Pikkade aastate järel tulnud tõeline talv tuletas meelde ennemuistseid aegu, näitamaks, kui tühi lindudest võib olla sellel ajal ilmakuulus Matsalu linnuriik. Ei olegi Eesti Vabariigi aastapäeval näha esimesi kiivitajaid või kuulda 27. veebruaril sookurgede kluugutamist…
Isegi hallvaresed on siit Tuulingu rannaniidult peaaegu kadunud.
Matsalu laht on paksu jääga kaetud, nähes välja kui üks kõle lage põld, kuhu pole lindudel ega karvastel loomadel mingit asja. Arvata võib, et hallvaresedki läksid merikotkastega kaasa sinna, kus on toit – vaba vee äärde või kuhugi suure loomakorjuse juurde.
Elevuse hetk võis vaatajas tekkida siis, kui kaamera ees lumes sibas kolm nurmkana, keda varem siin rannaniidul pole õnnestunud näha. Nüüd näeme neid videost.
Üldise vaikelu valguses pakkus eredamat hetke kaamera ette sattunud olend karvelukate seast. Ei olnud ta hunt ega šaakal, vaid hoopis kena ja üleni valges väike nirk – seninägematu liik siin rannamaastikus.
Videost jääb küll mulje, et rannamaastiku põhilised valitsejad on karvikute seas rebane ja halljänes, aga päriselt see elu siin nii vaene ei ole. Tõsiasi on, et kaamera ei näe kottpimedas kaugemale kui umbes 30-35 meetrit ja me silmame vaid neid loomi, kes liiguvad sel ajal üsna kiviaia läheduses. Sellest, mis toimub vaateväljast kaugemal, saame aimdust Tuulingu peremehelt Ants Alelt, kes korraldab tõukekelgumatkasid ümber Haeska laidude. Selgub, et Haeska Väike- ja Suurrahul käib metsseakari omi asju ajamas ning päikesetõusu aegu on šaakalid mitmeid kordi päevaks rahudele läinud. Ilvese jälgi on tõukekelgu trassil üsna tihti näha ning Ants ootab märtsikuu vaikset ilma, et siin ilveste kilkamist kuulata – meie ka… Ühe korra nähti ka hundi jälgi.
Mida pikemaks päevad lähevad, seda kauem saame kaugemale vaadata ja tõenäosus suureneb iga päevaga, et näeme kaamera vahendusel ka metssigu, šaakaleid, ilveseid ja kes teab, keda veel.
Loodame, et kevad tuleb “pauguga” ja varem, kui võiksime oodatagi.
Kunagises menukas lastesaates „Kõige suurem sõber“ laulis Leopold: „Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ning mu kõrvad ja mu perekonnaring! Kui tahad tule alati, ma ootan aken avali!“
Samasuguse lahkusega ootab ka RMK kõiki riigimetsa puhkama, sest retk talvisesse metsa on kindlasti sama meeleolukas kui soojemal aastaajal. Seega võikski sõbrapäeval koos armsate kaaslastega ette võtta toreda metsamatka. Mõningad soovitused tasub siiski talviseks retkeks valmistudes kõrva taha panna.
Kui suvel on väljas „palav ja parmud“ ning oluline on kotti pista ka putukatõrje ning ohtralt õhukesi vahetusriideid, siis talvisel ajal on kõige olulisem riietuda soojalt. Eriti oluline on hoida soojas jalgu, sest külmetavad varbad võivad kogu ettevõtmise nurjata. Riietumisel võiks samuti jälgida joont „pigem rohkem kui vähem“ ning riietuda kihiliselt, sest siis saab juhul, kui nahk seljas aurama kipub, jope alt näiteks vesti või fliisi ära võtta. Moonakotis võiks kindlasti olla ka termos sooja joogiga.
Matka planeerides ja RMK külastusobjekte uurides tasub vaadata, kas huvipakkuvas paigas talvist hooldust tehakse. Objektilehel on need kohad tähistatud märkega „aastaringne hooldus“ – niisuguseid paiku on riigimetsas üle 450. Talvine hooldus tähendab seda, et parklad on lumest lahti lükatud, samuti on puhastatud teed, mis viivad külastusobjektil olevate rajatiste (käimlad, puude varjualused, metsaonnid ja metsamajad) sissepääsudeni. Võimalusel on ka trepid puhtaks tehtud. Loodus- ja õpperadu lumest ei puhastata, seega tuleb pisut sumbata, kuid ühtlasi saab ka pere pisemaid kelguga järel vedada.
Lõkkekohtadesse tuuakse lõkkepuid, kuid sel, kes tahab raudselt tuld teha ja kes sõidab lõkkekohta autoga, tasub endal igaks juhuks puud või söed kaasa haarata. Talvisel ajal võib mõni matkaja pikalt lõket teha ning seetõttu võib juhtuda, et enne, kui loodusvaht uue puukoormaga pärale jõuab, on kõik puud ära põletatud. Alternatiivina saab toitu valmistada ka matkapliidil või priimusel.
Matkal tekkivat prügi palume, nagu ikka ja alati, ise kaasa võtta, sest „kõik, mis jaksan metsa viia, jaksan ka kaasa tuua“. Kui see tõesti ei ole mingil põhjusel võimalik, siis palume prügi visata prügikasti.
Kasuta talvist aega ära ka selleks, et märgata looduses jälgi, mida suvisel ajal on keerulisem näha. Näiteks on ju lumi teada-tuntud jäljeaabits. Ka metsloomade väljaheited torkavad valgel lumel hästi silma ja annavad aimu, kes on seal liikunud.
Ootame Sind matkama! Head sõbrapäeva looduse rüpes!
Hirvi käib praegu hirveplatsil hulganisti, vasikatest, pulgajukudest, hirvelehmadest kuni vanade ja vägevate sarvedega pullideni välja. Iseäranis ilus on neid toredaid loomi jälgida päevavalguses. Valges on hästi näha erinevate isendite värvinüansse karvkattes – nad polegi nii ühe vitsaga löödud.
Nüüd, veebruarikuus on olnud päevi, kus hirved on saabunud söödaplatsile varakult, juba valgel ajal. Pühapäeval, 8. veebruaril kogunes üksteist hirve siia juba päeval kella kolmest – käesoleval hirvekaamera hooajal pole loomad enne nii vara platsile jõudnudki. Ka on selles kuus olnud hommikuid, kui loomad on tegutsenud hirveplatsil veel pärast kaheksat. Arvata võib, et põhjuseks on külm ilm ja lumi, mistõttu hoiavad loomad kergelt saadava toidu lähedusse. Miks peakski asjata energiat kulutama ja kuhugi lihtsalt minema külmas ja lumises metsas. Nad on ju hirved, mitte matkajad pärandkultuuri tutvustaval matkarajal.
Jalgupidi kasti
8. veebruari õhtul leidis aset sündmus, millega varem kogu hirvekaamera ajaloo jooksul pole hakkama saanud ükski hirv. Ühtäkki seisis üks hirvevasikas täies hiilguses porgandikastis, piidles hetkeks porgandiriismeid kasti põhjas ja hakkas neid nosima. Kaks hirvelehma vaatasid “kastivasikat” juskui mõeldes, et sellist pulli pole varem näinud… Mis valemiga vasikas porgandikasti sai, jääb detailides saladuseks, sest tegevus toimus suure hirvepulli selja taga. Videost on näha, millise mängleva kergusega vasikas kastist alla hüppab, küllap käis siis sinna saamine sama nobedalt. Näis, kas “kastivasikale” jäi see ühekordseks katsetuseks või hüppab täna lausa porgandikuhja otsa, “porgandirebane” oli küll pikalt järjekindel…
Porgandikasti ja hirvedega seoses tuleb meelde, kuidas üks ehmunud hirv kunagi üle kasti hüppas ning teine seik, kui üks põgenema hakanud loom jõudsalt kasti rammis ja selle külili paiskas.
Mõne päeva eest ühel külmal õhtul väisas hirveplatsi ka kaks kena kasukaga kährikut. Ei tulegi meelde, et sellel hooajal oleks varem neid elukaid näinud. Teada on, et siit umbes poole kilomeetri kaugusel asub kaks lähestikku paiknevat pinnasehunnikut, kus mõlemas on mäkrade kaevatud mõne avaga urusüsteemid. Ehk ühes neist nad kaitstult põõnasid, kui hundid jälle siinkandis omi radu tallusid.
ETV keskkonnasaade „Osoon“ käis uurimas, millised on märgalade looduskaitsetööd. Võttegrupp tuli taastamistöödele Venemurru-Tolkuse metsise püsielupaigas, kus kraavide sulgemine on osa Rail Balticu rajamisega kaasnevatest hüvitusmeetmetest – ornitoloogid on kaardistanud alad, kus kompensatsiooniks raudtee rajamise eest tuleb parandada metsiste elutingimusi.
Võttepäeval tegutses taastamisalal kopp, mis vana kuivenduskraavi kinni ajas. Looduskaitsetöid ei tehta igal pool ühe ja sama mudeli järgi, näiteks saates näidatud töödel aetakse suur osa kraave kinni mitte paisudega, vaid täies mahus. RMK looduskaitsetööde projektijuht Priit Voolaid selgitas, et kraavi kaevamisest jäänud vana muldega saab kraavi otsast lõpuni triiki tasa ajada. Kinniaetud kohale kasvavad tulevikus puud ja tekib terviklik metsaala.
Saates näidatud mets kuivendati 1960. aastate lõpus, kui rajati väga tihe kuivenduskraavide võrgustik, juurdepääsuteed ja kvartalisihid. Kraave on alal kokku 30 km, mis nüüd täielikult suletakse. Kui varem liikus vesi peamiselt kraavidesse, siis pärast nende sulgemise taastub ala loomulik vooluakumulatsioon.
Märgaladest rääkides mõtleb inimene eelkõige soo või lausa lagesoo peale, nii võib tekkida tunne, et märgalade taastamine tähendabki seda, et mets kaob ja asendub sooga. Venemurru metsise elupaigas oli mets enne kuivendamist looduslikult märg, see tähendab perioodiliselt liigniiske, põhjavesi tõuseb kevaditi vähe kõrgemale, suve poole on jälle kuivem. „Siin pole eesmärk taastada sood, tõsta vett maapinnale, vaid hoida mullaniiskust pikema perioodi jooksul, et siia taastuks nendele kasvukohtadele iseloomulik taimestik ja kogu elustik,“ selgitas Priit Voolaid saates. Tegu on looduskaitse all oleva maaga, kus metsamajandamist ei toimu. Selle ala peamine eesmärk on kaitsta metsise elupaika.
Selle liigi olemasolu sai kinnitust, kui kohe kinniaetud kraavi ühes otsas leidus metsise hommikune väljaheitehunnik. Edaspidi hakkab kodumets tema jaoks muutuma veel sobivamaks. RMK elurikkuse ja seirespetsialist Margus Pensa rääkis saates, et kuivenduskraavide mõjul hakkab alusmets muutuma aja jooksul tihedamaks. „Pikas perspektiivis tähendab see, et metsisel muutub poegade üleskasvatamine üha raskemaks ja kahaneb tõenäosus, et kõik tibud jõuavad suureks saada. Mis tähendab, et metsiseid jääb järjest vähemaks. Kui me kraavid sulgeme, veetase natuke tõuseb ja mets muutub tulevikus jälle hõredamaks.“
Metsise elupaikade taastamise puhul on oluline, et looduskaitsetööde tagajärjel ei tekiks suuri üleujutusalasid. Margus Pensa kinnitas, et veetaseme muutuse hindamiseks tehakse enne töödega alustamist maastikul vajalikud mõõtmised ja mudeldamised. „Metsis pole part, ta ei taha ujuda,“ lisas ta.
Eesti suurima metsamajandajana on RMK ka suurim looduskaitsetööde tegija. Alates 2013. aastast on taastatud kokku 32 000 hektarit märgalasid, seal on nii sood kui ka märjad metsad. 2030. aastaks on eesmärk taastada veel kuni 20 000 hektarit. See on ikkagi vaid pisike osa Eesti kuivenduseelsete märgalade mahust ja töid tehakse vaid looduskaitsealadel.
Saatejuht küsis ka selle kohta, kuidas käib töö kohalike kogukondadega ja kellega töid kooskõlastatakse. „Kõige tihedamad suhtluspartnerid on ametiasutused, kohaliku hääle toob kohale kohalik omavalitsus, kelle käest saame tagasiside meie kavandatavate tegevuste kohta,“ selgitas looduskaitsetööde projektijuht Priit Voolaid. Enne töö algust saavad avalikul koosolekul oma mõtteid ja küsimusi esitada aga kõik huvilised. „Üldiselt pigem ollakse passiivsed, ei tulda koosolekule kohale ega huvituta. Ja et tegevused toimuvad kaitsealadel, siis võib-olla ka usaldatakse riiki, et ju on neid tegevusi loodusel vaja. Aga on ka väga aktiivseid kogukondi. On koosolekuid, kus on kohe töödele vastuseis. Aga ka selliseid kohtumisi, kus inimesed kuulavad tähelepanelikult ning esitavad põhjendatud küsimusi.“
Looduskaitsetööd, mis toimuvad looduskaitsealadel ja sealsete elupaikade kaitseks tehtavad tööd määratakse kaitsekorralduskavadega. Riigimetsa peab jaguma nii inimesele metsakasvatuseks ja puidu saamiseks, kui ka kaitsealustele liikidele elamiseks. „Kui me tahame, et Eesti loodus püsiks rikas ja mitmekesine, siis peame tagama, et kõikidele liikidele oleks sobivaid elupaiku,“ võttis looduskaitse vajaduse kokku Margus Pensa.
NB! Saatelõik salvestati jaanuaris enne metsise mänguajaga seotud piiranguid, mis algavad 1. veebruarist.
Märgalade päeval, 2. veebruaril eetris olnud „Osooni“ saatelõiku näeb siit.
Hiidlaste eestvedamisel tähistatakse täna, 29. jaanuaril Molutamise päeva. Haarasime mõttest kinni ja panime kirja mõnusad riigimetsa paigad üle Eesti, kus rahulikult mitte midagi teha. Kes täna tõesti molutada ei jõua, pole hullu, kohad on mõeldud külastamiseks ka muul ajal ning võid südamerahus ka näiteks kevadel ühe molutamise ette võtta.
Soontagana lõkkekoht ja vaatetorn Soontagana maalinnas Pärnumaal.
Soontagana on mõnus molutamise paik neile, kes hindavad vaikust ja eraldatust. Soontagana maalinnas on metsaonn, lõkkekoht ja vaatetorn, kus saab rahulikult aega veeta ja ümbrust jälgida ning asuda muust maailmast eemal. Kunagi viis siia vaid salajane tee läbi soo ning ka praegu on Soontagana üsna kõrvaline paik.
Saare vaatetorn Noarootsi poolsaarel Läänemaal.
Koht, kus rahulikult tundide kaupa kevadisel ja sügisesel lindude rände ajal linde vaadelda. Või lihtsalt lindude häälitsusi nautida. Kui kuuled, et keegi justkui pudelisse puhuks, ära ehmata – see on üsna haruldase linnu – hüübi häälitsus.
Jalase loodusrada Raplamaal.
Paarikilomeetrise jalutuskäigu järel jõuad Sõbessoo ehk Jalase järve äärde, kus võib vaikuses molutada kasvõi tundide kaupa.
Varessaare metsaonn Ida-Virumaal.
Metsaonni minek on tõsine ettevõtmine, aga kui oled kohale jõudnud, saad kindel olla vaikuses ja rahus. Kuna koht on tõesti eraldatud, siis on suur tõenäosus kohata metsloomi ja ilmselt kuuled ka hiirekesi krabistamas. Aga nemad molutamist ei sega! Toa saab soojaks pliidiga.
Paunküla lõkkekoht Harjumaal.
Mõnus järveäärne paik aja mahavõtmiseks, tuletegemiseks ja mõtisklemiseks.
Nõmmeveski lõkkekoht Harjumaal.
Lahemaa suurima jõe, Valgejõe pervel asuvast lõkkekohast avaneb ligemale 20 meetri kõrguselt kaldalt imeline vaade jõele. Kui molutamisest jääb veidi mahti, siis liigu jõest allavoolu, kus jõgi murrab end läbi klindi ja moodustab 1,2-meetrise Nõmmeveski joa. Juga pole küll kõrge, kuid võimsa mulje jätavad jõeoru järsud kanjonseinad. Oru kallastel ja jões on näha suuri lahtimurdunud paekivilahmakaid.
Purskava allika lõkkekoht Järvamaal.
Öeldakse ju, et voolava vee ja põleva tule vaatamisest ei väsi iial ära. Purskava allika lõkkekoht on just selline paik, kus on võimalik tundide kaupa vaadelda maast välja purskuvat arteesiakaevu vett ning kui oled lõkke üles teinud, siis ka tuld.
Sihi lõkkekoht Tartumaal.
Keset kõrget männimetsa vahelduva maastikuga alal asuv lõkkekoht sobib rahulikuks järveäärseks metsapuhkuseks ja suundumiseks ümber järve kulgevale õpperajale. Puurkuuris on võimalik lakas ka magada.
Kassinurme lõkkekoht Jõgevamaal.
Kassinurme lõkkekoht asub Vaiga-Kassinurme maalinnas. Sealne hiiekoht on üks vanemaid pühakohti Eestimaal ning sobib hästi rahulikuks mõtiskluseks.
Kõverajärve metsamaja on ideaalne paik molutamiseks. Otse järve kaldal asuv maja pakub haruldast võimalust hüpata saunast otse värskendavasse järve ning nautida vaateid vastaskalda metsadele. Vähene telefonilevi aitab argimürast eemalduda ja päriselt kohal olla. Kõverajärve metsamaja kasutamine on tasuline ning vajab eelnevat broneerimist, kuid pakutav rahu ja mõnus olemine on seda igati väärt.
Ähijärve lõkkekoht Võrumaal.
Kauni järve ääres asuv lõkkekoht mõnusaks molutamiseks. Siin saab nautida vaikust, rahu ja looduse ilu, suunata pilgu üle järve ning lihtsalt olla ilma kuhugi kiirustamata.
Õisu matkarada Viljandimaal.
Matkarajal kõndimine nõuab küll veidi pingutust, ent molutamise vahepeale võibki veidi liigutada. Siis on pärast jälle hea rahulikult võtta. Kuna rada kulgeb Vidva oja kaldal, siis pakub kärestikuline oja silmailu ja rahustavat veevulinat igal aastaajal. Tähelepanelik vaatleja leiab ühelt paljandilt ka veekandja neitsi piirjooned. Õisu jõeorgu kutsutakse ka Mulgimaa Taevaskojaks.
Kabli looduse õpperadaja vaatetorn Pärnumaal.
1,8 km pikkusele ringikujulisele rajale jääb vahelduvaid maastikke ja erinevaid elupaiku, ka vääriselupaiku – paras koht aeglaselt ja rahulikult kulgemiseks. Raja lõpus saab Priivitsa lõkkekohas ka tuld teha. Rada toob sind Kabli linnujaama vaatetornini, mis on imeline paik lindude jälgimiseks.
Muinasküla lõkkekoht asub Meiekose õpperajal Tõramaa jõe suubumiskohas Raudna jõkke. See on mõnus võimalus ühendada kaks mõnusat tegevust, millest iial ei väsi – vaadelda põlevat tuld ja voolavat vett. Nii kaua kuni jaksu ja kannatust jagub.
Allikasoo õpperada Saaremaal.
Salapärane soo veerel ja allikate kohale vaateplatvormidele põikav rada annab hea võimaluse rahulikult aeg maha võtta ning kulgeda. Langeallikatele rajatud platvormil saab ülevaate haruldasest loodusnähtusest – allikalubja moodustumisest ja väljasettimisest.
Kaleste telkimisala Hiiumaal.
Telkimisala Kõpu poolsaare lõunarannikul on üks mõnusama liivarannaga kohti poolsaarel. Mõnule suvel soojal liivarannal, uju meres ja tunne, et “elu on lill”.
Praeguseks on Matsalu laht täielikult jäätunud ja veelinnud läinud kaugemale, sinna kus on veel vaba vett. Madalaveeline Matsalu laht jäätus külmade saabudes väga kiiresti, mõne päevaga. Kühmnokk-luiged püsisid veel kohal hetkeni, mil 31. detsembril jäätus viimnegi veesilm. Viimane kiivitaja lendas ära jõululaupäeval.
Detsembrikuu põnevamaks sündmuseks, mis õnnestus kaamerasse püüda, oli hetk, kuidas merikotkad kala püüdsid ja varesed neid assisteerisid. Esimene merikotkas püüdis vimma, sõi seda veidike kivi otsas ja lendas koos kalaga ohutumasse kohta, et teised juba lähedal tiirutavad kotkad tema saaki ära ei virutaks. Ja vareski üritas tulutult kala püüda ning kohkus alati, kui kala sulpu lõi.
Kaluritel võib vahest tekkida küsimus, kui palju võivad merikotkad siin lahel kala ära süüa ja vähendada sellega kalameeste loomust? Kui võrrelda kalasöömises kormorani ja merikotkast, siis selgub, et paar kilogrammi vähem kaaluv kormoran sööb kuu jooksul 2–3 korda rohkem kala, kui suur, kuni 5 kilo kaaluv merikotkas. Merikotkas sööb päevas toitu keskmiselt 300–600 g olenevalt sellest, kas kotkas on väiksem isaslind või kilo jagu kogukam emaslind. Merikotkad ei söö iga päev, nad võivad korraga pista nahka ka 1–2 kilo kala ja siis mitu päeva vahet pidada. Muidugi, merikotkaste toidulaud, erinevalt kormoranist, ei ole kaetud ainult kaladega, siia kuuluvad sagedamini veel pardid, kajakad ja raiped. Kui kotkas leiab kuskilt suure looma korjuse, ei pruugi ta kuu jooksul ühtegi kala süüa. Arvatakse, et üks merikotkas võib segatoidu korral süüa kuu jooksul 6–9 kilogrammi kala. Ainult kaladest toituv kormoran tarvitab aga kala ühes kuus 15–30 kilo, pesitsusperioodil ka 30 kg.
Küllap see kotkas, kes videos vimma püüdis, saigi selleks päevaks oma toiduvajaduse kätte.
Laht on nüüd mõneks ajaks jääs ja Tuulingu rannaniit lume all ning linnuelu napib, kuid vaatame, kuidas siin karvaste loomadega kulgeb. Mitmel korral on kuuldud šaakalite hääli, kaadrisse on jäänud rebaseid, jäneseid ja korraga sörkinud kolm tuvastamata looma, kes võisid olla vabalt hundid, ilvesed või šaakalid…
RMK looduskaitseosakonnal valmis aasta lõpuosas veel viis Rail Balticu metsise hüvitusala Lõuna-Pärnumaal. Tööd vaadati koos koostööpartneritega ka üle – kohal olid esindajad Keskkonnaametist, Rail Balticust ning Eesti Ornitoloogiaühingust. Ühiselt hinnati nii tehtud lahendusi kui ka tööde tulemust maastikul.
Kõigil hüvitusaladel oli tööde põhisisu sarnane: kuivenduskraavid suleti, et metsise elupaikades taastada looduslikumad tingimused. Samas on iga ala omanäoline ning see nõudis ka veidi erinevaid lähenemisi.
Kaugoja hüvitusalal asub keskosas looduslik nõgu, kuhu vesi kokku valgub. Seal kulges kunagi looduslik oja, mis hiljem sirgeks kaevati. Pärast paisude rajamist hakkas vesi taas suunduma oma endisesse sängi ning aja jooksul võib seal jälle kujuneda looklev ja looduslähedane metsaoja.
Kaugojal tuli tööde tegemisel arvestada ka sellega, et paisude rajamisel liikuma pääsenud setted ei kanduks edasi Reiu jõkke. Selle vältimiseks rajati tööala lõppu settetiik, kuhu peenem materjal sai sadestuda. Lahendus osutus tõhusaks ning praeguseks, kui tööd on lõppenud, on settetiigi vesi juba puhas.
Kotisoo–Marina hüvitusalal, mille suurus on 356,5 hektarit, ilmnes tööde käigus, et üks kraavilõik oli juba rabastunud ning kaetud turbasamblakihiga. Seal ei hakatud kraavi enam paisuga sulgema, vaid veetaseme tõstmiseks rajati paisud kraavi otstesse, jättes vahepealse ala looduslikult arenema.
Üldjoontes pälvisid kõigi viie metsise hüvitusala looduskaitsetööd palju kiitust. Kraavid on ühtlaselt tasandatud, voolunõvasid ei ole jäetud ning vesi saab maastikul liikuda aeglaselt ja loomulikult, nii nagu see toimib looduslikes tingimustes.
Rail Balticu hüvitusmeetmete kava eesmärk on taastada ja võtta kaitse alla uusi metsise elupaiku, et kompenseerida raudtee rajamisest tulenevat mõju ning siduda killustunud elupaigad suuremateks terviklikeks aladeks. Sobivad alad valis välja Eesti Ornitoloogiaühing ning need paiknevad Lõuna-Pärnumaal.
Kuivenduse tõttu on metsise elupaikades metsad muutunud tihedamaks ning kuuse osakaal on kasvanud võrreldes metsisele sobivate looduslike elupaikadega. Looduskaitsetööde abil saab suunata nende alade arengut nii, et taastuksid metsisele sobivad looduslikud omadused. Metsis vajab suuri, võimalikult looduslikke metsamassiive, sealjuures eelistab ta vanemaid, hõredamaid männikuid ning siirdesoo- ja rabaservi.
Lisaks neile viiele alale valmisid sel sügisel ka Jaamaküla ja Rabaküla metsise hüvitusalad. Eelmisel aastal taastati Nepste, Lodja ja Saki hüvitusalad. Alanud on tööd viimasel – Venemurru hüvitusalal. Selle valmimisel saavad Rail Balticu rajamisega seotud metsise elupaikade taastamistööd tervikuna tehtud.
2025. aasta metsise hüvitusalad:
- Jaamaküla 461,6 ha
- Rabaküla 266,1 ha
- Marana 276,3 ha
- Mõtuse 362,9 ha
- Kotisoo-Marina 356,5 ha
- Reiu 78,5 ha
- Kaugoja 126,4 ha
Suurim kahju Nõukogude ajal
Looduskaitsjad muretsesid metsise käekägu pärast juba sadakond aastat tagasi. Näiteks ajaleht Postimees vahendas (13.05.1921 nr 105) professor Johannes Piiperi ettekannet Eesti Looduskaitse sektsiooni koosolekul, milles professor mainis muuhulgas, et metsise arvukus on “väga kahanemas” (https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1921/05/13/18). Nii oligi 1926. aastal metsise arvukus riigimetsas u 1400 kukke, mis on hinnanguliselt sama suur kui praegu (tõsi, riigimetsa pindala on nüüd märgatavalt suurem). Metsise kaitse (peamiselt jahipiirangud) osutusid 1930ndatel tulemuslikuks ning 1938. aastaks oli riigimetsas teada 481 metsiste mängupaika, kus loendati kokku 2435 metsisekukke (Eesti mets 25.01.1939 nr 1).
Metsise elupaikade vähenemine sai aga suuremaks probleemiks just pärast II maailmasõda, kui toonases Nõukogude Eestis asuti väga suures ulatuses kuivendama nii soid, rabametsi kui ka niiskeid okasmetsi eesmärgiga suurendada metsade ja põllumajandusmaa tootlikkust. Kuivendamise hoogtöö jõudis kõige kaugematessegi metsasoppidesse ja sestpeale saame Eestis rääkida metsise arvukuse pidevast langusest. Murelikult kirjutas Edgar Kask Eesti Looduse 1973. aasta aprillinumbris, et kuivendusega on liiale mindud ja kuivendatakse alasid, mis ealeski majanduslikku tulu ei anna, kuid rikuvad metsiste elupaiku. Tuntud metsiseuurija Ene Vihti hinnangul oli võrreldes 1939. aastaga 1977 aastaks metsise asustustihedus riigimetsas vähenenud kaks korda. Kusjuures vähenenud oli nii kukkede arv mängudes kui ka mängupaikade arv, samas kui riigimetsa pindala oli peaaegu kahekordistunud (Ene Viht “Metsis ja inimene” Eesti Loodus 1983 nr 3).
Igasugune mets ei sobi
Seega saab põhjus olla küll selles, et metsisele sobivaid elupaiku on jäänud vähemaks ehkki metsa on rohkem. Asi selles, et kui täiskasvanud metsisele võivad tõesti sobida väga eripalgelised metsad (väga tiheda alusmetsaga puistutes metsis siiski ei taha maapinnale tulla), siis pesitsusperioodil sobivad metsisele eelkõige hõredama alusmetsaga puistud, kus alustaimestikus domineerivad puhmad (sinikas, mustikas), millel elavad putukad ja putukate vastsed on metsisetibudele oluliseks toiduks.
Kui mõelda klassikalise kõdusoometsa peale, kus kuivenduse on olnud tõhus ja puidu tootlikkus on seetõttu suurenenud, siis sellega kaasneb sageli muutus alustaimestikus – puhmarinne hõreneb (alustaimestiku katvus võib üldse väheneda, kuna puuvõrastik muutub tihedamaks, või muutub alustaimestiku liigiline koosseis – kattekold tõrjub mustika välja, vohama võivad hakata kõrrelised) ja alusmets muutub tihedamaks. Viimane on eriti suur probleem peale harvendusraiet, mil põõsarinne võib muutuda nii tihedaks, et inimeselgi on ebameeldiv sellises metsas liikuda).
Ent oleks ekslik siduda 20. sajandi teises pooles alanud metsise asurkonna kahanemist vaid ühe konkreetse põhjusega. Võrreldes esimese iseseisvusperioodiga on Eestis tohutult suurenenud kiskjate arvukus. Kui tollal oli näiteks metsnugiseid sadades, siis nüüd tuhandetes; kui rebast oli tuhandetes, siis nüüd kümnetes tuhandetes; kährikut, keda nüüd on samuti kümnetes tuhandetes, polnud siis üldse ja sama lugu on metsseaga. Lisaks kuivendamisele on puude kasvu turbamuldadel kiirendanud ka õhusaastest tingitud toitainete sissekanne.
Paraku võimendavad kõik need tegurid koos toimides metsisele avalduvat negatiivset mõju. Kuivenduse tõttu vähenenud sobiv elupaik sunnib metsisekana koos poegadega rohkem ringi liikuma, mis suurendab ohtu sattuda kiskja ohvriks, mille tõenäosus on niigi suur. Lisaks võib kõrreliste rohkus alustaimestikus raskendada vihmas või kastes märjaks saanud metsisetibude kuivamist.
Jõuluvana ja päkapikk jõudsid jõululaupäeva hommikul hirveplatsile ning katsid seal laua, et suursugustel loomadel oleks õhtul pidusöök ootel. Nad jõuavad tõesti kõikjale, kus elab vahva metsarahvas – ja kindlasti jõuavad ka teie juurde, kes te veedate õhtuid ja öid nende tegemisi jälgides.
Ilusat jõuluaega, kaunist vana aasta lõppu ja head uut aastat kõigile!
Elu hirveplatsil käib täiel rinnal, uusi loomi on tublisti juurde tulnud, nii et kaamera vaateväljas võib üheaegselt näha lausa 15–16 hirve. Tundub, et ega neid rohkem ehk ühte kaadrisse korraga mahugi. Kindlasti aga ootab samal ajal söödaplatsi ümber pimedas metsas veel hirvi oma võimalust porgandite ja silorullini jõuda.
Lisaks hirvedele lisavad vürtsi ka aegajalt kaamera vaatevälja jäävad haruldased külalised.
Pean eelkõige silmas hunti, kes näitas end 14. detsembri hommikul veidi enne kolmveerand seitset ja tekitas ootuspäraselt hirvedes ärevust ja hirmu. Jaanuarikuistest kahe hundi kohtumistest hirvedega saime esmakordselt teada, et loomadel on suhtlemisel varuks peale jooksuajal kuuldavatest möirgamistest veel üks hääl või heli, mis minu arvates väljendabki ärevust, hirmu ja raevu. Seda häält saate kuulata üsna video alguses, kui hunt ilmub hirveplatsi serva ning teinekord hoopis teises olukorras, kui üks pull laseb lühidalt kuuldavale samasuguse heli vahetult enne, kui ta raevukalt teist pulli rünnates näitab vastasele kätte oma koha sellel hierahilisel redelil.
Videost näeme ka mitmeid sõbralikke sarveklõbistamisi, loomad lähevad sarvipidi kokku ja trügivad rahulikult, see tundub olevat hirvepullide igapäevane suhtlemise ning ajaveetmise viis, kus puudub viha ja ei kostu kunagi ka seda veidrat heli. Hirvelehmade samaväärne tegevus paistab olevat tõusta tagajalgadele ja vastastikku esijalgadega teise nina ees vehkida.
Tavaline hirveplatsi külaline viimasel ajal on olnud rebane. Võimalik, et see on sama “porgandirebane”, kes eelmiselgi hooajal käis söödakasti all porgandeid nosimas ja vahest ka kastis porgandikuhja otsas. Vahel käib ta siin päeva jooksul paar-kolm korda. Veidi üllatav on, et kährikuid ja mäkrasid pole sellel hooajal kordagi külla tulnud, aga pole ka imestada, kui huntidel on siinkandis omad rajad, mida nad viimasel ajal tihedamalt tallavad.
Vaatame hirvekaamerat ja näeme, mis põnevat ees ootab.
Suur arktiliste lindude ränne Matsalu lahe põhjakaldal Haeskas Tuulingu rannaniidul on nüüdseks küll läbi, kuid hiliseid rändajaid tuleb eetrisse veel ka detsembris ja kui väga külmaks ei lähe, jagub neid ka jaanuarikuusse. Need rändajad on eelkõige veelinnud ja värvulised.
Veepiiril ja madalas vees on tänagi viuparte, sinikael-parte, jääkosklaid, kühmnokk-luiki, kajakaid ja teisi, mõned kiivitajad konutavad rannas ning eile oli näha kuldnokki ja laulurästaid. Laululuikede salgad on alles tulemas. Seega ei ole kaugeltki igav meri ja tühi väli – vaatamist jagub küll.
Tohutu valgepõsk-laglede ränne lõppes oktoobri lõpus ja pärast seda sai tuurid sisse kiivitajate ränne. Näiteks 7. novembril oli neid siin rannaniidul korraga umbes tuhatkond lindu. Samal päeval silmasin niidul kiivitajatega koos rändavaid plüüsid. Seda linnuliiki pole ma siin enne märganud, aga küllap on neid siin rannaniidul varemgi peatunud, sest on ju Matsalu lahe rannad üks olulisemaid paiku rändavate plüüde vaatlemiseks.
Plüü (Pluvialis squatarola) meil ei pesitse ja on Eestis üsna vähearvukas läbirändaja. Oma nime on lind saanud häälitsuse “plüüüü” järgi. See arktilistes piirkondades pesitsev kurvitsaline on pikamaarändur ja tema teekond Arktikast lõunapoosematesse talvituspaikasesse võib olla enam kui 7000 km pikk. Plüü rannikuäärsed talvitumispiirkonnad ulatuvad Põhja-Iirimaast kuni Guinea-Bissau randadeni.
Plüüd, keda me rändel näeme, on tagasihoidlu sulestikuga linnud nagu paljud kurvitsalised, kuid pesitsusajal tõmbavad nad selga väga kontrastse must-valge hundsulestiku. Plüüd pesitsevad avaratel tundraaladel maapinnale kraabitud lohus, mis on vooderdatud sulgede, samblike ja kuiva rohuga.
Loomadest on seni rannaniidul nähtud peamiselt rebaseid, kährikuid ja halljäneseid, korra ka ilvest ning ainult pimedal ajal, kuigi, nojah, ongi peaagu kõik see aeg pime. Kui õues läheb päris pimedaks, keeran kaamera idasuunda, et kiviaed näha jääb ja lootes, et ehk tuleb mõni elukas kiviaia seest midagi otsima või lihtsalt kulgeb aiaservapidi kuhugi, eks näe.