100 lugu matkateelt
1965 –Vana-Vigala hirveparki asustati taas hirved
Kuigi euroopa punahirv jooksis tuhandete aastate eest ka praeguse Eesti aladel ringi, surus kliima muutumine selle looma asustuspiiri kaugemale lõunasse ning punahirved kadusid siinsetelt aladelt esimese aastatuhande lõpu paiku.19. sajandil läksid moodi hirvepargid ja neid rajati ka Eesti mõisatesse. Vahel juhtus sedagi, et mõnel isendil õnnestus aedikust põgeneda, kuid püsivat ja elujõulist populatsiooni neist toona siiski ei tekkinud.
Aastal 1963 rajati Vana-Vigala hirveparki 38 hektari suurune aedik, kuhu esialgu asustati kaheksa metskitse. 1964. aasta suvel viidi hirveaeda ka inimeste poolt üles kasvatatud põdravasikas ning mõned metskitsetalled. 1965. aastal toodi Voroneži looduskaitsealalt Eestisse 16 punahirve, kes jagati kolme ala vahel. Kaks hirvepulli ja kuus lehma viidi Vigala hirveaeda, neli looma toimetati Abrukale ja kolm hirve lasti vabadusse Saaremaal Loode metsas.
Vigala hirveaias oli kaheksa väikest söödasõime, üks suur sõim-söödahoidla ja terve rida soolakuid. Talviti anti hirvedele lisasöödana teravilja, porgandeid, heinu, haavakoort, pihlakamarju, õunu ning soola. Hirved tundsid ennast Vigalas hästi ja nende arv suurenes kiiresti. Aastatel 1970–1975 viidi Vigala hirveaia jõudsalt kasvanud populatsioonist 28 looma Hiiumaale. Kuna hirved kahjustasid tugevasti pargi puid, otsustati nad 1982. aastal vabadusse lasta. Praegu arvatakse Eestis elavat üle 3000 punahirve. Rohkem kui 80% Eesti punahirvedest elab Hiiu- ja Saaremaal.
Hirveaia ajaloost
Vigala metsapargi Hirveaed sai valmis 1795. aastal. Puud istutati Taanist kutsutud aedniku Hans Lintropi juhatusel. Hirveaia teede pikkus ulatus kümnetesse kilomeetritesse, pargi keskel oli jahimajake, kus elas jääger. Hiljem muudeti jahimaja metsaülema elukorteriks ja kantseleiks. Hirveaeda rajati Eesti esimene lehisepuistu – vene ja euroopa lehise segakultuur. Mõisaomanik von Uexküll olevat tundnud suurt huvi vene lehise kultiveerimise vastu, mistõttu leidub seda liiki rohkesti nii parkides kui ka teeäärsetel alleedel. Lehis kujunes omamoodi Uexküllide suguvõsapuuks. Tänapäeval on Vigala Hirvepargis säilinud üksikud vanad puud, kuid valdav osa vanadest lehistest on hukkunud tormiheite tõttu.
Lehis on Hirvepargis ka looduslikult uuenenud. Hirvepargi vanadelt lehistelt kogutud seemnega on rajatud ilusad mitme kilomeetri pikkused alleed Vana-Vigalat läbivate teede äärde. Kõige vanemad neist on Eduard Viiroki (1928) andmeil istutatud 1845. aastal. Sellised lehisealleed on Eestis ainulaadsed.
Allikad:
Aitsam, M. 2006. Vigala kihelkonna ajalugu.
Jahist ja ulukitest. 1967. Eesti NSV jahimajanduse aastaraamat 2.
Kasesalu, H. 2002. Eestis kasvab võimsaid lehisepuistuid. Eesti Mets. 3.
Ligi, K. 2013. Punahirv meil ja mujal. Eesti Loodus. 12.
Tammiko, U. 1965. Uusasukad vabariigi metsades. Eesti Loodus. 6.
Omadused:
Teema
Inimene ja loodus
Koordinaadid
Long-Lat WGS 84
Laiuskraad: 58.7696557
Pikkuskraad: 24.2484700L-EST 97
x:
6514485.0
y:
514375.2
Asukoht
Penijõe-Aegviidu matkatee