100 lugu matkateelt
2011 – ansambli Lindpriid kontserttuur „Valge laev“
Matkateest umbes 300 meetrit põhja poole jääb kunagise Kääni (Käni-Hansu) taluase. Kääni talus sündis Juhan Leinberg. 1912. aastal liideti Juhan Leinbergi sünnikodu Udeva mõisaga ja hooned lammutati.Juhan Leinberg (1812–1885) oli möödunud sajandil üks omapärasemaid kujusid talurahvaliikumises. Tema haridus piirdus koduõpetuse ja külakooliga. Noore mehena siirdus ta Järva-Jaani Einmanni mõisa, kus asus pidama Maltsveti talu, mille järgi sai ka hilisemas elus püsima jäänud hüüdnime Maltsveti Juhan. Hea ärivaistuga mehena vahetas ta mitu korda ametit, töötades Amblast Jõelähtmeni möldri, kõrtsmiku ja hobuseparisnikuna. 1848. aastal asus Juhan Leinberg Tallinna, kus ostis kaks maja Tartu maanteel Torupilli kõrtsi lähedal. Järgmised neli aastat oli ta Tiigiveski möldri jahupoes müüja.
Tallinnas toimus Juhan Leinbergi elus pööre. Juba varem oli ta tundnud senise elu pärast hingepiinu, mida veelgi süvenes 1852. aastal külmetamise tagajärjel tekkinud raske jooksvahaigus. Sel ajal leidnud tema koolis käiv tütar tänavalt Uue Testamendi ja toonud tõvevoodis vaevlevale isale, kes andis pühakirja lugemise mõjul tõotuse loobuda peale paranemist kauplemisest ning hakata pühakirja õpetama.
1854. aasta alguses, kui Krimmi sõja tõttu kuulutati Tallinnas välja sõjaseisukord ning hulk linnaelanikke maale põgenes, müüs ka Juhan Leinberg oma majad ning naasis Järvamaale, kus ta mitmel pool palvetunde hakkas pidama. Juhan Leinberg liikus Ambla, Koeru, Järva-Jaani ja Järva-Madise kihelkonnas ringi karskuse ning kasinuse kuulutajana, kutsudes inimesi meeleparandusele enne peatselt saabuvat kohtupäeva.
Juhan Leinbergi vastuolud vennastekogudustega põhjustasid süüdistusi poliitilises kihutustöös ning viisid tema arreteerimiseni 1858. aastal. Leinbergi ahelates Riiga saatmine ning vabastamine 1859. aasta algul tõstsid rahva lugupidamist karismaatilise mõjuga prohveti vastu veelgi. 1860. aastaks oli Leinberg Järvamaal ja Kuusalu kihelkonnas järgijatena leidnud kuni 300 perekonda, kes moodustasid maltsvetiusuliste sekti.
Sel ajal oli Põhja-Eestis hoogustumas väljarändamisliikumine. Kuulnud, et Krimmis olevat Türgimaale lahkunud tatarlastest jäänud vaba maad, millele asujaid valitsuse poolt toetatakse, sündis Juhan Leinbergil mõte oma poolehoidjad sinna juhtida. Jaanuaris 1861 said maltsvetlaste saadikud keisrilt loa Krimmi asuda. Juhan Leinberg, keda võimud selleks ajaks usuhulluna Riia vaimuhaiglasse panna tahtsid, varjas end kuni Eestimaalt lahkumiseni 1861. aasta veebruaris.
Sel ajal oli paarsada fanaatilisemat maltsvetlast kogunenud Tallinna alla Lasnamäele laagrisse, kus oodati mitu kuud müstilist valget laeva, mis neid soojale maale pidanuks viima. Juunis 1861 ajas politsei nad laiali.
Umbes 700 Põhja-Järvamaa ja Ida-Harjumaa talupoega, kes 1862. aasta kevadel Krimmi jõudsid, olid tõotatud maas pettunud. Juhan Leinberg naasis Eestisse 1865. aastal, kus ta kohe kinni võeti, kuid peagi vabastati range keeluga pühakirja seletada ja õpetust levitada. Ehkki Juhan Leinberg tavatses ka hiljem kariloomade ja viljaga kaubeldes öömajal piiblit lugeda ning ümbritsejatele viimset kohtupäeva kuulutada, oli prohvetist järele jäänud vaid usulembene rahvamees. Viimased kolm aastat elas Juhan Leinberg Pruunas ning on maetud Paide Reopalu kalmistule.
Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet“
Juhan Leinberg on tuntuks saanud suuresti tänu Eduard Vilde romaanile „Prohvet Maltsvet“. „Prohvet Maltsvet” on jäänud eesti kirjanduses ainsaks proosateoseks, mis kirjeldab ja kommenteerib 19. sajandi usulist rahvaliikumist. Vilde sõnul sai ta idee ja tõuke prohvet Maltsvetist romaani kirjutamiseks aastatel 1900–1901 „Mahtra sõja” jaoks materjali kogudes. 1904. aasta septembri alguses avaldas Vilde palve saata talle usaldusväärseid mälestusi Maltsveti isiku, tema õpetuste, usulise tegevuse ja Krimmi väljarändamise kohta. Kirjanikul õnnestus saada oma kasutusse kaks käsikirja. Joosep Freimanni ja Leinbergi vennapoja Gustav Maltsa käsikirjadest said romaani põhiallikad. „Prohvet Maltsvet” hakkas järjeloona ilmuma 1905. aasta märtsis Tartu ajalehe Uudised jutulisas. Tervikromaan ilmus trükist 1908. aastal (tiitellehel ekslikult 1906).
Valge laeva müüt Eesti kultuuriloos
Juba 1860. aasta suvel olid liikvel jutud sellest, kuidas maltsvetlased viiakse pilvedega taeva ära. 1861. aasta 25. aprillil Järva-Madisel koostatud visitatsiooniprotokollis märgiti, et Maltsvet olevat öelnud: „Pühakud, kui neil on usku ja nad on pühitsetud, viiakse pilvel imeliselt tõotatud maale.“ 14. juunil oli Eestimaa kuberneril juba uus informatsioon selle kohta, et maltsvetlased uskusid, et keiser ise saadab neile Krimmi siirdumiseks auriku. Tegemist oli paljude kuulujuttude seguga. Väljarändamist soovinud perekonnad sattusid linnaelanike ja vaimulike pilke alla. Viimased pidasid kogu väljarändamist kuradist ajendatuks. Väljarändajad aga kaitsesid ennast piiblis kirjeldatud iisraeli rahva väljarändamisloo abil. Valge laev, mille „kroonu jumala käsul” ootajatele järgi saadab, jõudis kirjandusse ja sealt laiadesse rahvahulkadesse alles Vilde romaani kaudu.
Valge laev on tänu Vilde „Prohvet Maltsvetile“ saanud eesti kultuuriloos läbi aegade laialt kasutatud kujundiks, sümboliseerides ootust parema elu järele ja selle ootuse võimalikku luhtumist. Ajaloolisi paralleele on nähtud nii Teise maailmasõja aegse massilise põgenemisega üle Läänemere (peamiselt Rootsi) kui ka nõukogude aja alguses katkenud sidemete taastamise järel esimesena Eesti ja Soome vahet kurseerinud reisilaevaga Georg Ots. Mingil määral võib selle sümboli üle kanda ka tänapäevastele unistustele teiselt poolt Soome lahte paremat elu leida.
Allikad:
Saard, R. 2015. Vilde kui maltsvetluse konstrueerija. Keel ja Kirjandus.5.
Vahtre, S. (koost) 1997. Eesti ajalugu elulugudes.
Omadused:
Teema
Kirjandus ja kultuurilugu
Koordinaadid
Long-Lat WGS 84
Laiuskraad: 58.918663
Pikkuskraad: 26.033943L-EST 97
x: 6532832.0
y: 617152
Asukoht
Ähijärve-Aegviidu matkatee