Aastal 2007 oli RMK inventeeritud metsamaa pindala 816 000 hektarit. Paari aasta pärast läks jätkuvalt riigi omandis olevate maade maakatastrisse
kandmine liikvele ning sai korraliku hoo sisse 2011.aastal. Riigimaa pindala hakkas kasvama. 2014. aastal ületas RMK inventeeritud metsamaa pindala
900 000 ha piiri ning jätkas kasvamist sammudega 35 000 ha aastas. 30. septembril 2017 kanti RMK andmebaasi värskelt kirjeldatud 120-aastane
kuuse-segamets Vergi lähistel. RMK-st oli saanud inventeeritud metsamaa pindala miljonär.
Kullenga taimlale pandi alus 1968. aastal, kui Rakvere metsamajand rajas tolleaegse Porkuni metskonna maadele seemla männiistandiku puuseemnete saamiseks.
Et seemlast saaks seemet, millest kasvaksid väga heade pärilike omadustega metsapuud, tuleb sinna istutada ainult parimate puude järglasi. Selleks valitakse metsast välja väga hea kasvuga puistud, kust omakorda otsitakse välja parimad puud. Selliseid puid on üle Eesti umbes paarsada ja neid nimetatakse plusspuudeks. Välja valitud puudest saavad nö paberitega sordipuud. Plusspuude ladvast tuuakse pookeoksad, mis poogitakse seemnest kasvatatud puutaimedele. Neist pookeokstest kasvanud puud on pärilike omaduste poolest oma plusspuudest vanemate koopiad ehk nende kloonid.
Kui noored puud seemlas hakkavad käbisid kandma, siis tasub see suur vaev end ära, sest saame sealt parimat seemet, millest kavanud puud on kiire kasvuga, sirged ja sihvakad. 1968–1978 istutati Kullenga seemlasse 65 hektarile 16400 sellist poogitud puud ehk klooni. Tänaseks on selleaegsed istutused vananenud ja maha raiutud ning asemele istutatud uued, kus on juba parimatest parimate järglased. Aastatel 2005–2017 rajati juurde ka uusi seemlaid: 19,5 ha mändi, 30,5 ha kuuske, 1,4 ha arukaske ja 1,7 ha musta leppa.
Kullenga käbikuivatis hakati käbisid kuivatama talvel 1977/78. Looduses pudeneb kuuse seeme päikese soojuse käes alates märtsikuust, männi seeme alates aprillist. Selleks et talvel korjatud ja käbikuivatisse toodud kinnistest käbidest seeme kätte saada, tuleb neid aeg-ajalt liigutades sooja õhu käes kuivatada. Peale kuivatamist tuleb puuseemned tiibadest eraldada ja puhastada, selleks vajalikud masinad toodi Kullengale Roela metskonna käbikuivatist.
2011. aastast alates on Kullengal töös uued Rootsi BCC käbikuivatamise seadmed koos seemnepuhastamise ja sorteerimise seadmetega. Käbiderohkel aastal on töös ka vana kuivati. Hetkel asub Kullengal Eesti ainuke käbikuivati. Seega tuuakse käbisid Kullengale üle kogu vabariigi. Ajaloolisi Kullengal kasutatud masinaid näeb nüüd Roela käbikuivatis ja Sagadi metsamuuseumis, puuseemnete puhastamiseks kasutatud tuulamismasinat RMK Oandu külastuskeskuses.
Peale seemlate majandamise ja käbikuivatamise hakati 1970. aastate lõpus tegelema ka metsataimekasvatusega. Tänapäeval kasvatatakse Kullengal aastas umbes 3,2 miljonit kuuse potitaime kilekasvuhoonetes seemikuna, millest pooled lähevad koolitamiseks teistesse RMK taimlatesse, pooled koolitatakse ise põllul ja saadetakse kahe aasta pärast metsa istutamiseks. Lisaks kuusele kasvatatakse uue metsa tarbeks 100 000–150 000 arukase seemikut.
1945. aastal moodustati metskondade tegevuse juhtimiseks kümme maakonna metsatööstuskeskust. Metsatööstuskeskused olid isemajandavad, esialgu oli peamiseks ülesandeks puiduvarumine, metsade majandamisel oli kõrvaline tähtsus.
1947. aastal lahutati metsamajandus metsatööstusest. Metsatööstuskeskuste metsamajanduse tegevusvaldkondade põhjal moodustati metsamajandid, metsatööstuskeskused ise jäid metsavarumise ettevõteteks, millest hiljem kujunes kuus metsakombinaati. Metsamajandussüsteemi ülesandeks jäi metsa kasvatamine ning raieküpse metsa peamiselt riiklikele metsatööstusettevõtetele raiumiseks üleandmine.
1950. aastal asuti Laiksaare metsapunkti töötajatele eluruume ehitama. Ehitajaks oli metsatööstuskeskuse kapitaalehituse osakond. Mõne aasta jooksul ehitati Laiksaare metsapunktile neli kahekorruselist kaheksa korteriga elamut Järvakandi tehasest toodud puitkilpidest. Viimane elamu lammutati 1990. aasta alguses.
Allikad:
Etverk, I., Imet, K., Karoles, K. jt. 1998. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918–1998.
Etverk, I., Meikar, T., Viilup, Ü. 2003. Pärnumaa metsad ja metsandus 20. sajandi teises pooles.
Aastatel 1948–1949 moodustati metsamajandite juurde isemajandavad abiettevõtted ehk utiilitsehhid. 1954. aastal nimetati utiilitsehhid puit-laiatarbekaupade tootmise tsehhideks, nende töötajate arvu suurendati. Metsamajandites hakati ehitama saeveskeid, kastilauatsehhe ja tisleritöökodasid.
Kilingi-Nõmme metsamajandi utiilitsehh alustas tööd 1948. aasta juulis. 1964. aastaks oli majandi keskuse lähedale Maranale välja ehitatud Eesti metsamajandite suurim laiatarbetsehh, kus administratiivtööl oli 25 inimest ning töölisi, autojuhte ja mehaanikuid umbes 200. Maranal oli katlamaja koos puidukuivatiga, saeveski, puidutsehh, jäätmepuru-plaaditsehh, okkajahutsehh jt hooned. Lisaks saematerjalile ning höövellaudadele valmistati katuselaaste, krohvimatte, drenaažitorusid, aknaid, uksi, lavaraame, mööblit, kastilaudu ja kalakaste, puitlaastplaate, okkajahu, luudi ja vihtu, viljaredeleid, kirvevarsi, labidavarsi ning puitvilla.
Käbide lüdimiseks (seemnete käbidest eraldamiseks) ehitati Maranale käbikuivati, kus lüditi kõik metsamajandis korjatud käbid. Käbikuivati juures olev seemnehoidla mahutas 5 tonni okaspuuseemet.
1964. aastal oli Kilingi-Nõmme metsamajandis 83 taimlat üldpinnaga 18,5 hektarit. Otstarbekaks peeti väikeste, sageli kurnatud mullaga taimlate asendamist suurematega. 1976. aasta sügisel oli Kilingi-Nõmme metsamajandis veel vaid 20 taimlat, nende hulgas 14 hetkari suurune Marana taimla. Marana taimla oli piirkondlik ja selle ülesandeks pidi jääma ka teiste metsamajandite varustamine istutusmaterjaliga. 1968. aastaks olid Maranale ehitatud kilekasvuhooned seemikute kasvatamiseks. Tänapäevalgi kasvatatakse Marana taimlas metsa istutamiseks puutaimi.
1960. aastate lõpus said metsamajandid põllumajandite kõrval olulisemateks ettevõteteks maal. Seoses riigimetsa pindala suurenemise ja tööstustegevuse laienemisega ning 1967. aasta suure tormi tagajärjel suurenenud töömahuga paranes metsamajandite tehnikaga varustatus, suurenes puidu ümbertöötamine ja kujunesid uued tegevusalad nagu looduskaitsealane järelevalve, jahimajandus, kalamajandus, mesindus, puhkemajanduse korraldamine jne.
Metsamajandid likvideeriti 1992. aastal ning nõnda lõpetas ka Marana metsapunkt oma algsel kujul tegevuse.
Allikad: Etverk, I., Imet, K., Karoles, K. jt. 1998. Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918–1998.
Etverk, I., Meikar, T., Viilup, Ü. 2003. Pärnumaa metsad ja metsandus 20. sajandi teises pooles.
Kaagipõllu vahtkond kuulus Voltveti õppe- ja katsemetskonda. 1932. aastal oli metskonna suurus 9800 hektarit, millest metsa 7800 hektarit. Sealsetel metsatöödel kasutati 1925. aastal avatud Voltveti metsakooli õpilaste abil. Nii said metsatööd tehtud ja õpilased vajalikku praktikat.
Voltveti metsakooli õpetaja ja hilisem Voltveti metsaülem Kaarel Salev kirjutas 1935. aastal ajakirjas Eesti Mets: „Suur osa metsakasvatamisega ühenduses olevatest töödest Voltveti katsemetskonnas teostatakse metsakooli õpilastega. Õpilased saavad talvekuudel teoreetilise ettevalmistuse metsakasvatuses ja kevadel tegelikule metsakasvatustööle asudes kujutavad nad teadlike ning varsti ka vilunud tööliste rühma. Sellise teadlike tööliste rühma töö on märksa tagajärjekam harilike tööliste tööst. Harilik tööline teab küll, kuidas istutada või külvata, kuna õpilane-tööline lisaks sellele teab, miks just nii peab taime istutama või seemne külvama. Seetõttu on harilike tööliste töös olles metsavahi alatine järelevalve möödapääsmatu, kuna õpilaste töös olles pole karta, et taimede juured asetataks sõlme või seeme külvataks kännule.“
Lehist kultiveeriti Kaagipõllu metsavahikoha ümbruses aastatel 1933–1936. Taimed olid pärit Kõrtsi taimeaiast, 450 siberi lehise (Larix sibirica) taime toodi metsakooli taimeaiast. Lehiste istutamise kohta tõdeti metsakoolis, et taimede kallis hind takistab selle väärtusliku puuliigi laiemat kultiveerimist.
1934. aastal kirjutas Paul Reim ajakirjas Eesti Mets võõrpuuliikide, muuhulgas ka lehise, tolleaegse nimega laari, istutamisest Voltveti katsemetskonnas aastatel 1929-1934: „Selleks on tellitud seemet soome (Proveniens) ja daani (Rafn & Co) seemneäride kaudu. Hea eduga on asutatud rohkesti laari kultuure, kusjuures istutamised teostati 2- ja 3-aastaste koolitatud taimedega. Laaridest kasvatati kolme liiki: Larix sibirica, Larix koreensis ja Larix leptolepis, millest eriti Larix koreensis paistab silma oma lopsaka ja sirge kasvuga. Ka teised nimetatud laari liigid kasvavad asutatud kultuurides õige lopsakalt. Vähemas ulatuses on tehtud Pinus Murrayana ja Pseudotsuga Douglasii kultuure. Esimene neist kasvab Voltvetis väga lopsakalt, kuid üks suurem kultuur (0,8 ha) hävis 1932. aastal kärsaka tõttu. Kultuur asutati värskele raiestikule ja kärsakad närisid esimesel aastal üle 80% taimedest paljaks. Järgmisel aastal nende asemele istutatud taimed näriti samuti mõne päeva jooksul. Kärsakas tekitas suurt kahju ka laari-kultuurides.“
Keerdmändi, mida tol ajal murrei männiks (Pinus murreyana) nimetati, on Voltveti, hilisema nimega Tihemetsa metsadesse istutatud hiljemgi. Matkateed pidi edasi minnes on peale Lähkma jõe ületamist näha vana karjääri nõlvale 1970. aastatel rajatud keerdmänni puistu. Vanasti arvati, et keerdmänd ehk tollases kõnepruugis murrei mänd võiks sobida kuivendatavate rabade ja siirdesoode metsastamiseks. Malev Marguse poolt 1957. aastal toonases Tihemetsa õppe- ja katsemetskonnas uuritud proovitükilt ilmnes, et kanarbiku kasvukohatüübis on keerdmänd nõrgkivi esinemise korral tootlikum kui harilik mänd.
Allikad:
Eesti Mets. 1932.10.
Eesti Mets. 1934.12.
Eesti NSV põllumajanduse ministeeriumi metsamajanduse peavalitsuse ja põllu- ja metsamajanduse teaduslik-tehnilise ühingu metsamajanduse sektsiooni bülletään. 1958. jaanuar.
RMK pärandkultuuri andmebaas.
Matkatee ääres võib näha labidat hoidva karu kujutisega mälestuskivi, millel on kiri „Vändra metsakuivendajatelt 1025 ha 1975–1977 a“. Selliseid mälestuskive võib suurte maaparandusobjektide juurest leida üle kogu Eesti, ka matkatee äärde jääb neid paaris kohas. Ühelt poolt on tegemist mälestuskiviga konkreetsele kuivendusobjektile, kuid samas ka omamoodi ajastu sümboliga.
Metsaomaniku jaoks suurendab liigvee eemalejuhtimine ja soostumise vähendamine puidutootlikkust. Metsakuivendustööd algasid Eestis mõisametsades 19. sajandi esimestel aastakümnetel, sajandi lõpul alustati kuivendusega ka riigimetsades. 1899. aastal alustas Kilingi metsaülem Karl Aun metsakuivenduse projekteerimist, kusjuures ta ise loodis kraavitrassid, joonistas profiilid ja arvutas mullatööde mahu. Aastatel 1900–1911 kaevati Kilingi metskonnas umbes 60 km kraave.
Esimesed ekskavaatorid võeti metsade kuivendamisel kasutusele 1938. aastal, kuid metsade massilise masinatega kuivendamiseni jõuti alles 1950. aastatel. Enamik Eesti kuivendussüsteemidest ongi rajatud aastatel 1950–1980. Veel 1951. aastal kaevati 47% metsakraavidest käsitsi, 1955. aastal kuivendati labidaga vaid 9%.
Intensiivne metsade kuivendamine kestis kuni 1980. aastate lõpuni, hääbudes siis pea täielikult.
Tänapäeval on metsakuivendusel nii pooldajaid kui vastaseid. Kuivendamine, nagu ka iga teine looduse kujundamise viis, mõjutab mitte ainult kuivendatud ala, vaid ka selle ümbrust. Lisaks veerežiimile muudab kuivendamine elupaikade omadusi, taimestikku ja loomastikku.
Riigimetsas paiknevad kuivendussüsteemid umbes 490 000 hektaril metsamaast. Seega on üle poole RMK hallatavast riigimetsamaast kraavitatud ja kuivendusest mõjutatud. Nüüdisaegse metsaparanduse põhieesmärk on eelkõige korras hoida olemasolevad teed ja kuivendussüsteemid, et vältida puistute hukkumist ning tagada metsas liikumise võimalus.
Allikad:
Arukask, A. 2005. 55 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis.
Arukask, A. 2010. 60 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis.
Rassi külas jäävad matkatee äärde mitmed vaigutuslangid. Vaik täidab okaspuude elus kaitsvat ülesannet: ta valgub puule tekitatud haavadesse, takistades haigusetekitajate ja kahjurite sissetungi.
Inimesed on läbi aegade vaiku kasutanud, varasemal ajal haavade arstimiseks ja harjade valmistamisel, hiljem keemiatööstuse toorainena. Männi tüvele lõigatud haavadest vaigu kogumist nimetatakse vaigutamiseks.
Eestis toimusid esimesed vaigutuskatsed pärast esimest maailmasõda, kuid intensiivne vaigu tööstuslik tootmine Eestis algas 1940. aastate teisel poolel. 1949. aastal toodeti juba üle 100 tonni vaiku. Kõige suurem oli vaigutoodang 1960. aastal, mil seda koguti 835 tonni. Pärast seda vaigutoodang vähenes seoses raiemahu vähenemise ja ulatuslike tormikahjustustega 1967. aastal.
Jaak Leimani, Türi metsakombinaadi ühe viljakama vaigukoguja jutu järgi olnud see töö sobiv erakliku eluviisiga inimesele – terve suvi omaette töötamist ja looduses viibimist. Vaigutaja Jaak Leiman sõbrustanud tihti rästikutega, pakkunud madudele piima, mis neile väga maitsenud. Vaigutaja töötasu jäänud meremeeste palkadele vaid väheke alla.
Kuidas puid vaigutati?
Vaigutatavatel puudel lõigati spetsiaalse terava rauaga kahelt küljelt maha paksem koor ehk korp. Seda toimingut nimetatakse korbastamiseks. Seejärel tõmmati korbastatud osale kumera rauaga ülevalt alla umbes meetri pikkune kanal, millele hakati 45-kraadise nurga all tõmbama vagusid.
Vaik valgus vagusid pidi kogumiskanalisse ja mööda seda alla koonusekujulisse vaigukogumistopsi. Kogu lõigete ala kutsutakse karriks. Puu sees on vaik vedel, kuid õhuga kokku puutudes hakkab ta hanguma ning muutub kõvaks. Kui männile tehtud värske lõige ära kuivas ja vaiguvool lakkas, tuli teha uus lõige.
Kui tops vaiku täis sai, tühjendas vaigukoguja selle suurde tünni. Sel viisil koguti ühelt puult vaiku tavaliselt kaheksa aastat. Viimasel kahel aastal kasutati vahel nn keemilist vaigutust. Selle käigus mõjutati värsket lõiget männitüvel keemilise ainega, mis ei lasknud vaigul nii ruttu taheneda. Tavaliselt oli selleks aineks väävelhape või kloorlubi.
Vaigutuse lõppedes tuli keemiliselt mõjutatud lõigete vaheline koor puidult mõne aastaga lahti ja tol ajal levinud teadmiste järgi pidi puu mõne aasta pärast kuivama. Seetõttu ei lubanud eeskirjad keemilist vaigutust teha varem kui kaks aastat enne raiumist. Praktika on siiski näidanud, et enamasti elavad männid üle nii tavalise kui ka keemilise vaigutamise. Vaigutatud puid võib metsadest leida veel praegugi.
Allikad: Välja, A. 1981. Vaigutamine ja puidu keemiline töötlemine. I osa. Vaigutamise bioloogilised ja tehnilised alused.
19. sajandi lõpul oli Saeveskil metsavaht Ado Kuldkepp, keda kutsuti ka Saeveski Pašaks (bassaks). Harva leidub niisugust ladusat jutumeest, kui oli vana bassa. Naljatlemise ja luiskamise sekka poetas ta tarkuseteri, mis näitasid, et tal ometi sügav iseloom oli.
Saeveski Paša kohta on rahvasuus säilinud mitmeid lugusid, näiteks sellised:
Ükskord olnud kõle talveaeg, lund olnud vähe, rahvas pääsnud kerge vaevaga mõisametsa varastama. Metsavahil olnud raske kõigi järele valvata ning vargaid kätte saada. Sel ajal oli Postimehes lühike teade, et Riia loomaaiast põgenenud üks orangutang ära. Rahva hirmutuseks, et nad omapead ei julgeks metsa minna, jutustanud Aadu neile, et „rangu-tang“ või „tang-urang“, nagu rahvas teda ümber ristinud, Saeveski metsas ümber hulkuvat. Ja et inimesed hakkaksid ka juttu uskuma, pannud ta endale imeliku torbiku pähe, võtnud pikad palakad ümber ja kõndinud kõrgetel karkudel metsas puude vahel, kus inimesed võinud teda kaugelt näha. Üheksa jalga olnud ainult käsi pikk. Rajadega teinud ta suure tee ääre imelikke jälgi.
Rassi valge hobune kärvanud ära. Aadu võtnud hobuseliha, kasukanahatükke, veriseid narusid ja riputanud metsa laiali. Ise teinud jutu välja, et orang-utang olla juba ühe juudi ära murdnud. Inimesed olnud nüüd hirmu täis, pole julgenud üksikult metsa minna. Saki saunamees, vana Tõnis Kukk pole julgenud enam ka oma saunas magada. Aadul olnud aga muretu elu, ta võinud sagedamini metsas tule ääres sirukil olla ja nalja heita. Siis oli seda jutuhelinat kõik Suure-Jaani ja Pilistvere kihelkond täis. Kui teada saadi, et Aadu selle viguritüki oli välja mõelnud, kutsunud parun Vietinghoff ta oma juure ja hakanud teda noomima. Aadu naernud ja seletanud asja ära, et ta niisuguse tüki pidanud välja mõtlema mõisa metsa kaitseks.
Metsaisand Löffler olnud vana bassaga hammast vastu. Sakslasele ei meeldinud see, et bassa Bismarckist põlgavalt rääkis. Metsa revideerimisel juhtunud Löffler ühe kännu juure, kust vargad hiljuti puu ära viinud. Metsaisand käratanud bassa peale, et miks tema nii hooletu on ja laseb puid varastada. Asi juhtunud sel ajal, kui keiser Aleksander II tapeti (1881. aastal). Bassa öelnud Löfflerile: „Kui kõikvõimsa keisri ihukaitsjad ei suutnud ära hoida oma valitseja tapmist, kuidas mina siis võin iga puu eest metsas hea seista, et teda mitte ära ei varastata?“
Viimane Saeveski kordonihoone ehitati aastal 1954, kuid oli elektri puudumise tõttu kasutusel vaid 4–5 aastat. Tühjalt seisnud hoone hakkas lagunema, kuni metskond sellest kõigile avatud metsaonni tegi.
Külalisteraamatusse kirjutab oma kohalkäimisest umbes tuhat inimest aastas ja suviti on onn enamasti hõivatud. Et maja huvitavamaks teha, on selle toad üle löödud ümbruskonnas levinud puudega. Nii vooderdab elutuba kase-, kööki männi-, koridori kuuse- ja esikut haavapuit. Magamistoa seinad on kaetud mõnusalt punaseks värvunud lepalaudadega.
Allikad:
Kuldkeppide suguvõsa kroonika.
Sagadi metskond määrati ametlikult katsemetskonnaks 1931. aastal koos Porkuni, Sõmerpalu ja Voltveti metskonnaga. Sagadi metskonnas pakkusid metsateadlastele huvi „toiteainetevaeste liivamaade männimetsad meremoodustistel, kus pinnas oli rikutud aletamise ja metsatulekahjude tõttu”. Katsetega alustati kohe peale katsemetskonnaks saamist. Professor Andres Mathieseni juhtimisel uuriti näiteks „lume kogunemist, maa külmumist, seemnevarisemist ja uuendust männilangi servades ilmakaarte järgi; aegjärguliste, kitsas- ja pisiruutraiete sobivust kuuse- ja männipuistute uuendamisel; jälgiti männi koorepõletiku, männilookleja, säsiüraskite ja latipihklase kahjustusi, tehti katseid puhtmännikute asemel segametsade saamiseks; läbiraiekatseid; pinnase hooldamist koheldamise ja lupjamise teel; uuriti banksimänni (hall mänd, Pinus banksiana) kasvukäiku jne“.
Mitmekesise uurimistöö tõttu peeti Sagadi metskonda heaks praktikakohaks. Katsemetskonnad likvideeriti 1954. aastal.
1964. aastal moodustati 12 metskonna (Aakre, Kabala, Kangruselja, Karksi, Kohtla, Kuuste, Roela, Sagadi, Tähtvere, Vardi, Vääna ja Väätsa) baasil uuesti katsemetskonnad. Sagadi metskonnas uuritavaks teemaks oli nõmmemetsade majandamine, kaasa arvatud männi koorepõletiku ja mähkurite tõrje. Juhendajateks määrati Uno Valk ja Heino Kasesalu. Sagadi jäi katsemetskonnaks kuni 1967. aastani. Katsemetskonnad likvideeriti kogu Eestis 1993. aastal.
Allikas: Neljandik, T. 2011. Pärandkultuur metsas. Oandu.
1910. aastal rajatud tulevalvetorn on Sõõru küla sümbol. Uhke raudkonstruktsiooniga torni kõrgus on 37 meetrit. Üle saja aasta tagasi valminud rajatis ehitati metsade tulevalve vajadusteks, kuna ümbruskonna kuivadel liivapinnastel kasvavad männimetsad on suviti väga tuleohtlikud. Kaua kasutamata seisnud torn remonditi 2007. aastal.
Tulekahjud on metsi kujundanud igal ajastul ning metsatulekahjude tagajärjed annavad tunda veel aastakümneid hiljem. Suured tulekahjud levivad kiiresti edasi nii maapinda kui puuvõrasid pidi. Looduslikel põhjustel võib metsatulekahju alguse saada äikesest. Enamasti on aga tulekahjude tekkimises süüdi inimeste hooletus: ettevaatamatu kulu põletamine, lõkke tegemine, tiku või suitsuotsa mahaviskamine jne. Tuli võib alguse saada raudteelt või kuival ajal mootorsõidukiga metsas liikumisest, mingil määral võivad metsa ohustada ka maapinnal vedelevad klaasikillud, mis päikesekiiri koondades tulekahju tekitavad.
Kuni 1960. aastateni kasutati tulevalves peamiselt puitsõrestikuga torne, seetõttu ongi Sõõru metallkonstruktsiooniga torn pigem harukordne. Varasematel aegadel kohandati koostöös maamõõtjatega tulevalveks ka olemasolevaid triangulatsioonitorne.
Suuri pingutusi metsade tulekindluse suurendamiseks tehti 1960.–70. aastatel – ehitati palju uusi tulevalvetorne, metsamajandid said rohkelt tulekustutustehnikat, rajati veevõtukohti, tuletõkestusribasid ning metsateid. Tänu sellele avastati ja kustutati metsatulekahjud kiiremini. Nõukogude ajal oli Eestis kuni 120 vaatluspunktist koosnev tornide võrk. Suur osa tornidest oli spetsiaalselt selleks ehitatud, kuid kasutati ka muid kõrgemaid ehitisi. Torne kasutati nii pidevaks vaatlemiseks kui ka tulekahjukahtluse korral ümbruskonna uurimiseks ning põlengu asukoha määramiseks.
Tänapäeval enam metskondades tulevalvetorne ei ehitata, kuid 2007. aastast jälgib Riigimetsa Majandamise Keskuse elektrooniline tulevalvesüsteem metsa Harju- ja Läänemaa piiril Vihterpalu kandis, kus metsatulekahjud on eriti sagedased.
NB! Torni minek pole lubatud!
Vaata RMK poolt koostatud looduses liikumise juhiseid siit!
Allikad:
Alton, H.,Kiil, A. D. 2003. Metsatulekahjud.