100 lugu matkateelt
1960 – Eesti metsadest koguti 835 tonni vaiku
Rassi külas jäävad matkatee äärde mitmed vaigutuslangid. Vaik täidab okaspuude elus kaitsvat ülesannet: ta valgub puule tekitatud haavadesse, takistades haigusetekitajate ja kahjurite sissetungi.Inimesed on läbi aegade vaiku kasutanud, varasemal ajal haavade arstimiseks ja harjade valmistamisel, hiljem keemiatööstuse toorainena. Männi tüvele lõigatud haavadest vaigu kogumist nimetatakse vaigutamiseks.
Eestis toimusid esimesed vaigutuskatsed pärast esimest maailmasõda, kuid intensiivne vaigu tööstuslik tootmine Eestis algas 1940. aastate teisel poolel. 1949. aastal toodeti juba üle 100 tonni vaiku. Kõige suurem oli vaigutoodang 1960. aastal, mil seda koguti 835 tonni. Pärast seda vaigutoodang vähenes seoses raiemahu vähenemise ja ulatuslike tormikahjustustega 1967. aastal.
Jaak Leimani, Türi metsakombinaadi ühe viljakama vaigukoguja jutu järgi olnud see töö sobiv erakliku eluviisiga inimesele – terve suvi omaette töötamist ja looduses viibimist. Vaigutaja Jaak Leiman sõbrustanud tihti rästikutega, pakkunud madudele piima, mis neile väga maitsenud. Vaigutaja töötasu jäänud meremeeste palkadele vaid väheke alla.
Kuidas puid vaigutati?
Vaigutatavatel puudel lõigati spetsiaalse terava rauaga kahelt küljelt maha paksem koor ehk korp. Seda toimingut nimetatakse korbastamiseks. Seejärel tõmmati korbastatud osale kumera rauaga ülevalt alla umbes meetri pikkune kanal, millele hakati 45-kraadise nurga all tõmbama vagusid.
Vaik valgus vagusid pidi kogumiskanalisse ja mööda seda alla koonusekujulisse vaigukogumistopsi. Kogu lõigete ala kutsutakse karriks. Puu sees on vaik vedel, kuid õhuga kokku puutudes hakkab ta hanguma ning muutub kõvaks. Kui männile tehtud värske lõige ära kuivas ja vaiguvool lakkas, tuli teha uus lõige.
Kui tops vaiku täis sai, tühjendas vaigukoguja selle suurde tünni. Sel viisil koguti ühelt puult vaiku tavaliselt kaheksa aastat. Viimasel kahel aastal kasutati vahel nn keemilist vaigutust. Selle käigus mõjutati värsket lõiget männitüvel keemilise ainega, mis ei lasknud vaigul nii ruttu taheneda. Tavaliselt oli selleks aineks väävelhape või kloorlubi.
Vaigutuse lõppedes tuli keemiliselt mõjutatud lõigete vaheline koor puidult mõne aastaga lahti ja tol ajal levinud teadmiste järgi pidi puu mõne aasta pärast kuivama. Seetõttu ei lubanud eeskirjad keemilist vaigutust teha varem kui kaks aastat enne raiumist. Praktika on siiski näidanud, et enamasti elavad männid üle nii tavalise kui ka keemilise vaigutamise. Vaigutatud puid võib metsadest leida veel praegugi.
Allikad: Välja, A. 1981. Vaigutamine ja puidu keemiline töötlemine. I osa. Vaigutamise bioloogilised ja tehnilised alused.
Omadused:
Teema
Metsanduslugu
Koordinaadid
Long-Lat WGS 84
Laiuskraad: 58.6115888888889
Pikkuskraad: 25.3108888888889L-EST 97
x: 6497597
y: 576180.5
Asukoht
Ikla-Aegviidu matkatee