100 lugu matkateelt

2005 – Struve meridiaanikaare triangulatsiooniahela 34 punkti kanti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja

Omadused

Teema

Kirjandus ja kultuurilugu

Koordinaadid

Long-Lat WGS 84

Laiuskraad: 57.640012

Pikkuskraad: 26.392097

L-EST 97

x: 6391187.1
y: 642851.1

Asukoht

Ähijärve-Aegviidu matkatee

2005. aastal kanti Struve meridiaanikaare triangulatsiooniahela 34 punkti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Tegemist oli esimese tehnoloogilise rajatisega maailma kultuuripärandi nimekirjas. Eestist on nimekirja kantud kolm punkti: Tartu tähetorni, Võivere ja Simuna punktid.
Vähem on aga teada ülejäänud Struve kaare punktidest Eestis. Üks neist, Essemägi, jääb RMK Peraküla-Ähijärve matkatee äärde. Struve päevikutes esineb Essemägi tihti ka kui „Mariomäggi”. Essemäe 1. järgu signaali asukohta kirjeldab Struve oma vaatluspäevikus järgmiselt:

“Mariomäggi on kahe kupliga mäeseljandik ca 3 versta Hargla pastoraadist põhja pool. Punkt asub madalamal lõunapoolsel kuplil. Varem oli põhjapoolne metsaga kaetud, nüüd mõlemad paljad.”

Essemäel, nagu ka teistes Struve meridiaanikaare 1. järgu punktides, asusid 9 meetri kõrgused sümmeetrilise kujuga püramiidsed tugevast puidust tornid. Iga signaaltorni tippu püstitati visiirpalk, mis võõbati musta värviga triibuliseks, et see ümbritseva looduse taustal paremini silma paistaks.
Struve töötas Essemäel korduvalt: esmalt 25. juulil 1816, siis aasta hiljem, 15. juulil 1817, ja kõige pikemalt 1822. aasta 7., 10. ja 11. juulil. Essemäel tehtud vaatlused, nurga- ja kraadimõõtmised Harimäe, Hummuli, Apukalnsi ja Palsmane suunal lõpetas Struve 10.–11. augustil 1824.
Struve kaare kõige esimene Liivimaale rajatud tugipunkt jääb Essemäelt kagusse, üle Koiva jõe Lätis Apukalnsi (Oppekalnsi) kõrgendikul olevasse kirikutorni, kuhu Struve seadis sisse ühe oma meelisvaatlusposti. Essemägi on Eesti aladel Struve kaare kõige lõunapoolsem tugipunkt ning esimene püsiv vaatluskoht, kust kuulus astronoom 1816. aasta suvel Lõuna-Eestis oma missiooni alustas. Essemäe punkt oli kasutusel ka 1933. ja 1991. aastal riigi geodeetiliste põhivõrkude rajamisel.

Struve kaare sünniloost
17. sajandil töötati Hollandis välja triangulatsioonimeetod, mis võimaldas mõõta maastikul täpset objektidevahelist kaugust. Selleks tuli punktide vahele tinglikult ehitada üksteist puutuvate kolmnurkade jada. Maastikul valiti kolmnurkade tippudeks kõrged ehitised nagu kirikutornid või ehitati kõrgematesse kohtadesse spetsiaalsed puust tornid. Kolmnurkade võrgustiku rajamisel oli vaja mõõta vaid mõned baasjooned (üks triangulatsiooniahela kolmnurga külg) ja nurgad, ülejäänu sai trigonomeetria abil välja arvutada.
Aastatel 1816–1855 rajati Friedrich Georg Wilhelm Struve ning Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenneri eestvõtmisel Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks triangulatsiooniahel, mis ulatus Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Mõõtmistulemused täpsustasid Maa kuju ja mõõtmeid ning olid aluseks täpsematele kaartidele. Tänapäeval teatakse seda triangulatsiooniahelat Struve kaarena. Loomise ajal ja rohkem kui sajand hiljemgi oli see pikim mõõdetud meridiaanikaar, mis läbib praeguse Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina territooriumi. Kaare pikkus on 2820 km, võrgustik koosnes 258 põhikolmnurgast ja 265 peamisest mõõdupunktist.
Eesti alal oli Struve kaarel 20 põhi- ehk 1. järgu punkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja Simuna-Võivere baasjoon. Struve kaar on märkimisväärne teaduse meistriteos, mille mõõtmistulemusi kasutati praktikas 20. sajandi keskpaigani.

Allikad:
Kala, H. (koost). 2016. Struve ja Eesti tee maailma kultuuripärandisse.
1816–2005. Teadlaste ümarlaud „Struve kaar 200”.
Viik, T. 2002. 150 aastat Struve meridiaankaare mõõtmisest. Käsikiri Tartu observatooriumi kodulehel.