100 lugu matkateelt
1936 – Rabivere naise avastamine
1936. aasta märtsis märkasid Rabivere raba serval turbakraavi kaevavad mehed õhtu eel, et kraavist paistavad kellegi jalad. Esialgsest kohkumisest üle saanud, kaevati edasi ning peagi tuli turba seest välja naisterahva laip. Leidu kirjeldasid töölised hiljem kollakana ja nagu „puust tehtud inimese kuju“. Surnul olid seljas soopinnases hästi säilinud villased rõivad: kaks kuube, villane seelik ja kindad. Naise rinnalt riide alt leiti sõlg ja laiba vasaku külje juurest peopesa lähedalt vaskraha. Kuna mumifitseerunud surnukeha oli hästi säilinud, arvasid töölised, et küllap on tegu mõne lähimineviku roima õnnetu ohvriga, ning leiust teavitati politseid.Õnneks taipasid korrakaitsjad, et laip võib pärineda hoopis kaugemast ajast, ning asjast anti teada Tartu ülikooli arheoloogidele. Ning õigusega: laiba kõrvalt leiti 1667. aastal vermitud münt, mis andis tunnistust, et surnukeha võis turbas lebada juba 17. sajandi lõpust või 18. sajandi algusest. Imetlusväärne oli seejuures turba konserveeriv toime: maetu mütsil ja kinnastel olid eristatavad isegi koekirjad.
Surnukehale meisterdati Hageris kirst ning see toimetati Tartusse. Laipa uuriti põhjalikult vanas anatoomikumis, kuid kahjuks pole uuringute protokoll säilinud. Surnukeha maeti hiljem ümber Annemõisa väljale Peetri kalmistule. Naise riided ning rinnalt leitud sõlg asuvad Eesti Rahva Muuseumis.
Kes võis olla Rabivere naine ja miks puhkasid tema maised jäänused just rabas?
Omal ajal rabalaipa uurinud teadlased kirjeldavad, et tegemist oli 25–32 aastase naisega, kes oli 155–160 cm pikk. Naise riided olid rohmakalt parandatud ja mitmeid kordi paigatud. Pealmise kuue esiosa tugev kulumine viitab, et naine tegi selles füüsilist tööd. Rõivaste väljanägemist tervikuna hinnates oli tema sotsiaalne staatus madal.
Naise keha asend näib viitavat pigem matusele. Surnukeha paiknes turbas selili, jalad põlvest kõverdatud ja käed keha kõrval. Vaevalt et sohu uppuja niisugusesse asendisse oleks jäänud. Lisaks oli surnu vastavalt kristlikule tavale asetatud turbasse ida-lääne suunaliselt. Ka muudab uppumissurma kahtlaseks asjaolu, et surnu kandis seljas talverõivaid – raba külmudes on sinna uppumine üsna ebatõenäoline.
Vanadest ajalehtedest selgub, et rabalaipa uurinud kohtuarst tuvastas laiba kaela nahal 5 mm laiuse vao ja sellest ülalpool teise, veelgi laiema vao. Omaaegsed uurijad uskusid, et see on tõend naise nööriga kägistamisest või poomisest.
Rabamatuseid uurinud Pikne Kama sõnul on Rabiveres üles kirjutatud kaks rahvapärimuslugu, mis võivad Rabivere naisega seonduvale valgust heita. Esimese järgi elanud sealkandis üks naine, kes armastanud üle raba kõrtsis joomas ja prassimas käia. See aga ei meeldinud tema mehele, kes olla naise ära tapnud ja sohu uputanud. Või siis olla naine ise koduteel laukasse uppunud. Teine pärimus räägib aga Truuta-nimelisest neiust, kes oli end õnnetu armastuse pärast rabaserval üles poonud. Et enesetapjaid ei tohtinud kirikaeda matta, leidnudki Truuta viimase puhkepaiga rabasse kaevatud hauas.
Arvatavasti ei saa me kunagi täpselt teada, kes oli Rabivere naine ning miks oli tema surnukeha soos. Igal juhul on tegemist harukordse leiuga ja senini ainukese omataolisega Eestis
Allikad:
Haruldane soomuumia Hageri turbarabast. 1936. Postimees. 2. mai
Kama, P., Rammo, R. 2012. Rabivere soost leitud mumifitseerunud naise surnukeha: õnnetusjuhtum, mõrv või traditsiooniline käitumine? Tutulus Müür, A. 2006. Rabivere maastikukaitseala. Eesti Loodus. 2.
Omadused:
Teema
Külaelu ja seltsitegevus
Koordinaadid
Long-Lat WGS 84
Laiuskraad: 59.1494178
Pikkuskraad: 24.7030745L-EST 97
x:
6556970.4
y:
540232.2
Asukoht
Penijõe-Aegviidu matkatee