Nüüd, talvel, hiireviud iga kümnenda posti otsas muidugi ei istu. Rändlinnuna on suurem osa neist lennanud talve veetma Vahemere äärde või Aafrikasse. Tagasi jõuavad hiireviud juba veebruari viimastel või märtsi esimestel päevadel. Osa meie viusid jäävad siia siiski ka talvituma ning neile lisanduvad põhjapoolsematest piirkondadest rändel olevaid linde, kes võivad siin piisavalt toitu leides peatuda kevadeni. Talvituvaid viusid kohtame sagedamini saartel ja Lääne-Eestis. 

Õhukese lumikattega põldudel peab viu hiirejahti. Põhupalli otsas või mõnes muus kõrgemas kohas võib ta kannatlikult tundide kaupa oodata oma saaki, et sellele peale liuelda ja sealsamas ta teravate küüniste haardes nahka pista. Talvisel toiduvaesel ajal teeb viul elu hõlpsamaks leitud suurema looma korjus, kus ta jagab toidulauda kotkaste, ronkade, vareste ja harakate, ehk ka rebaste ja kährikutega.

Juba 21. korda alates 1995. aastast on Eesti ornitoloogiaühing valinud projekti “Aasta lind” raames aasta linnu, 2015. aasta linnuks valiti viu. Eestis esineb kolme liiki viusid, kellest kaks – hiireviu (6000-7000 paari) ja herilaseviu (ca 1000 paari) on meil pesitsejad. Karvasjalg-viu ehk taliviu satub meile vaid kevad- ja sügisrändel ning kuni sadakond võib neist jääda siia ka talvituma.

Varasematel aastatel on aasta linnuks olnud:

1995 – rukkirääk

1996 – suurkoovitaja

1997 – sookurg

1998 – must-toonekurg

1999 – kirjurähn

2000 – suitsupääsuke

2001 – kiivitaja

2002 – varblane

2003 – harakas

2004 – valge-toonekurg

2005 – kanakull

2006 – hänilane

2007 – luik

2008 – teder

2009 – kodukakk

2010 – punaselg-õgija ja hallõgija

2011 – suitsupääsuke

2012 – tüll (liivatüll ja väiketüll)

2013 – nurmkana ehk põldpüü

2014 – jäälind

2015 – viu (hiireviu, herilaseviu ja karvasjalg-viu)