100 lugu matkateelt

1924 – esimene suurem rongiõnnetus noores Eesti vabariigis

Omadused

Teema

Kirjandus ja kultuurilugu

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 58.692078

Pikkuskraad: 26.45585278

L-EST 97

x: 6508424.2
y: 642367.6

Asukoht

Ähijärve-Aegviidu matkatee

2,5 kilomeetrit Jõgeva poole kohas, kus matkatee tunneli kaudu raudtee alt läbi läheb, sõitis 3. juunil 1924. aastal rööbastelt välja Valgast Jõgeva poole teel olnud postirong number 4. Rongi koosseisus oli 11 vagunit 284 reisijaga. Et õnnetuskohal kulges tee allamäge, oli rong enne õnnetust saavutanud maksimaalkiiruse.
Vedur jooksis Tartu poolt vaadates rööbastelt paremale poole välja ning 2,5 meetri kõrguselt teetammilt alla. Mõlemal pool raudteed laius sooheinamaa, mistõttu oli maapind vesine ning vedur kaevus esiosaga sügavale mudasse. Vasakule sööstsid pakivagun, postivagun ja kaks klassivagunit, sellal kui tammi peale, kuid siiski mitte rööbastele, jäid viies ja kuues klassivagun, millest tagumine rammis esimest enam kui poole vaguni ulatuses. Järgmised viis vagunit jäid rööbastele ning pääsesid suuremate purustusteta. Kaarepere-Jõgeva rongiõnnetuses hukkus kümme inimest: kuus meest ja neli naist. Väga raskelt vigastatuid loendati kuus.
Esialgu suudeti vähe ära teha, sest ei jätkunud tööriistu ega arstitarbeid. Paljud reisijad olid nii šokeeritud, et vaatasid toimuvat passiivselt pealt või koguni takistasid päästjate tegevust. Abistajatele tõid peagi kergendust Jõgevalt dresiiniga saabunud jaamaülem, töömehed ning arstid ja halastajaõed, kellel olid kaasas arstitarbed ja tööriistad. Täiendust saadi ka appi rutanud ümberkaudsetelt elanikelt. Öises hämaruses oli võimalik töötada üksnes laternavalguses ning ettevaatlikult, et mitte vigastada vagunitesse jäänud kannatanuid.
Jõgeva rongiavarii oli esimene suur transpordiõnnetus noores riigis ja selle ümber lõid hõõgvele tulised kired. Juhtunu kaalukusest räägib seegi, et kohe öösel, kui uudis õnnetusest pealinna jõudis, sõitis sündmuskohale teedeminister Karl Kark koos kõrgete raudtee- ja kohtuametnikega.
Uurimiskomisjoni arvates ei olnud õnnetuse põhjuseks kindlasti ei teetamm (olgugi et 45 aastat vana) ega ka raudteeliiprid, vaatamata sellele et oli saabunud aeg need välja vahetada. 30 liiprist olid üksnes kaks osaliselt mädanenud, mida ekspertide arvates oli liiga vähe õnnetuse põhjustamiseks. Kiiresti kujunes välja seisukoht, et süüdi olid kellegi kurjad käed. Liikumise suunas vasakpoolsel rööpaliinil olid relsse liipritega ühendavad välised naelad vähemalt kahe rööpa ulatuses liiprite seest välja tõmmatud ja asetatud kas liiprite otstele või nende vahele maha.

Allikad:
Paromonov, R. 2011. Postirongi nr. 4 viimane sõit. Horisont. 4.