100 lugu matkateelt

1924 – Eesti eksportis 41 tonni suitsukala

Omadused
Teema

Külaelu ja seltsitegevus

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.4279650

Pikkuskraad: 27.5039883

L-EST 97

x: 6592983.2
y: 698801.7

Asukoht

Kauksi-Aegviidu matkatee

Enne Esimest maailmasõda oli suitsuräim kalasaaduste seas üks tähtsamaid väljaveokaupu. Eriti tuntud oli Eesti suitsuräim Peterburis, kus seda teati koptšužka nime all.
Iseseisvas Eesti vabariigis vähenes aga suitsuräime eksport märkimisväärselt, peamiselt Venemaale ekspordi võimaluste vähenemise tõttu. Enamik suitsukalast kulus kohalikuks tarbeks, sel ajal eksporditi eelkõige Saksamaale, Rootsi ja Lätti. 1923. ja 1924. aastal saadeti suur hulk suitsuräimi Saaremaalt Läti kaudu Poola. Kohalikule Eesti turule müügiks minevate suitsuräimede hulka hinnati 1926. aastal 150 000 kilole.
Suitsuahjusid leidus tervel Eesti rannikul pea igas rannakülas, kus kalapüügiga tõsisemalt tegeldi. Nii ka Toilas. 1936. aasta kaardil on Toila rannas märgitud Isvetkovile, Andrejevile, Konstantinovile ja Strandelile kuulunud suitsuahjud. Kahjuks tänapäevani ühtegi Toila suitsuahju säilinud pole, veidi saab neist aimu Toilas suvitanud inimeste mälestuste kaudu. 1935. aasta ajakirjas Tänapäev kirjeldab Elmar Just Toila suitsuahje nii:

„Krigisedes ronib paat üle madala kivise põhja kaldale ja me heidame pilgu suitsevale „vabrikule“, kus valmivad kuldläikelised suitsusilgud. Ruumikas laudhoones on rida madalaid, maasse kaevatud koldega ahje, kuhu lehtpuu suitsu kätte raamidega lükatakse traadi otsa aetud räimi. Tund või paar suitsu lahtiselt, siis veidi enam haudumist suletud uste taga. Värskel suitsusilgul on võrratu maitse ja tast niriseb sõrmile rasva.“

Ka Artur Adson meenutab raamatus „Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust“ Toila suitsuräimi:

„Ainelisel alal oli Toila eritunnuseks kohalike kalurite räimepüüdmine ja nn. bitlingiteks suitsutamine. Rannas kõrge kalda all seisis võrgukuuridega vaheldumisi rida suitsutamisahje, kust päeva jooksul kümneid tuhandeid kalakesi hõbeläikelistena sisse kanti ja kullakarvalistena välja tuli ja turgudele rändas: pakituna valgetesse puhtaisse peergudest korvidesse kohe mitmesajaviisi, jämedad soolakristallid kihtide vahel ning peal. Ja müüdi neid kalu 5-10 senti kümme tükki, peaaegu üle riigi. /.../ Ja meie saime selle mereanni kõige värskemas värskuses oma lauale, mine ainult ise järele. Läheksime neile järele praegugi.“

Suitsuahjud olid enamasti liikuvate raamidega, mõnel puhul ka rööbastel sisse lükatavate vagonettidega. Levinud oli kalade kuumsuitsutamine, parimaks küttepuuks peeti seejuures leppa, mis andis kaladele ilusa kuldkollase värvi.

Allikad:
ERA.T-7.1 .3043
Adson, A. 1954. Kadunud maailm: pilte kaugemast ja lähemast minevikust.
Veberman, E. 1926. Kala eksport 1923.–1926. aastal ja meie tähtsamad kalaturud. Laevandus ja kalaasjandus. 5.
Kruus, H (toim.) 1926. Eesti: Maa. Rahvas. Kultuur.
Omadused:
Teema

Külaelu ja seltsitegevus

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.4279650

Pikkuskraad: 27.5039883

L-EST 97

x: 6592983.2
y: 698801.7

Asukoht

Kauksi-Aegviidu matkatee