100 lugu matkateelt

1935 – valmis Alliklepa rootsi kooli uus hoone

Omadused

Teema

Külaelu ja seltsitegevus

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 59.27740278

Pikkuskraad: 23.78056

L-EST 97

x: 6571037.1
y: 487489.1

Asukoht

Peraküla-Aegviidu matkatee

On teada, et rootslaste poolt asutatud kool tegutses esmalt erakoolina Uglas liskase talus Lisette Normanni majas. Seal oli kolm tuba, köök ja esik. Väiksemas toas elas perenaine ise, teine samasugune oli õpetaja tuba ja kõige suurem klass.

Vilhelmine Sandvik meenutab eestirootslaste väljaandes Ronor oma koolipõlve Uglas:
„Kui juhtus väga halb ilm, võisime ööd seal olla. Selleks olid meile tekid ja kotid sinna toodud. Õhtul lükkasime lauad kokku, laotasime kotid peale ja seal magasime. Õpetaja tuli oma toast, luges meile õhtupalve või tegi seda keegi meie seast. Siis laulsime veel: „Bred dina vida vingar o herre över mig och låt mig stilla vila i ve och väl hos Dig. Tag i din vård och högnad oss alla stora, små och låt till nattens vila i lugn och ro oss gå.“  Hommikul korjasime asemed kokku, viisime Lisette kööki hunnikusse. Küll tal ikka oli palju kannatust kõige selle asjaga! Siiski juhtus seal ööbimist väga harva. Õpetajaks oli meil Aleksander Samberg, Kurkse külast pärit noor mees. Õppeained anti rootsi keeles, aga seletamine käis eesti keeles. Ainult mõned meist mõistsid rootsi keelt, ja seda ka Vihterpalu murrakus. Enne kooli anti väikesed rootsikeelsed lugemikud, millest siis kodus lugesime. Esimesel päeval lasi õpetaja katseks lugeda, kes kui palju oskas. Rootsi keel vajus unustusehõlma sellepärast, et eestlased vaatasid ülevalt alla sellele, kes seda rääkis. Minu ämm ütles, et tema ämm naeris teda, kui ta oma lastega rootsi keeles rääkis, öeldes: „Mis rootsi keele pragin see olgu!“ Ja nii kadus keel sellest majast ja teistestki. Olid segaabielud. Kelle käes olid ohjad, selle keelt ka räägiti.“

Hiljem ühendati Ugla kool Vihterpalu kooliga ning moodustati rootsi klass. Esialgu saadi oma valdusesse mõisa kaminatuba, hiljem liiguti ühest ruumist teise. Sambergi järel sai õpetajaks Katarina Hammerman Vormsist.

1925. aastal taheti kool sulgeda. Vilhelmine Sandviki mälestused:
„Aeg möödus ja minu koolipõlv sai otsa. Rootsikeelne kool oli ikka vallavalitsusel pinnuks silmas. Oli oht, et see hoopis suletakse. Siis otsustasid Anu Engblom Kibru külast, kes oli tubli rootsimeelne perenaine, ja Katarina Hammerman, et peab kusagilt abi otsima. Nad saatsid mind Tallinnasse Riigivolikogu eestirootslaste esindaja härra Hans Pohli juurde (võib-olla ajan eesnime segamini, sest on ju nii palju aastaid möödas). Miks just mind, ei tea ma tänapäevani. Olin siis vist 17-aastane. Nooruse julguse ja tarmuga läksingi. Anu ja Katariina viisid mind hobusega Vasalemma jaama. Kuna olin maalaps ja linnast polnud aimu, imestan, kuidas leidsin selle mehe kodu. Sinna ma just läksin ja mind võeti jutule. Rääkisin talle, milleks tulin, ta kuulas ära ja lubas teha, mis võimalik.“

Rootsi koolile andis oma majas ulualuse August Tõnisson Alliklepa külast. Nii oli siis ring täis, kool oli jälle talutoas. Peagi koliti aga tagasi mõisa. 1930. aastal tuli õpetajaks Martha Gottkampf (Blees), kelle eestvõtmisel alustati 1933. aastal uue koolimaja ehitust.

Vilhelmine Sandvik meenutab:
„Hakkas idanema mõte ehitada ise endale koolimaja. Koosolek kutsuti kokku ja see peeti Moosi külas Jüril. Otsustati, mida iga talu annab ehituseks. Alliklepa Pärtli talu peremees Johan Benström andis krundi. Sellega oli kooli asukoht otsustatud. Teised lubasid kes palke, kes hobust, kes tööpäevi jne. Osteti ära endine vana koolimaja. Arvan, et Rootsi selts Tallinnas korraldas selle asja. Telliti ka projekt. Martha mehe vend oli arhitekt, tema tegi projekti, ja mul on tunne, et tasuta. Vana maja lammutamisega alustati 1933. aasta talvel. Kui palju möödunud aegade tolmu tõusis lammutamisel! Ja kui palju muigamist oli, et kas sellest hullust ettevõtmisest ikka saab asja! Aga sai! Meie, noored, jooksime külades ringi ja tegime korjandust teeõhtu ja loterii jaoks. Üks andis mune, teine võid, kolmas raha, neljas püüli, kuidas kellelgi võimalust oli. Tühjalt ei tulnud me ühestki uksest välja. Ja ega me sinna läinud, kus kartsime naerualuseks saada. Loterii jaoks anti, kellel oli midagi valmis, kellel ei olnud, hakkas kibekiiresti tegema. Käisime lauluharjutustel. Kui tuli suvi, pandi pidu püsti… Peo ajal istusime, tähtsust täis, ja müüsime seda head, mis oli. Ei mäleta, mis portsjon maksis. Suvel käisime sammalt korjamas palkide vahele panemiseks. See pidi olema hall heinamaa sammal, roheline metsaalune [sammal] pidi lutikaid soetama. Korraldati ka oksjon Pärtli talu õues. Seal müüdi maha palju vanu majapidamisasju. Sissetulek läks kooli heaks. Siis jõudis kätte 1935. aasta. Maja oli valmis.“

Nõukogude okupatsiooni tulles küüditati Martha Gottkampf Siberisse. Õpetajaks tuli tema õde Dagmar Sandvik. Siis jõudis kätte Rootsi väljarännu aeg. Pakri, Vormsi, Noarootsi ja Vihterpalu rannakülad jäid rootslastest elanikest tühjaks. Ära läks ka Dagmar Sandvik ja ei olnudki enam kooli Alliklepas. Need, kes seal siis õppisid, läksid Vihterpalu eesti algkooli.

Allikad:
Eestirootslaste kultuuri seltsi väljaanne Ronor. 1989. 1-2.
Sarv, A. (koost). 1994. Varjusurmast tõusnud: eestirootslaste ja eestirootsi alade saatusest pärast Teist maailmasõda.
Rannarootsi Muuseumi koduleht.