkajaile ilusaid metsateid.“ (Turismi Teataja. 1939.5/6.)
Presidendimatkale jõuavad paljud osavõtjad elektrirongiga. Esimene elektrirong sõitis Aegviitu 3. augustil 1978, kui avati pidulikult Kehra-Aegviidu elektrifitseeritud liin. Avasõitu elektrirongiga ER2-1032 juhtisid Heino Rahula ja Aavo Prosovits. Sellest ajast on Aegviidu elektrirongide lõpp-peatus.