1919. aastal riigistati Vaivara mõis. Mõisa peahoone kinnistati eraldi maaüksuseks ning alates 1926. aastast hakati peahoonet Tallinna tuntud ehitusettevõtja Treubecki juhtimisel ümber kohandama lastekoduks. Mõisahoone ümberehitamine läks riigile maksma 3 500 000 marka. Kokku oli renoveeritud mõisahoones 58 kõrget ja õhurikast tuba. Ülemine korrus oli mõeldud tütarlaste tubadeks ning lastekodu juhataja elu- ja tööruumideks ning alumine poiste tubadeks ning kasvatajate eluruumideks. 27. oktoobril 1926 viidi Vaivara lastekodusse Narva Punase Risti lastekodust 70 last. Omaaegsele ajakirjandusele avaldas lastekodu avamine niivõrd suurejoonelises hoones muljet, lastekodu nimetati esimeseks ideaalseks lastekoduks Eestis. Ümberehitus sai lõplikult valmis 1932. aastal.
Vaivara lastekodul oli oma talu 24,56 ha põllu-, 34 ha heina- ning 28 ha karjamaaga. 1934. aastal oli talul 5 tööhobust ning lisaks lastekodu tarbeks mära nimega Alma. Peeti 18 lehma ja 40 kana. Lastekodul oli ka paar mesitaru ning oma kasvuhoone, kus lisaks aedviljale ning lilletaimedele kasvas 8 viinapuud. Talutöid tegid ning 2,48 ha suuruse köögiviljaaia eest hoolitsesid lastekodu kasvandikud. Suveks jäeti nõrgema tervisega kasvandikud lastekodusse, ülejäänud anti kasuperedesse või ümbruskonna taludesse karjaseks.
1938. aasta jaanuaris puhkenud tulekahjus põles maha lastekodu tööliste elumaja. Tuli sai alguse puutöötoast. Tööliste maja kõrval asuvas suures aidas asus lastekodu viljatagavara ning lõhkeaine, mida kasutati põldudel kivide lõhkumiseks. Ait jõuti tulekahju puhkedes küll tühjaks tassida, kuid selgus, et hoone põranda alla oli ilmselt Vabadussõja aegadest peidetud padruneid ning võttis mitu päeva, enne kui tulekolded kontrolli alla saadi.
1941. aasta augustis evakueeriti Vaivara lastekodu lapsed Uuralitesse ja taganev vene vägi põletas lossi maha. Vaivarast evakueeritud laste jaoks määrati Nevjanski tehase paisjärve ääres asuva pioneerilaagri ruumid. Poolsaart nimetati Kamennõi Mõssiks, mis eesti keeles tähendab „kivine neem“. Eestist evakueeritud laste saatusest Venemaal saab pikemat lugeda Ene Hioni raamatutest „Saatust ei valita“ (1990) ning „Valged varesed“ (2014).
Allikad:
ERA 50.1.82.
Hion, Ene. 1990. Saatust ei valita.
Lastekodu oli tuleohus. 1938. Postimees. 12. jaanuar.
Narva lastekodust osa lapsi Vaivara üle viidud. 1926. Postimees. 1. november.
Orav, V. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel.
Parem lastekodu Eestis. 1926. Päevaleht. 4. august.
Tuli hävitas Vaivara lastekodu. 1938. Maa Hääl. 12. jaanuar.
Vaivara loss punase risti lastekodule. 1926. Postimees. 4. august.
Vaivara lastekodust. 1936. Postimees. 28. juuni.
1943. aastal alustasid sakslased kindlustatud kaitseliinide rajamist võimaliku taandumise puhuks. Kui Narva suuna peamine kaitseliin Panther paiknes piki Narva jõge, siis Mummassaarest üle Sinimägede Vaivarani rajatud Tannenbergi liin oli mõeldud varuliiniks. Kaitseliini ehitas Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon Organisation Todt. Nimetus Tannenberg oli võetud lahingukoha järgi Poolas, kus sakslased Esimese maailmasõja ajal lõid otsustavalt tsaariarmeed.
Tannenbergi kaitseliin algas Mummassaares peaaegu otse mererannalt ja kulges üle maantee Lastekodumäeni. Liini täiendas ka väliraudtee võrgustik Vasknarva-Kurtna-Vaivara piirkonnas. Liini võtmeks olid üle ümbruskonna kõrguvad Sinimäed. Kaevikud vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikud ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked.
Tänapäeval on kaitseliin jälgitav kuni Sinimäe teeristini. Kaitseliini moodustasid kaevikud, punkrid, moondatud tulepositsioonid ja nende imitatsioonid. Sõjategevus jõudis Tannenbergi liinile 26. juuli õhtul 1944 ja kestis kuni septembri keskpaigani.
Allikad:
Pajur A., Tannberg, T., Vahtre, L., jt. 2005. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni.
Vaivara Sinimägede Muuseum
Eestisse ehitati 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses üheksa strateegiliste rakettide baasi ehk raketidivisjoni linnakut. Need asusid varjatult metsas, enamasti paarikaupa, üksteisest 4–12 km kaugusel. Kaks-kolm divisjoni moodustasid polgu.
Rakvere linnas Arkna teel asus 1960.–1970. aastatel 304. Nõukogude Liidu kaardiväe raketipolk ning sellele allus kaks divisjoni, üks Kadila ja teine Rohu-Lebavere metsades.
Suurimate strateegiliste rakettide R-12 ja R-12U lennukaugus oli vastavalt 2000 ja 2150 km. Rakett R-12 oli NSV Liidus seeriatootmises 1958. aastast; selle pikkus oli 22,1 meetrit ja kaal vedelkütusega tangitult 41,7 tonni. Raketi tuumalõhkepea kaal oli 1,6 tonni ja lõhkevõimsus 1 megatonn ehk teisiti öeldes võrdus see miljoni tonni trotüüli plahvatusega. 1964 võeti relvastusse parandatud variant R-12U lõhkevõimsusega 2,3 megatonni.
Kadilas ja Rohus paiknesid R-12 keskmaaraketid. R-12 raketibaasid tegutsesid paarikaupa: Lintsi–Piirsalu, Uniküla–Rooni ning Nursi–Sänna. R-12U raketibaase oli Eestis ainult üks – Valgamaal Vilaskis. See oli ainus baas, kus raketid paiknesid maa-alustes vertikaalsetes raketišahtides. Kadila ja Rohu baasides oli neli raketiangaari, igas angaaris ratastega alustel horisontaalasendis kaks raketti.
Divisjoni territoorium oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Kadila divisjoni lähedal asunud lokaatorid teenindasid nii Kadila kui Rohu baasi.
Kadila ja Rohu, nii nagu Eesti teiste sarnaste keskmaaraketibaaside eluiga jäi lühikeseks, sest enamikust neist viidi nii raketid kui ka tuumalõhkepead minema juba 1978. aastal. Selle põhjuseks oli eelkõige suurriikidevahelise strateegiliste tuumarelvade vähendamise leppe sõlmimine. 1980. aastal anti Kadila raketibaasi rajatised üle Eduard Vilde nimelisele kolhoosile ja Vinni näidissovhoostehnikumile. Angaarides hoiti väetist, mürkkemikaale ja põllumajandussaaduseid, kuid peamist kasutust leidsid ehitiste lammutusest saadud materjalid ja vanaraud.
Allikad:
Pärn, J., Hergauk, M., Õun, M. 2006. Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil.
Pärn, J., Õun, M. 2006. Raketibaasid meie seenemetsades. Tehnikamaailm. 14. veebruar.
Suuroja, K. 2013. Päästkem Vinni mäed. Loodusesõber.6.
Eesti ja Läti vahelise piiri kindlaksmääramine algas juba juunis 1917. Revolutsioon Venemaal, Saksa okupatsioon Eestis ja Lätis ning Vabadussõda ei võimaldanud piiri rajamisega tegeleda kuni 1919. aasta teise pooleni.
Riigipiiri määratledes üritati järgida etnilist piiri, kuid suureks tüliõunaks kujunesid segaasustusega alad. Esimene Eesti-Läti Piiri Segakomisjon tegutses alates 15. septembrist 1919 kuni 29. veebruarini 1920. Tol korral kujunes komistuskiviks Valga linna kuuluvuse küsimus. 1919. aasta oktoobris korraldati Valgas rahvahääletus, mille 14 179 hääletajast olid 7064 eestlased ja 5496 lätlased. Seepeale teatas Läti delegatsiooni juht V. Samuels, et arvud pole piiri rajamisel üldse määravad. Kokkuleppeid saavutamata lõpetas see komisjon oma tegevuse.
Aasta lõpul Eesti ja Läti suhted teravnesid ning piiriküsimuses mingit edu ei saavutatud. Et pälvida üldine rahvusvaheline tunnustus, oli noorte riikide jaoks oluline endale stabiilse ning probleemivaba piirkonna maine loomine ja sellest tulenevalt ka piiriküsimuse lahendamine. Seetõttu jõuti kokkuleppele, et Valga linna kuuluvuse otsustajaks saab vahekohus, milles on võrdne arv liikmeid kummastki riigist ning mille eesistujaks saab neutraalse riigi esindajana Suurbritannia kodanik, inglasest kolonel Stephen George Tallents. Tallentsi abideks määrati kolonel Henry Rowen-Robinson ja lord Erik James Desmond Kaledon. Mõlemad pooled nõustusid konventsioonis tingimusega, et juhul kui omavahel kokkuleppele ei jõuta, aktsepteerivad mõlemad valitsused Tallentsi otsust lõplikuna.
Piiriprobleemi tundmaõppimiseks moodustas Tallents kolm alakomisjoni. Läänekomisjon tegutses lõigul Heinastest Oomulini, idakomisjon Kaagverest Petserini ja kolmas komisjon pidi otsustama Valga küsimuse. Plaanid Valga jagamiseks imbusid ajakirjandusse ja mõlema vaidleva poole esindajad esitasid terava protesti. Läti lehed Riias alarmeerisid avalikkust, et Tallents valmistub andma Valga linna eestlastele. Eesti ajalehed ründasid inglast personaalselt. Lehtedes ilmus andmeid, et Tallents olevat saanud Riias suuri hüvitisi kinnisvara näol ja et ta on Riias abiellunud lätlannaga, et Tallentsi ämm olla lätlane jne. Läti lehed ei jäänud alla.
Kuna Valga küsimuses pärast mitmeid nädalaid kuidagi kokkuleppele ei jõutud, andis kolonelleitnant Tallents lõpuks juulis 1920 välja oma protokolli, kus oli määratud, kuidas piirijoon Valgas ja mujal peab kulgema. Kumbki riik polnud lahendusega rahul ning protestitelegrammid Tallinnast ja Riiast läksid kuni Inglise valitsuseni välja. Läti välisminister ja seejärel kogu valitsus esitas isegi tagasiastumispalve, kuid Asutav Kogu ei rahuldanud seda.
Valga linna puhul oli Tallents pisut rohkem vastu tulnud Eesti soovidele, kompensatsiooniks sai Läti Vabariik mitmes segaasustusega piirkonnas maid juurde. Lätile eraldati Heinaste (Ainaži), Pedeli ja Härgmäe (Ergeme) vald, lisaks said lätlased veel suurema osa Ööbiku (Ipiki) ja Vana-Laitsna (Veclaicene) vallast, kus elab siiamaani palju etnilisi eestlasi.
Palju tegemist oli piiriäärsete talude ja kruntide ümbertõstmisega, sest kohalikud elanikud osutusid tihti kogu oma majapidamisega valel pool piiri olevaks. Mõlema poole tehnilised töötajad esitasid segakomisjonile õige mitmeid ettepanekuid piirijoone muutmiseks.
Eesti-Läti piirikonventsioon kinnitati Riias 19. oktoobril 1920. Esialgseid kokkuleppeid täiendati veel kahel korral, 1923. ja 1927. aastal. 31. märtsil 1927 kirjutati Riias alla lõplik riigipiiri kindlaksmääramise protokoll. Läti poolt andis allkirja välisminister F. Cielens ja Eesti poolt Eesti saadik Lätis J. Seljamaa. Piir hakkas kehtima ööl vastu 1. aprilli 1927 kell 00.00.
Allikad:
Raid, T. 2000. Eesti-Läti piiri taastamine. Magistritöö.
Raid, T. 2005. Sir S. G. Tallents ja Eesti lõunapiiri teke. Valga ja militaaria.
Matkatee äärde jääb kunagine Saksa vangilaager. Vange olnud laagris alla saja, neist enamik rindel sakslaste kätte sattunud venelased. 1941. aastal toodi vangid elama Läti talu sauna, seal olid nad nii kaua, kuni ehitasid endale baraki. Vangide barakk ehitati tolleaegse teega pikuti, kuid tee pealt see ei paistnud. Hoone oli puust ja poolest saadik maasse kaevatud, valgust andsid ruumile kitsad aknad. Baraki põhjapoolsest otsast paarikümne meetri kaugusele ehitati valvurite maja. Mõlemat ehitist ümbritses kahekordne okastraataed, mis pidi takistama põgenemist.
Laager oli rajatud Soomaale põlislaante vahele selleks, et kasutada vangide tööjõudu metsalangetamiseks. Mahavõetud puid vedasid hobustega välja talumehed ning osa vange oli ka taludes tööl.
On teada, et kaks põgenemisel või pagemise eest karistuseks maha lastud vangi maeti laagri lähedusse kohta, kus kõrvuti kasvasid suur sanglepp ja kuusk. Puud on praeguseks kadunud ning seega on teadmata ka hauakoht. Vangilaager lõpetas tegevuse 1944. aastal. Minema viidi nii valvurid kui vangid.
Peale sõda asus samas kohas metsapunkti puidutsehh. Valmistati katuselaaste, lastekelkude jalaseid, vankrikodaraid ja rattarumme, reejalaseid, hobuselooke, kastilaudu jpm.
Allikad:
RMK pärandkultuuri andmebaas.
Väre, H. 2002. Soomaa metsad varjavad sõjasaladusi ja aardeid. Sakala 15.08
Eestlane on keerulistel aegadel ikka metsast varju otsinud. 1941. aasta suveks oli nõukogude võim kehtinud Eestis aasta aega. 14. juunil 1941 oli toimunud küüditamine, kümned tuhanded inimesed olid viidud Siberisse. Pärast Saksamaa kallaletungi NSV Liidule kuulutas Stalin 3. juulil 1941 oma kurikuulsas raadiokõnes välja põletatud maa taktika – taganemisel tuli vaenlasele loovutataval alal hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele.
Kuna piirkonna inimeste kogemused ja kartused läbiviidava hävituse osas olid tõsised, siis varjuti ümbruskonna metsadesse. Oma osa andsid sellise otsuse langetamisse ka kuuldused Kautla kanti saabunud ja sealkandis baseeruvast Soomes moodustatud Erna grupist. Varjumise üheks ajendiks oli ka see, et 24. juulil olid punased maha põletanud Simisalu talu ja mõrvanud pererahva, 53-aastased Gustav ja Rosalie Viljamaa.Venelased taganesid Eestist ja üleüldine vabadusejoovastus oli valdav just metsavendade hulgas. See enneaegne rõõm aga sai saatuslikuks, kuna piirkonna sõlmpunktidesse paigutatud valve pidas paremaks koju minna – nende arvates oli võit ju käes. 31. juuliks koondati 1000-meheline nõukogude sõjaväeosa Ardusse, Viljandi hävituspataljon Paunkülla ja Tallinna hävituspataljon Voosele. Hommikul kella 8–9 vahel algas haarang. Mõni kilomeeter enne Kautlat oli Sae metsavahikoht, kus põletati elusalt metsavaht koos abikaasaga.
Hävituspataljon jõudis Kautlasse ootamatult. Algas lahing, kus Erna võitlejad ja metsavennad katsid tsiviilisikute taandumist. Langenuid oli mõistagi mõlemal poolel. Kautlas mõrvati seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle (kõik suurtalu hooned süüdati), osa tapeti muul moel.5.–6. augustil sai teoks metsik talude põletamine. Kohalike inimeste kinnitusel tegeles sellega põhiliselt lätlastest moodustatud hävituspataljon. Tuleroaks läksid Selisaare, Sikemäe, Määrasmäe, Kubja, Kannukse, Keidamäe, Sepa, Väljataguse, Liivaku, Uustalu, Treieli, Vanapere, Nahkru, Sandi, Rätsepa, Kanarbiku, Härjasilla, Kasemetsa, Lepiku, Nooda ja Metsa talu. Samuti põletati maha strateegilisteks objektideks nimetatud Ardu koolimaja, puidust vana koolimaja nimega Koolirehi, Ardu meierei ja Paunküla viinaköök.
Suure sõja kontekstis oli tegemist õige tühise episoodiga, kuid sõjasündmusi ei mõõdeta kunagi vaid langenute arvu järgi. Erna grupi liikmed olid mehed, kes astusid Eestis esimeste seas nõukogude võimu vastu välja, relv käes. Seda mitu korda taastatud mälestusmärki on nad igati väärt.1994-2011 peeti iga aasta augustis Erna grupi mälestuseks rahvusvahelist sõjalis-sportlikku võistlust Erna retk. Eesti Skautide Ühing korraldab igal aastal Erna matka, mille lõpetamine toimub Kautlas.
Allikad:
Liim, J. 2006. Kautla lahingud. Kultuur ja Elu. 4.
Polügoonil harjutati lahinglaskmist käsirelvadest, kahuritest ja raketiseadeldistest, tehti tankiõppusi ning pommitati lennukitelt ja helikopteritelt. Sõjaväe tegevus koondus peamiselt Soodla veehoidla ning Koitjärve raba vahelisele alale, Jussi järvestikust läänes paiknevaisse nn Jussi mägedesse, Kõnnu Suursoo lääneossa ning Pala tankodroomile Valgejõe idakaldal.
Jussi nõmm on jääajal siin pikemalt peatunud ja sulanud liustikuserva loodud mõhnastik, kus leidub nii pealt tasaseid järskude nõlvadega lavamõhnu kui ka väiksemaid ümara kujuga küngasmõhnu. Lagedaks jäi siin osaliselt juba 1920. aastate ulatuslike metsaraiete ajal.
1960. aastatel, polügooni ajal, jätkusid raied, ala pommitati kahuri- ja reaktiivmürskude ning lennukipommidega. Korduvate tulistamisest puhkenud tulekahjude tagajärjel moodustus ainulaadne kanarbikunõmm, mis meenutab pigem põhjamaa tundruid kui meie kodust maastikku. Peale lillaka kanarbikuvaiba leiab siit leesika tumerohelisi kogumikke, poro- ja põdrasamblike hallikaid laike, karutubaka leherosette ning kevadeti palu-karukella udupehmeid õisi ja seemnetutte.
Tänapäeval kipub nõmm võssa kasvama. Lihtsaim võimalus seda takistada oleks ehk uuesti lagedaks põletamine, kuid maapõu võib siin peita veel palju lõhkemata sõjamoona. Seetõttu hooldatakse nõmme siiski võsa raiudes.
Ümber Jussi nõmme paiknevad lavad, millelt sai tuld juhtida ja laskmise täpsust hinnata. Üldnimetuseks taolistele lavadele on nõukogudeaegsetel kaartidel antud Võssota Komandnaja. Ühele taolisele kõrgendikule – Venemäele – on tänaseks püstitatud vaatetorn.
Allikad:
Karofeld, E. 1997. Tuhkatriinu Põhja-Kõrvemaalt. Eesti Loodus. 5.
Enne polügooni moodustamist oli Põhja-Kõrvemaal üle 30 talu. Seoses nõukogude armee 33 304 hektari suuruse õppepolügooni rajamisega kästi inimestel oma kodudest välja kolida. Talude mahajätmine algas juba 1947. aastal, massiline väljakolimine toimus 1. mail 1953.
Sõjaväepolügoonist ei räägitud, ametlikult oli tegu NSVL Kaitseministeeriumi Pavlovi- nimelise metsamajandi Pavlovi ja Primorski metskonnaga. Vene- ja lätikeelsed sildid teede ääres keelasid sisenemise. 1965. aastal ilmunud raamatus „Kas tunned maad“ antakse Põhja-Kõrvemaa napp iseloomustus ning lisatakse, et „kõnesoleva piirkonna külastamiseks on vajalik Aegviidus asuva metsamajandi luba“.
Matkatee rattaga läbitava haru äärde jääb Vahtriku taluase. 1887. aastal sündis Vahtriku talus metsniku pojana Ferdinand Petersen – Eesti insener ja poliitik. Peale iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist moodustati Eesti esimene Ajutine Valitsus ja Ferdinand Petersen määrati teedeministriks. Petersen oli ka Eesti teise Ajutise Valitsuse minister, 1919–1920 Põllutööministeeriumi tehnika peavalitsuse juhataja ning Asutava Kogu liige, aidates luua ja kindlustada iseseisvat Eesti riiki.
1920. aastatel rajas Ferdinand Petersen Anija valda Jägala jõe äärde Lillevee talu, jõele elektrijõujaama ning saeveski. Talus rakendati tolle aja kohta eesrindlikku agrotehnikat ja põllutöömasinaid ning peeti tõukarja. Raasiku valda Harju-Jaani kiriku kõrvale ostis Petersen vana mõisahoone ning asutas sinna Raasiku jahu- ja villavabriku.
1944. aastal, kui oli selge, et ees ootab uus nõukogude okupatsioon, põgenes Ferdinand Petersen (eestistatud nimega Peterson) läände, esialgu Saksamaale, hiljem USA-sse. Ferdinand Petersen suri 92-aastasena ja on maetud Toronto Mount Pleasanti kalmistule.
Katkend Ferdinand Peterseni raamatust „Mälestusi ja tähelepanekuid“:
„Minu isa oli saadetud Käidrale metsnikuks ja elamiseks oli talle antud Pruuna mõisale kuuluv Vahtriku metsavahitalu. Hundid, karud ja põdrad müttasid metsas. Neid ei tülitanud keegi. Metsised ja tedred kiikusid puudel, saarmad ja pardid solistasid vetes; rästikud looklesid sooservadel. Jões oli palju kalu ja vähke.
Mets ja selle rikkused kuulusid mõisale. Metsnik oli kõige selle vara hoidja ja kasvataja. Mõisahärra ise tuli õige harva vaatama mõisa avaraid tagamaid. Isa oli tegelikult metsaasunik. Palga pidi ta ise enesele välja töötama. Põldu võis teha oma äranägemise järgi ja karjale heina niita metsalagendikelt ja sooservadelt vabalt. Sulane ja tüdruk olid abiks põllutöödel; kodused toimetused lasusid perenaisel, kes leidis puhuti aega ka rutata appi põllule ja heinamaale.
Isa rahmeldas Käidral nelikümmend aastat; algul üksi, siis kolmkümmend neli aastat koos minu emaga. Kaugel elavate sugulastega oli vähe kokkupuutumist. Välissündmustest saadi teateid harva ja need ei huvitanud kedagi. Mõis oli kaugel ega tülitanud taluperet. Elamine oli vaba ja peaaegu iseseisev. Võidi olla rahul. Rõõmustati kui sündisid lapsed; need kasvasid ja talupidamine edenes.“
Allikad:
Karofeld, E. 1997. Tuhkatriinu Põhja-Kõrvemaalt. Eesti Loodus. 5.
Petersen, F. 2001. Mälestusi ja tähelepanekuid.
„Väliselt pole midagi muutunud, kuid südames on raske… Kivistunud nägudega, pilk sini-must-valgel rahvuslipul lauldakse hümni kaks esimest salmi ja siis hakkab lipp langema. Väga vaikselt, nagu sobiv suurele palvele, lauldakse viimane salm: – Su üle Jumal valvaku… ja peaaegu kõigi, nii elujulgete noorte kui ka karastatud vanemate lendurite silmadest veerevad pisarad. Tunnen oma hinges nii valusasti ja selgesti tollel hetkel, kuivõrd seotud omavahel on maa, rahvas, vabadus, mu isiklik elu ja – meie langetatav rahvuslipp. Sündisin, kasvasin ja õppisin vabas Eestis. Noore lendurina olin uhke oma väeliigile ja andsin tõotuse täita ülimat kohust oma rahva vabaduse kaitseks. Ei teadnud sellel hetkel meie poliitikute mõtlemisviisi ega salajasi lepinguid. Tundus vaid, et meilt oli võetud alatult ilma võitluseta kõik, mis pidi olema püha ja puutumatu…“
Nii meenutas Remi Milk 3. lennuväe divisjoni rivistust 21. juuni õhtul 1940. aastal.
Nõukogude võimu tulekul põgenesid Eesti lennuväe ohvitserid Jägala lennuväljalt Kõrvemaa metsadesse. Oli lootus, et Saksa väed saabuvad Eestisse ja vabastavad riigi nõukogude okupatsioonist. 1941. aasta 13. juulil korraldasid Loksa piirivalveväeosad paarisaja tugevalt relvastatud mehega neile suure haarangu. Järvi järvede juures puhkes tulevahetus, milles osa mehi hukkus. 1942. aastal paigaldatud mälestuskivil olnud plaat peideti okupatsiooniajal ära, hiljem ei suudetud seda enam leida ning uus plaat on pärit aastast 1994. Mälestuskivi taasavas Remi Milk, üks sõja puhkedes Kõnnu metsadesse põgenenud sõjaväelenduritest. Mälestati Kõnnu metsas langenud Eesti lennuväeohvitsere kapteneid Oskar Akselit, Juhan Kalmetit, Arnold Streimanni, leitnant Martin Tertsi ning nendega koos olnud ning Jäneda lähedal surma saanud aviomotoristi vanemseersant Herman Tombahi.
Allikad:
Elstrok, H. 1995. Kõrvemaast põhjarannani. Kuusalu kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia.
Märtsis 1919 oli Vabadussõjas alanud punaväe pealetung. Soomusrongide diviisiülem kapten Anton Irv sai käsu vaenlane üle Mustjõe tagasi lüüa ja Mõniste vabastada. Saera lahingul, mis leidis aset 20. märtsil 1919, oli otsustav osa selle ülesande täitmisel.
Punaste pealetungil lõunast oli Läti 15. polgu üks rood peatunud Saera metsavahimaja juures Ähijärve külas. Kaitseliidu poolt olid tähtsamatele teedele välja pandud vahipostid, et sõjaväele vaenlase liikumisest teada anda. Punaste peatumisest teatati Antslasse, kus seisis 3. laiarööpmeline soomusrong.
Antslast sõitis regedel välja soomusrongi dessantrood 55 mehega, nendega liitusid Saeras ka 15 kaitseliitlast. Saerasse saabudes mindi kohe lahingusse. Ühest küljest ründas vaenlast nooremleitnant Oldekopi rühm ja teisest leitnant Peeter Asmuse rühm. Majast, kus punased asusid, anti aknast pidevat kuulipildujatuld ja see seadis meie mehed kriitilisse seisu. Olukorra päästis leitnant Asmus, kes majale tormi joostes viskas aknast sisse käsigranaadi. Kuulipildujatuli vaikis.
Kokku oli Saeras punaseid umbes 80 meest, surma sai nendest 29 ja 16 võeti vangi. Meie kaotusteks oli 2 surnut ja 5 haavatut. Sõjasaagiks saadi kuulipilduja. Valka ülekuulamisele viidud rühmaülem andis tähtsaid teateid punaste vägede paiknemise ja koosseisu kohta.
Saera lahingus langesid Vana-Antsla valla kaitseliitlased Jaan Parts ning Isak Simm. 20. augustil 2015. aastal avati Saera lahingupaigas Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Antsla valla eestvedamisel mälestuskivi.
Allikad:
Koemets, U. 2015. Saera lahingust Vabadussõjas. Oma Maa nr 187